Telliskivi Loomelinnaku väligaleriisse saabub aasta kõige pimedamal ajal polaarpäev, kui 6. novembril kell 18.00 avatakse Silvia Pärmanni fotonäitus “Jahendad maastikud”, mille tööd on pildistatud kaugemal põhja pool kui Siber, Alaska ja enamik Gröönimaast – Svalbardi saarestikus asuvates kaevanduslinnades Longyearbyenis ja Barentsburgis. Näitus dokumenteerib igapäevaelu Norrale kuuluvas umbes 2000 elanikuga Longyearbyenis ja 450 elanikuga vene kaevanduslinnas Barentsburgis.

76. ja 81. põhjalaiuskraadi ja 10. ja 35. idapikkuskraadi vahel asub karm maa, mille maastikust rohkem kui poolt katavad liustikud. Koht, mille meeleolu loovad fjordid, lumi, võimsad mäed, jääkarud ja kaevandused. Või oleks õigem öelda – lõid meeleolu? Külmakõrbes on alates 1971. aastast on keskmine õhutemperatuur tõusnud 7°C. Külma maa muutumine lihtsalt jahedaks on põhjustanud dramaatilisi muutusi eelkõige sealsele ökosüsteemile. Ehkki Svalbardil kivisöekaevandustest töötavad tänaseks veel kaks, on kaevanduste sulgemise argumendiks olnud vähene tasuvus ja kivisöevarude lõppemine, mitte mure keskkonna pärast.

“Arktiliste alade sulamine ja soojenemine ei ole tingitud muidugi ainult inimese käitumisest seal kohapeal – sealne tegevus on väga-väga väike murdosa selles põhjuste meres. Aga seal, kus inimene on iga päev kohal, on seda inimesel endal kõige raskem ignoreerida. Näiteks on viimased 150 aastat seal kodusid rajatud majadesse, mis seisavad igikeltsa rammitud vundamendipostidel. Igikeltsas võib puit püsida muutumatuna aastatuhandeid. Sulav igikelts ohustab kodusid, mis seisavad nüüd mädaneval alusel. Oht ei lähene ainult maa seest, palju suuremaks ohuks on kliima soojenemisega järjest sagenenud laviinid, mis juba on tapnud inimesi ja hävitanud kodusid,” rääkis Silvia Pärmann. Tekitatud kahju ja koledate tagajärgede eest on inimesel võimalik lihtsalt ära lennata. Jätta lumistele väljadele maha oma kõledad tühjad kaevandused ja lahkuda, nagu poleks midagi olnud. Aga seal juba tuhandeid aastaid enne inimese saabumist elanud jääkarude ja põhjapõtrade elu on ohus, kuna muutunud kliimas on nende juurdepääs toidule palju keerulisem.

Silvia Pärmann on Eesti fotograaf, kelle töö tõmbab tähelepanu probleemidele maailmas, millest on püütud mööda vaadata, kuid millega tegelemist ei ole enam võimalik vältida. Silvia loomingus on kesksel kohal inimese ja teda ümbritseva keskkonna suhted ning neist lähtuvad konfliktid, olukord tunnustamata riikides ja inimese ökoloogiline jalajälg planeedil.

Näitus “Jahendad maastikud” jääb Telliskivi Loomelinnaku väligaleriis avatuks 25. jaanuarini 2020.

16. oktoobril avatakse Narva Kunstiresidentuuris Eesti Kunstiakadeemia moedisaini osakonna eestvedamisel Narva seni suurim rahvusvaheline moenäitus „Hõimulõim“. Näitus avatakse „Narva soome-ugri kultuuripealinn 2025” ametliku programmi raames ning see maandub hõimurahvaste kalendriaasta olulisimale nädalale, hõimunädalale. 

„Hõimulõim“ on näitus, mis põimib soome-ugri pärimuse kaasaegsesse moeloomesse. See on austusavaldus rikkalikule kaasavarale, mille püsimine sõltub sellest, kui oskuslikult suudame seda oma tänasesse ellu kanda.

Näitusel on eksponeeritud üheksa soome-ugri rahva disainerite looming. Saami, handi, udmurdi, mari, komi, ungari, karjala, soome (sh ingeri) ja eesti (sh seto ja võro) loojate töödega tuuakse esile, et rõivas võib olla ühtaegu nii praktiline ese kui ka identiteedi ja kollektiivse mälu kandja. Iga autor küsib omal moel, mida tähendab olla soome-ugri disainer 21. sajandil – kuidas põimida oma traditsioon kaasaegsesse vormi ja mida selle mitmekihilisest tähendusväljast maailmale jutustada. Need teosed avavad ka eetilisi valikuid: millist materjali kasutada, kuidas hoida kohalikke oskusi ning kuidas jutustada oma rahva lugu nii, et see looks dialoogi ka nende jaoks, kes pole sellesse kultuuriruumi sündinud.

“Tänases maailmas, kus mõne rahva laul on vaiksem kui kunagi varem ja nii mõnegi mustri kuduja on jäänud üksikuks, on see hõimurahvaste vaheline lõim eriti habras,” sõnab näituse kuraator Piret Puppart.

Põnevust pakuvad ka näituse interaktiivsed, tehnoloogiliselt uuenduslikud elamused. Külastaja saab avastada nii magnetite abil Piret Pupparti loodud kleitidesse peidetud mustreid kui ka kogeda kunstnik Alyona Movko-Mägi kujundatud vadjalaste mustrimaailmale pühendatud hologramm-koske.

Ekspositsiooni saab külastada 11. jaanuarini. Lisainformatsioon nart.ee. 

Sel nädalal avaneb Fotografiskas näitus „Sündida ja sünnitada“, mis esitleb jõulises, ausas ja intiimses vaates hetki, mil saavad alguse nii elu kui vanemlus, saateks poeetilised mõtisklused sünnituse ürgse ja tabamatu olemuse üle.

Fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez on aastast 2021 pildistanud Rootsis sünnitusi, talletades elu alguse lugusid – igaühel neist on olnud ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiskas 10. oktoobril avanev Bergmark-Jiménezi isikunäitus põhineb samal projektil ning juhatab läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui ühise teekonna algust. Dokumentaalfotod esitlevad sünnitust ausalt ja argiselt, kehalises ja intiimses vaates. Piltide saateks jagab fotograaf aga oma isiklikke mõtisklusi, mis puudutavad sünnituse ürgset ja metafüüsilist poolt – eluline ja poeetiline sulavad kokku näituseks, kus sünd on ühtaegu nii tunnistus kui teekond.

Bergmark-Jiménez on projekti raames osalenud üle 40 sünnitusel, millest igaühest on valminud umbkaudselt 900 ülesvõtet. Fotografiska näituse jaoks on ta välja valinud 25 sünnitust, mis on jäädvustatud fotograafi ausa, ent ülitundliku pilgu läbi. „Olen täheldanud, et need pildid toovad esile tugevaid reaktsioone. Fotod naiste kehadest, mis ei ole kaunid või sensuaalsed, äratavad üles allasurutud tundeid ja hirme,“ kommenteerib Bergmark-Jiménez oma loomingut. Näitusega „Sündida ja sünnitada“ jutustab kunstnik loo sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest. „See projekt on olnud mu elu kõige väekam teekond. See on põhjalikult ümber kujundanud minu arusaama reaalsusest,“ lisab kunstnik.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents sõnab, et näituse jõud peitub just selle ausas ja ilustamata eheduses: „Iga foto sellel näitusel kannab endas eriilmelist lugu ja selle kihte. Mõni pilt võib tunduda toore või liigagi vahetuna, kuid just selles peitub Emilia loomingu vägi – midagi pole ilustatud ega peidetud. Ehe elu etendub tema piltidel avameelselt ja kompromissitult, põhinedes Emilia sügaval austusel sünnituspalatis kogetu vastu.“

Näituse avamise puhul viibib Eestis ka kunstnik ise – tema inspireerivast maailmast saab vahetult osa saada nii 9. oktoobril kell 18 toimuval näituse avavestlusel kui 10. oktoobril kell 18 toimuval avatuuril. Sünnitust käsitleva näituse avanemise puhul lisandub 21. oktoobrist Fotografiska üritusteprogrammi ka hommikuvöönd – vastukaaluks igareedesele öövööndile seab Fotografiska teisipäeviti kell 9–11 fookuse lapse sündi ootavatele ning beebide ja väikelaste vanematele. Hommikuvöönd pakub rahulikku aega kunsti nautimiseks, turvalist ruumi lastega olemiseks ning võimalust kohtuda teiste vanematega ja jagada kogemusi. Hommikuvöönditel osalevad aeg-ajalt erikülalised, kes kõnetavad teemasid, mis ootuse ajal ning imikute ja maimikutega kooskasvamisel võiksid vanemale olla olulised või päevakajalised.