Aprilli alguspäevadel täitus Kultuurikatel superstiilsetest moehuvilistest ja püsti pandi suurejooneline show, millesarnast Eestimaal veel nähtud polnud. Umbes selline mulje jääb jälgides “Eesti moe olulisima sündmuse” meediakajastust. Paraku pole reaalne olukord nii roosiline kui näib – üritus ajab juba aastaid paljude moe- ja disaniprofessionaalide naha kihelema ja mitte positiivses võtmes.

Mulle on nii mõnelgi korral ette heidetud liigset otsekohesust, samas on sellest saanud mu visiitkaart ja oodatud party trick. Küll juba Ester välja ütleb need pikalt vaka all hoitud mõtted, küll juba räägib sellest, mis paljude mõtetes, ent mitte huulil. TFW on aastaid inspireerinud avalikke vestlusi, mille tooniks on maitsekas ja pretensioonitu kiitmine ning kuluaarisosinaid, mille sisuks terav kriitika ja iroonilised naljad. 2023. aasta kevadel on pika ajalooga ürituse fassaadis aga juba sellised  mõrad, et isegi kõige nürimad pliiatsid on aru saamas, et midagi on õhus – salajutte räägitakse üha valjema häälega.  

Oleks ebaaus kulutada tähemärke spetsiifilistele kollektsioonidele või konkreetsetele korralduslikele otsustele, see on täiesti omaette ooper. Maitsed on erinevad, samuti viisid, kuidas üritusi organiseeritakse. Kõik ei pea käima sama retsepti järgi, I get it! Küll aga tahaksin prožektorivalgusesse lükata keset tuba poosetava elevandi, keda pole enam võimalik ignoreerida – Tallinn Fashion Week pole juba aastaid olnud representatiivne. Suur ja kõlav nimi katab vaid väga väikest killukest moest, mida Eestis luuakse (ja mida pealinnas näidata võiks). See killuke on üsna üheülbaline ja suunatud suuruselt tagasihoidlikule sihtgrupile, kelle ootused moele on stereotüüpsed, kammitsetud ja podisevad maailmas toimuvaga võrreldes kinnises vaakumkatlas. Kahjuks on TFWil osalejad aga valim, mis defineerib olulisel määral Eesti moemaastiku hetkeolukorra imagoloogilist pilti. 

Kallis lugeja, esitan sulle testküsimuse. Situatsioon on lihtne, välismaa sõber uurib näiteid Eesti moe kohta. Kas oleksid valmis saatma talle teemaviite #tallinnfashionweek või osutama Tallinn Fashion Weeki fotogaleriidele? Nii nendele, mis kajastavad catwalki kui neile, mis annavad ülevaate publikust? Kas see materjal kajastab sinu arvates meie moevaldkonnas toimuvat ja presenteerib koorekihti? Usun, et enamus kaasamõtlejatest jõudis järeldusele, et semule peaks pigem saatma valiku kohalike tegijate sotsmeediakontodest.

Julgen end pidada üsna laia silmaringiga kunsti- ja disaininautlejaks. Esimeseks armastuseks jääb siiski alati mood. Seda kurvem on kõrvalt vaadata, kuidas muude loomevaldkondade (nt kujutav kunst, muusika, disain) tipud on leidnud endale kohalikud jõustajad, kes nende huve maailmas kaitsevad, taset kõrgemale utsitavad ja tegemisi toetavad. Meie moemaailma esindusüritus ei suuda aga tipptalentidele väärilist platvormi ja tuge anda. 

Erinevalt suure maailma moenädalatest, pole TFW üritus, mis omaks rahvusvahelise ambitsiooniga brändide jaoks olulist rolli PR- või müügitööriistana. Praegusel kujul ei too TFW oma etenduste esiridadesse võtmetegijatest uudistajaid (meediat, suunamudijaid, sisseostjaid, promootoreid jne) kogu maailmast, vaid pigem pileti ostnud kohalikud fännid, kes ootavad mürtsu-pauku ja üheöösuhet võimalikult kohevate, võimalikult liibuvate või sillerdavate kleitidega. Rõhutan, see kõik oleks täitsa okei, kui üritust tähistav sõnadekombinatsioon ei viitaks suurematele võimalustele ja esindusfunktsioonile. 

Jah, võime väita, et mingil määral on moenädalate formaat oma aja ära elanud ja inimesed saavad info kardinaalselt erinevatest kanalitest kui vaid mõni kümnend tagasi. Leidub aga ka suurepäraseid näiteid, kuidas ka pika traditsiooniga promokanal suudab õigesti suunatud ja selge väärtuspakkumise ning kureeringuga enda sõrme aja pulsil hoida. Näiteks Kopenhaageni moenädalast rääkides, ei jutusta me tolmunud ettevõtmisest, vaid üritusest, mis on selge mõtteliider, oluliste teemade fookusesse tooja ja tegudele utsitaja. Tegemist on autoriteetse ettevõtmisega, mis kõnetab ühtviisi nii valdkonna vanu tegijaid kui ahvatleb kaasa tulema uusi innovaatoreid ning on seeläbi oluliseks agitaatoriks probleemide tulvas vaevleva majandusharu uuenemisel.

Miks nii pikalt Kopenhaagenist? Kas see pole ilmne? Usun, et Eesti disaineritel ja moepublikul tervikuna on täpselt sama palju öelda ja anda kui taanlastel. Olgu, võibolla raasukene vähem. Kindlasti saaksime aga tubli tööga kasvada vähemalt oma regiooni juhiks nii jätkusuutlikkuse kui stiililise laiahaardelisuse osas, seda enam, et Ida-Euroopa on lähiaastatel selgelt kujunemas üheks loovtööstuse olulisemaks inspiratsiooniallikaks. Eesti inimestes on maagiline X-faktor olemas! Kui keegi vajab pep talk’i, siis võib alati minu poole pöörduda.

Miks ei näita TFWil oma loomingut Roberta Einer, Lilli Jahilo, August, KÄT, Karolin Kuusik, Marit Ilison, Woolish, Sorcerer, Racer Worldwide, PUUE, AKEM, Triinu Pungits, Katrin Aasmaa, Oksana Tandit, Guild, Eve Hanson, Pohjanheimo, Karl Joonas Alamaa, Xenia Joost, I Λ I V I, Hannes Rüütel, Ellen Richard, Mare Kelpman ja paljud teised? Miks pole ürituse korraldajate ukse taga pikka järjekorda tipptegijatest, vaid pigem kuuleme-loeme intervjuudest, kuidas üks või teine üritusega lähedalt seotud isik kutsus osalema oma sõprade tuliuue ja obskuurse projekti? Miks on üritusest kujunenud ühe konkreetse kildkonna perepidu, mitte nime vääriline esindusüritus?

TFWi lavale pääsemine võiks ideaalis olla märk sellest, et disainer/kaubamärk on end tõestanud ja väärib selgelt paika Eesti disaini absoluutse paremiku seas. Olgem aus, sellele tingimusele pole TFWi line-up juba aastaid vastanud. Lihtsa võrdlusena võib tõdeda, et juhuslikult satuvad lavale koos laulma kogenud hitimeister ja Laulukaruselli võitja, kelles peitub võibolla tohutu potentsiaal, ent kelle hiilgehetk pole selgelt veel käes. Edetabelite tipul pole sellest olukorrast mitte midagi võita, pigem peaks ta olukorrast eemalduma, et mitte kirgliku harrastaja templiga riskida. On siililegi selge, et mida piiratuma ilmega ja mida ebastabiilsema kvaliteediga on see, mis kõnnib TFWi lavalaudadel, seda väiksem seltskond Eesti moedisaini tippe on nõus end üritusega siduma. Mida väiksem arv professionaale on aga nõus end üritusega siduma, seda kitsamaks muutub valik. Surnud ring!

Minu eesmärk ei ole heita kaikaid kodaraisse seekordse TFWi osalejatele, valikuliselt kuulub nii mõnigi neist ausalt oma koha kätte võidelnud proffide hulka. Samuti pole sihiks saata mürginooli organisaatorite pihta, las seda teevad teadjamad, kes telgitagustega rohkem kursis. Küll aga soovin, et korraldustiim vaataks peeglisse ja mõtleks, kas neil on jõudu ja osavust tuua kokku talendid ja disainitase, mida ürituse uhke tiitel eeldab. Kui ei, siis võibolla oleks aeg anda teatepulk ja ürituse rahvusvaheline nimi üle tegijatele, kes suudavad üritust läbi viia viisil, mis Eesti moe mainet ja käekäiku tervikuna jõustaks, mitte ei kahjustaks. 

Kodumaise disaini ja tippmoe austajatel on põhjust kalendrisse märkida 28.–30. oktoober: sügisene Tallinn Fashion Week toob kolme päeva jooksul publiku ette Eesti moe värskeimad suunad, tunnustatud loojad ja uued nimed. Nüüdsest on avalik ka moenädala programm.

„Eesti moe tugevus on selle omanäolisus – meil on väga erineva käekirjaga loojaid, kes ei püüa lihtsalt trende järgida, vaid kujundavad järjekindlalt omaenda visuaalset keelt. Sügisene Tallinn Fashion Week annab hea võimaluse näha, kuhu meie moekunst praegu liigub: laval kohtuvad värsked ideed, tugev autorikäekiri ja oskus luua rõivaid, millel on tähendus ka väljaspool üht hooaega,“ ütleb Tallinn Fashion Weeki peakorraldaja Anu Kikas. „Sama oluline on meie jaoks tuua disainerid ja publik päriselt kokku. Moeetendus ei ole ainult uue kollektsiooni esitlus, vaid hetk, kus looming saab konteksti, emotsiooni ja vahetu tagasiside. Just selline elav kontakt aitab Eesti moel kasvada ja jõuda uute inimesteni.“

Sügisese moenädala üheks keskseks sündmuseks on traditsiooniline Kuldnõela gala, kus antakse üle Eesti moedisaini ihaldatuimad auhinnad. Kuldnõelaga pärjatakse viimase viie aasta jooksul silma paistnud moelooja ning Hõbenõelaga tunnustatakse viimase aasta jooksul jõuliselt esile tõusnud disainerit. Kuldnõela on välja antud alates 1996. aastast ning sellest on kujunenud Eesti üks olulisemaid moeauhindu.

Tänavused Kuldnõela nominendid on Lilli Jahilo, Karl Korsar ja Maria Tammeorg.

Hõbenõelale on nomineeritud Britten Pärkson, Mari Lemet ja Sille Randviir.

Tallinn Fashion Weeki sügis 2026 programm:

Kolmapäev, 28. oktoober

19.00  Mairo Seire, Hannabel Kaal, Joanne-Heleene Sõrmus

20.30  Kaubamaja esitleb: Kuldnõel

Neljapäev, 29. oktoober

17.30  Skeleton by Auria Nurm, Kristina Oja, Althea

19.00  Sibille Maask, Iris Janvier

20.30  Siret Design, Kirill Safonov

Reede, 30. oktoober

17.30  Hertta, Peakera

19.00  Brand NO.8, Piret Kuresaar

20.30  Karl-Christoph Rebane

Uuri lisa tfw.ee.

Soome moemärk Almada on olnud meil mõttes juba mõnda aega. Nüüd andis moemärgi esimene ülesastumine Copenhagen Fashion Weekil lõpuks piisavalt hea põhjuse see nimi ka Portaili lugejatele korralikult tuttavaks teha.

Alexa Dagmari ja Linda Juhola 2020. aastal loodud Almada alustas tegelikult kudumitest, kuid on viimastel aastatel kasvanud terviklikuks ready-to-wear-märgiks, mille keskmes on põhjamaisele garderoobile üsna omane mõte: vähem, aga paremini. Kašmiir, vill, nahk ja siid saavad siin rahuliku, täpse vormi ning eesmärk pole niivõrd hooajaline uudsus kui rõivad, mille juurde saab ikka ja jälle tagasi tulla.

Möödunud nädalal Kopenhaagenis toimunud CPHFW raames otsustas Almada tavapärase moenädala loogikaga veidi nihkesse minna. Selle asemel et nagu kõik teised näidata oma 2027. aasta kevadsuvist kollektsiooni, jõudis Charlottenborgi reljeefide taustal lavale hoopis tänavune sügis/talv kollektsioon – ning vaid mõni tund hiljem sai samu esemeid brändi uuenduskuuri läbinud veebipoest ka osta. Otsus minna „see now, buy now” teed sündis asutajate sõnul nende endi kunagisest frustratsioonist: rahvusvahelistel moenädalatel nähtud ihaldusväärset eset tuli traditsiooniliselt oodata veel pool aastat. Nii mõjus Almada samm keskenduda sellele, mida saab kanda juba praegu, igati loogiliselt. Ja ehk ütleb see päris palju ka brändi enda kohta: Almada ei püüa garderoobi iga kuue kuu järel uuesti leiutada, vaid ehitab seda tasapisi edasi.

Kui aga rääkida lavale jõudnud kollektsioonist, siis see ise jäi kindlalt Almada senisele käekirjale truuks. Villast ja kašmiirist mantlid, skulpturaalsed jakid ja shearling-materjalid kohtusid voolava naha ning piimvalge siidšifooniga. Finaalis vilksatas isegi leopardimustrit – mõõdukas kõrvalepõige muidu vaoshoitud paletist. Kõike nähtut saatis Soome artisti Emmi Granlundi loodud helimaastik.

Vaata kollektsioon oma pilguga üle galeriist!

Tutvu Almada kollektsioonidega veebipoes almadalabel.com.