Foto: AI-nägemus Eesti moest. | Ester Kannelmäe/Midjourney
Mulle on nii mõnelgi korral ette heidetud liigset otsekohesust, samas on sellest saanud mu visiitkaart ja oodatud party trick. Küll juba Ester välja ütleb need pikalt vaka all hoitud mõtted, küll juba räägib sellest, mis paljude mõtetes, ent mitte huulil. TFW on aastaid inspireerinud avalikke vestlusi, mille tooniks on maitsekas ja pretensioonitu kiitmine ning kuluaarisosinaid, mille sisuks terav kriitika ja iroonilised naljad. 2023. aasta kevadel on pika ajalooga ürituse fassaadis aga juba sellised mõrad, et isegi kõige nürimad pliiatsid on aru saamas, et midagi on õhus – salajutte räägitakse üha valjema häälega.
Oleks ebaaus kulutada tähemärke spetsiifilistele kollektsioonidele või konkreetsetele korralduslikele otsustele, see on täiesti omaette ooper. Maitsed on erinevad, samuti viisid, kuidas üritusi organiseeritakse. Kõik ei pea käima sama retsepti järgi, I get it! Küll aga tahaksin prožektorivalgusesse lükata keset tuba poosetava elevandi, keda pole enam võimalik ignoreerida – Tallinn Fashion Week pole juba aastaid olnud representatiivne. Suur ja kõlav nimi katab vaid väga väikest killukest moest, mida Eestis luuakse (ja mida pealinnas näidata võiks). See killuke on üsna üheülbaline ja suunatud suuruselt tagasihoidlikule sihtgrupile, kelle ootused moele on stereotüüpsed, kammitsetud ja podisevad maailmas toimuvaga võrreldes kinnises vaakumkatlas. Kahjuks on TFWil osalejad aga valim, mis defineerib olulisel määral Eesti moemaastiku hetkeolukorra imagoloogilist pilti.
Kallis lugeja, esitan sulle testküsimuse. Situatsioon on lihtne, välismaa sõber uurib näiteid Eesti moe kohta. Kas oleksid valmis saatma talle teemaviite #tallinnfashionweek või osutama Tallinn Fashion Weeki fotogaleriidele? Nii nendele, mis kajastavad catwalki kui neile, mis annavad ülevaate publikust? Kas see materjal kajastab sinu arvates meie moevaldkonnas toimuvat ja presenteerib koorekihti? Usun, et enamus kaasamõtlejatest jõudis järeldusele, et semule peaks pigem saatma valiku kohalike tegijate sotsmeediakontodest.
Julgen end pidada üsna laia silmaringiga kunsti- ja disaininautlejaks. Esimeseks armastuseks jääb siiski alati mood. Seda kurvem on kõrvalt vaadata, kuidas muude loomevaldkondade (nt kujutav kunst, muusika, disain) tipud on leidnud endale kohalikud jõustajad, kes nende huve maailmas kaitsevad, taset kõrgemale utsitavad ja tegemisi toetavad. Meie moemaailma esindusüritus ei suuda aga tipptalentidele väärilist platvormi ja tuge anda.
Erinevalt suure maailma moenädalatest, pole TFW üritus, mis omaks rahvusvahelise ambitsiooniga brändide jaoks olulist rolli PR- või müügitööriistana. Praegusel kujul ei too TFW oma etenduste esiridadesse võtmetegijatest uudistajaid (meediat, suunamudijaid, sisseostjaid, promootoreid jne) kogu maailmast, vaid pigem pileti ostnud kohalikud fännid, kes ootavad mürtsu-pauku ja üheöösuhet võimalikult kohevate, võimalikult liibuvate või sillerdavate kleitidega. Rõhutan, see kõik oleks täitsa okei, kui üritust tähistav sõnadekombinatsioon ei viitaks suurematele võimalustele ja esindusfunktsioonile.
Jah, võime väita, et mingil määral on moenädalate formaat oma aja ära elanud ja inimesed saavad info kardinaalselt erinevatest kanalitest kui vaid mõni kümnend tagasi. Leidub aga ka suurepäraseid näiteid, kuidas ka pika traditsiooniga promokanal suudab õigesti suunatud ja selge väärtuspakkumise ning kureeringuga enda sõrme aja pulsil hoida. Näiteks Kopenhaageni moenädalast rääkides, ei jutusta me tolmunud ettevõtmisest, vaid üritusest, mis on selge mõtteliider, oluliste teemade fookusesse tooja ja tegudele utsitaja. Tegemist on autoriteetse ettevõtmisega, mis kõnetab ühtviisi nii valdkonna vanu tegijaid kui ahvatleb kaasa tulema uusi innovaatoreid ning on seeläbi oluliseks agitaatoriks probleemide tulvas vaevleva majandusharu uuenemisel.
Miks nii pikalt Kopenhaagenist? Kas see pole ilmne? Usun, et Eesti disaineritel ja moepublikul tervikuna on täpselt sama palju öelda ja anda kui taanlastel. Olgu, võibolla raasukene vähem. Kindlasti saaksime aga tubli tööga kasvada vähemalt oma regiooni juhiks nii jätkusuutlikkuse kui stiililise laiahaardelisuse osas, seda enam, et Ida-Euroopa on lähiaastatel selgelt kujunemas üheks loovtööstuse olulisemaks inspiratsiooniallikaks. Eesti inimestes on maagiline X-faktor olemas! Kui keegi vajab pep talk’i, siis võib alati minu poole pöörduda.
Miks ei näita TFWil oma loomingut Roberta Einer, Lilli Jahilo, August, KÄT, Karolin Kuusik, Marit Ilison, Woolish, Sorcerer, Racer Worldwide, PUUE, AKEM, Triinu Pungits, Katrin Aasmaa, Oksana Tandit, Guild, Eve Hanson, Pohjanheimo, Karl Joonas Alamaa, Xenia Joost, I Λ I V I, Hannes Rüütel, Ellen Richard, Mare Kelpman ja paljud teised? Miks pole ürituse korraldajate ukse taga pikka järjekorda tipptegijatest, vaid pigem kuuleme-loeme intervjuudest, kuidas üks või teine üritusega lähedalt seotud isik kutsus osalema oma sõprade tuliuue ja obskuurse projekti? Miks on üritusest kujunenud ühe konkreetse kildkonna perepidu, mitte nime vääriline esindusüritus?
TFWi lavale pääsemine võiks ideaalis olla märk sellest, et disainer/kaubamärk on end tõestanud ja väärib selgelt paika Eesti disaini absoluutse paremiku seas. Olgem aus, sellele tingimusele pole TFWi line-up juba aastaid vastanud. Lihtsa võrdlusena võib tõdeda, et juhuslikult satuvad lavale koos laulma kogenud hitimeister ja Laulukaruselli võitja, kelles peitub võibolla tohutu potentsiaal, ent kelle hiilgehetk pole selgelt veel käes. Edetabelite tipul pole sellest olukorrast mitte midagi võita, pigem peaks ta olukorrast eemalduma, et mitte kirgliku harrastaja templiga riskida. On siililegi selge, et mida piiratuma ilmega ja mida ebastabiilsema kvaliteediga on see, mis kõnnib TFWi lavalaudadel, seda väiksem seltskond Eesti moedisaini tippe on nõus end üritusega siduma. Mida väiksem arv professionaale on aga nõus end üritusega siduma, seda kitsamaks muutub valik. Surnud ring!
Minu eesmärk ei ole heita kaikaid kodaraisse seekordse TFWi osalejatele, valikuliselt kuulub nii mõnigi neist ausalt oma koha kätte võidelnud proffide hulka. Samuti pole sihiks saata mürginooli organisaatorite pihta, las seda teevad teadjamad, kes telgitagustega rohkem kursis. Küll aga soovin, et korraldustiim vaataks peeglisse ja mõtleks, kas neil on jõudu ja osavust tuua kokku talendid ja disainitase, mida ürituse uhke tiitel eeldab. Kui ei, siis võibolla oleks aeg anda teatepulk ja ürituse rahvusvaheline nimi üle tegijatele, kes suudavad üritust läbi viia viisil, mis Eesti moe mainet ja käekäiku tervikuna jõustaks, mitte ei kahjustaks.
Uus kollektsioon lähtub brändile omasest aeglase moe mõtteviisist ning on loodud suvisteks tähtpäevadeks ja erilisteks hetkedeks. Fookuses on ainueksemplaridena valminud villased jakid, pikad voogavad kleidid ja šikid pükskostüümid – rõivad, mis on mõeldud kandjale, kes hindab kvaliteeti, ajatust ja teadlikku valikut.
Karin Raski sõnul pärineb kollektsiooni inspiratsioon suvistest sündmustest, olgu selleks sünnipäev, pidulik kokkusaamine või lihtsalt üks soe suveõhtu. Lõiked ja detailid rõhutavad naiselikku voolavust ning mugavust, jäädes samal ajal truuks kandja isikupärale. Värvigammas kohtuvad moemärgile omased pehmed pastelltoonid, millele lisavad sel hooajal aktsenti maasikapunane ja suvise taeva sinine.
Brändi väärtustele kohaselt on kollektsioon valminud jätkusuutlikke põhimõtteid järgides. Disainer kasutab hoolikalt valitud kangajääke ja orgaanilisi materjale, lähtudes nii zero waste’i mõtteviisist kui ka ringmajanduse põhimõtetest. Kõik esemed valmivad Tallinnas Kalamajas kogenud rätsepate käe all ainueksemplari või väga väikesearvulise seeriana.
Kollektsioon jõuab pärast esitlust müügile moemärgi Karin Rask stuudios Telliskivi Loomelinnakus. Lisaks leiab brändi loomingut Levi poest Solarise keskuses ja Amee poest Rakveres.
Sügisesel Kuldnõela galal antakse välja Eesti moevälja mainekaim tunnustus. Kuldnõelaga pärjatakse disainer, kelle looming on viimase viie aasta jooksul silma paistnud järjepidevuse, autorikäekirja ja mõjuga. Hõbenõel seevastu toob esile viimase aasta jooksul esiletõusnud looja. Alates 1996. aastast välja antav Kuldnõel on kujunenud Eesti moedisaini keskseks auhinnaks.
Tänavused Kuldnõela nominendid on Lilli Jahilo, Karl Korsar ja Maria Tammeorg. Hõbenõela nominendid on Britten Pärkson, Mari Lemet ja Sille Randviir.
Kuldnõela nominentideks on kolm väga eriilmeline autorit. Lilli Jahilo on aastate jooksul kujundanud selgelt äratuntava, põhjamaise tunnetusega moemaailma, milles kohtuvad modernsus, ajatundlikkus ja naiselik enesekindlus. Karl Korsar paistab silma oma värviküllase ja mängulise visuaalse universumiga, kus olulisel kohal on digiprint, julgus ning isikupärane tekstiilikäsitlus. Maria Tammeorg on aga liikunud käsitöömahukast esteetikast üha küpsema ja suurlinlikuma väljenduseni, ühendades detailitundlikkuse ja tugeva moenägemuse.
Hõbenõela nominentidest on Britten Pärksoni loomingus esil minimalism, tasakaal ja peen materjalitunnetus. Mari Lemet tegutseb veenvalt moe- ja ehtekunsti piiril, tuues oma töödesse tugeva narratiivi ja omanäolise visuaalse keele. Sille Randviir on projektiga Puue ning eriti möödunud aasta kollektsiooniga „Kaos” kinnistanud end autorina, kelle looming ühendab tundlikkuse, noorusliku jõulisuse ja dekonstrueeritud vormikeele.
Tänavuse Kuldnõela žüriisse kuuluvad moeekspert Urmas Väljaots, Postimehe elustiilitoimetuse ja digiajakirjade juht Kristina Herodes, kunstnik Aet Alev, moekunstnik ja Hõbenõel 2023 võitja Karl-Christoph Rebane, Kaubamaja ostujuht Kätlin Häninen, ajakirja Eesti Naine moetoimetaja Anu Merila, moekunstnik ja Kuldnõel 2024 võitja Kirill Safonov.
Kui Kuldnõel ja Hõbenõel jagatakse sügisese Tallinn Fashion Weeki raames, siis kevadise Tallinn Fashion Weeki programmiga saad tutvuda siin.
