Foto: KENZO
Tänasel multimeediaajastul hajuvad üha enam piirid sarjade, reklaamimaailma ja kinoteatri kvaliteedi vahel. Kui reklaamklipi loomises on mängus ka tuntud režissööri käsi, siis inimesed imetlevad ja vaatavad seda nagu filmi ning võivad väga lihtsasti unustada, et nende minutite jooksul tahetakse tegelikult vaatajale midagi müüa.
Sama võib öelda ka KENZO värske klipi kohta, mille režissööriks on eklektilise käekirja järgi tuntud Spike Jonze. Videos esitletav hüpnootiline koreograafia meenutab voodoo ja teistpoolsuse maailma, kuhu viis meid oma viimastes videopiltides ka David Bowie. Tantsijanna, kes on muide Andie MacDowelli tütar Margaret Qualley, katarsises väänlemine tekitab vaatajas omajagu ebamugavustki, aga samas on pilgu ärapööramine pea võimatu. Kui paljud teised parfüümireklaamid näitavad aegluubis lehvivaid kleite, siis KENZO värskes lähenemises näeme tõelist kirge ja jõudu, mis sobib lõhnade – eriti just KENZO uue KENZO World lõhna – maailma nagu valatult.
“”Tüdruk trammis” on kindlasti üks mu lemmikuid kogu albumilt – see on mõnus, suvine ja helge,” räägib INGER. Video võtted said alguse varavalges Balti jaamas. “Olime platsis juba kell 5:45 ja jagasime oma muusikat esimestele trammisõitjatele. Inimesed olid üllatavalt vastuvõtlikud – mõni filmis isegi salaja kõrvalt meie tegemisi.”
Inspiratsioon loole sündiski just nimelt ühest trammisõidust – kuigi INGER tunnistas oma albumi esitlusel, et ta polnud trammiga sõitnud juba ammu. Nüüdseks on see lubatud suvine sõit tehtud ning ka visuaalselt jäädvustatud.
Video tõi ekraanile loovtiim Chairmen Productioni eestvedamisel – režissöörideks Kaur Kulver ja Martin Pikk.
Laul ise sündis koostöös Markus Palo, Claus Heinrich Riismaa ja Harmo-Ron Kallastega. Produtsendiks oli Markus Palo, loo miksis Steven Ilves ja masterdas Sander Sadam.
Esitletud kollektsioon ise oli kui sügav kummardus CHANELi pärandile, meenutus Gabrielle Chaneli armastusest Inglismaa maastike ja Šotimaa nõmmede vastu. Need looduslähedased paigad, mis kunagi inspireerisid Mademoiselle Chaneli disainifilosoofiat, olid nüüd lähtepunktiks kollektsioonile, mis kõneles pehmusest, lihtsusest ja maalähedasest elegantsist.
Etendus toimus Grand Palais’ Salon d’Honneuris, mis oli muudetud legendaarse 31 Rue Cambon aadressil asuva salongi sarnaseks — tagasihoidlikuks, intiimseks, väljapeetuks. Willo Perroni loodud ruumikujundus peegeldas Gabrielle Chaneli minimalistlikku, ent läbimõeldud lähenemist. Just siin, selles vaoshoitud õhkkonnas, said õrnalt liikuda modellid, kes kandsid kreemvalgeid, kuldseid ja musti siluette — tuttavlikke, ent tänapäevase värskusega.
Kollektsioonis olid esindatud klassikalised moemaja motiivid: tviidkostüümid looduslikes toonides, ülikondadele omased lõiked, mis pakkusid naise kehale vabadust ja mugavust; detailid, mis meenutasid maskuliinset rätsepatööd, ent olid ümber mõtestatud naiseliku pehmuse kaudu. See oli dialoog mineviku ja oleviku vahel — CHANELi ateljee oskuste demonstratsioon, millele Blazy nüüd edasi ehitama asub.
Ent kõige olulisemalt kõneles see kollektsioon üleminekust. See oli ühe ajastu viimane peatükk — ajastu, kus disain sündis kollektiivsest mälu- ja oskustepagasist, mitte ühe konkreetse loovjuhi visioonist. See vaikne hüvastijätt oli väärikas ja sügavalt CHANELilik: täis ajatuid viiteid, käsitöö meistrlikkust ja usku, et liikumine edasi ei tähenda kunagi mineviku unustamist.
Vaata moeetendus oma silmaga üle allolevast videost:
