Foto: Vogue.com
Anni Jürgenson, modell ja ehtekunstnik:
„Lisaks kõigile suurepärastele moeteemalistele dokfilmidele, mis viimaste aastate jooksul tehtud, meeldivad mulle hoopis vanemad mängufilmid, mis moele ja popkultuurile vihjavad. Moefotograaf William Kleini 1966. aastal valminud film „Who Are You, Polly Magoo?” („Kes sa oled, Polly Magoo”) on suurepäraselt irooniline, lausa karikatuurne vaade ühe supermodelli elule ja Pariisi kõrgmoe maailmale. On meeldivalt üllatav näha, kuidas aastakümnete jooksul pole tegelikult kuigi palju muutunud! Ja muidugi ka Michelangelo Antonioni klassika „Blow-up”…”
Ženja Fokin, stilist:
„Päevakava on tihe, kogu aeg on kiire, kuid akusid peab laadima ning dokumentaalfilmid, eriti veel moevaldkonnast, on nagu mesi minu hingele! Kui korraks tagasi kiigata, täpsemalt aastasse 2014, siis ühe ereda mälestusena on meeles film „Iris” väga värvikast sisedisainerist ja moeikoonist Iris Apfelist. Selle filmi puhul saab osa peenmotoorikast ehk saab päriselt kiigata inimese enda sisse, saada osa vahetust emotsioonist ja muidugi see rõkkav värvigamma, ekstreemselt kuhjatud ehteid ning ekstsentriline riietumisstiil, kus kerkib lausa mitmeid küsi- ja hüüumärke – on see nüüd hea või hoopis halb maitse?
Sel aastal oli mul New Yorgi moenädalal toimunud üritusel võimalik kohtuda legendaarse Iris Apfeli endaga. Otsekui moekunstikino filmist oli see kohtumine nii vahetu ja soe. Iris isegi teadis, et tema filmi on Eestis näidatud, ja tal oli väga hea meel, et saab inspireerida nooremat generatsiooni.
95-aastasena, see helk silmis, olek nii muhe ja mood kui elustiil, julged värvid, silmatorkavad detailid, joovastav rahulolu komplekteerimisest… Näete – vanus on kõigest number passis, seega moekat sügist, tehke järgi või makske kinni!”
Helen Saluveer, MoeKunstiKino peakorraldaja:
„Lemmikuid on nii palju – ma olen aastate jooksul vähemalt 100 moeteemalist filmi ära vaadanud. Aga üks meeldejäävamaid on kindlasti „Valentino – viimane keiser” („Valentino – the Last Emperor”), milles on nii glamuuri kui ka traagikat. Jälgida saab nii andeka moelooja töötamist kui ka seda, kuidas ettevõtte uued omanikud ta enda loodud firmast lihtsalt välja tõukavad.
Mulle meeldib väga ka „Mai esimene esmaspäev” („First Monday in May”), mis on sel aastal MoeKunstiKino programmis ning jälgib imelise moenäituse ning MET gaala korraldamist.”
Helene Vetik, disainer ja Portail.ee kaasautor:
„„Diana Vreeland: Silm peab rändama” („Diana Vreeland: The Eye Has to Travel”). Antud dokumentaal jutustab väga kirevalt ja elavalt Diana Vreelandi aegadest Harper’s Bazaari ja Vogue’i toimetajana, sellest, kuidas ta põhimõtteliselt leiutas Twiggy-sugused modellid ja moefoto stilistika sellisena, nagu see tänini on. Metsikult inspireeriv, veidike hull Diana õpetab nägema ilu kõigis ja kõiges, olles sealjuures arrogantne ja šarmantne samal ajal.”
Sandra Palm, fotograaf:
„Hetkel on minu lemmik moefilm „Dior and I” („Mina ja Dior”). Selles teoses said minu jaoks kokku suur lemmik Raf Simons ja teine suur lemmik Dior. Sümbioos, millesse oleks justkui ette konflikt sisse kirjutatud, tuuakse täiesti häbitult ja ausalt vaatajate ette, keskendudes täielikult moemaailma telgitaguste tõetruule jutustamisele. Film on seotud dünaamiliseks tervikuks, kust ei puudu konflikt, võit, kaotus ega kulminatsioon, mis teeb sellest eriliselt kaasahaarava vaatamise. Tänasel päeval filmi vaadates tasub muidugi silmas pidada, et Raf Simons lahkus ootamatult aasta tagasi Diori moemajast. Tõeline moemaan, nagu mina, lõpetab filmi vaatamise pisarates.”
Rauno Pello, Brand Manuali disainijuht:
„Minu jaoks kipub moefilmi mõiste olema laiem kui moest või moekunstnikust rääkiv film. Esmase mõttena lemmikmoefilmidest tulevad meelde hoopiski Tom Fordi „Üksik mees” („A Single Man”) sundimatu elegantsiga ja 1975. aasta „The Rocky Horror Picture Show” kreiside kostüümidega. Aga kui klassikalise moekunstikino peale veidi rohkem mõelda, siis meenub ehe ja inimlik vaade käesoleval aastal manala teed läinud (RIP) ikoonilise moefotograafi Bill Cunninghami ellu – „Bill Cunningham New York” (2010). See on fantastiline dokumentaal tänavamoe jäädvustamisest. See kirg ja autentsus, millega Cunningham oma tööd tegi, on inspiratsiooniallikaks ja reaalsuskontrolliks meile kõigile tänapäeva kiires asjade või kuulsuse taga ajamise virvarris. Mulle jääb igavesti meelde tema väide, et moe-show on alati olnud ja jääb alati olema tänavatele, mitte moelavadele. Sulatõsi ju!”
MoeKunstiKino toimub 6.−12. oktoobril kinos Sõprus. MoeKunstiKino pileteid saab soetada Sõpruse kassast või Piletilevist.
Kui „Emily in Paris“ on algusest peale liikunud kusagil Pariisi postkaardi, moefantaasia ja kerge kultuurišoki piiril, siis finaalhooaeg ei kavatse selles osas tempot maha võtta. Uue hooaja võtted algavad Kreekas, jätkuvad Monacos ning viivad Emily lõpuks tagasi Pariisi – linna, mille ümber kogu see kõrgetel kontsadel kulgenud seiklus kord algas.
Sarja looja Darren Star nimetas „Emily in Paris’i“ tegemist kogu meeskonna jaoks elu reisiks ning tänas nii Netflixi, Paramounti kui ka fänne, kes on Emilyga selle teekonna kaasa teinud. Kuigi sari on aastate jooksul pakkunud piisavalt ainest nii armastajatele kui ka silmade pööritajatele, on selle mõju moele, fantaasiatele ja Pariisi kui popkultuurilise lavastuse kuvandile olnud vaieldamatu.
Viimases hooajas naasevad teiste seas Philippine Leroy-Beaulieu, Ashley Park, Lucas Bravo, Lucien Laviscount, Samuel Arnold ja Bruno Gouery. Mis saab Emily, Mindy ja nende stiilselt keeruliseks elatud suhetest, jääb esialgu veel saladuseks. Üks on aga selge: „Emily in Paris“ ütleb adieu täpselt nii, nagu temalt oodata võiks – suure žesti, rohke pagasi ja tõenäoliselt mitte kõige praktilisemate jalanõudega.
Rinnavähk on Eestis naiste kõige sagedasem pahaloomuline kasvaja. Igal aastal diagnoositakse Eestis üle 800 rinnavähi esmasjuhu ning liiga paljud pered kaotavad ema, vanaema, õe või tütre haiguse tõttu, mida oleks olnud võimalik varajase avastamise korral edukalt ravida. Just seetõttu on mammograafiabussi roll hindamatu – see toob rinnavähi sõeluuringud väiksematesse linnadesse ja maapiirkondadesse, kus eriarstid igapäevaselt ei tegutse.
Eesti Vähiliidu mammograafiabussis on 15 aasta jooksul käinud rinnavähi uuringul üle 110 000 naise ning rinnavähk on avastatud enam kui 480 naisel. Seejuures 83% juhtudest avastati haigus varases staadiumis, mil ravitulemused on väga head.
Praegune mammograaf vananeb iga tehtud ülesvõttega ning Eesti Vähiliit peab olema valmis hetkeks, mil seade vajab lõplikku väljavahetamist. Uus põlvkonna 3D-mammograaf kasutab kaasaegset radioloogiatehnoloogiat ja tehisintellekti, mis võimaldab avastada rinnamuutusi senisest varem ja täpsemalt, märgata ka väikseid muutusi tihedas rinnakoes ning toetada arste kiirema ja usaldusväärsema diagnoosi tegemisel. See tähendab rohkem päästetud elusid ja rohkem tervena elatud aastaid Eesti emadele, vanaemadele, õdedele ja tütardele.
Heategevuslikul kunstioksjonil osalemine annab võimaluse panustada igaühel. Oksjonilt teost ostes ei saa inimene kaasa üksnes kunstiteost, vaid annab reaalse panuse elupäästva rinnavähi sõeluuringu jõudmiseks paljude Eesti naisteni.
Oksjonile on kunstnike poolt annetatud enam kui 200 teost. Nende seas on mitmeid tunnustatud Eesti kunstnikke, sealhulgas Epp-Maria Kokamägi, Tauno Kangro, Edith Karlson, Liina Siib, Maara Vint, Liisa Kruusmägi, Sigrid Viir, Maria Kapajeva ja paljud teised. Väga oluline panus on tulnud ka Eesti Kunstnike Liidust, Eesti Kunstiakadeemiast, Pallase Kõrgemast Kunstikoolist, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusest, Sally Stuudiost, Narva Kunstikoolist, Jõhvi Kunstikoolist ja Viljandi Kunstikoolist, kust on annetatud mitmed teoseid heategevusliku eesmärgi toetuseks.
Tutvu oksjoni teostega osta.ee keskkonnas!
Eesti Vähiliit on südamest tänulik igale kunstnikule ja annetajale, kes on oma loominguga selle algatusega liitunud: “Iga annetus on tõeliselt väärtuslik ning aitab viia meid eesmärgile lähemale.”
