Eesti ühe silmapaistvama fotokunstniku, hiljuti teenetemärgiga pärjatud fotograafi Toomas Volkmanni näitus “täis minevik” on Fotografiskas avatud 10. märtsini. Pärast näituse lõppu on huvilistel võimalik oma lemmikfotosid nii osta kui rentida, et tuua Eesti fotokunst oma koju või kontorisse. 

Volkmanni näitus on selle hooaja suur publikulemmik ning külaliste püsiva huvi tõttu otsustas Fotografiska hoida selle avatuna erakordselt kaua – oktoobri lõpust kevade alguseni. Näituse lõppakordiks on 8. märtsil toimuv Florian Wahli, Johhan Rosenbergi ja Kris Lemsalu performance-lavastus “A Blastful Finale”, mis on inspireeritud Volkmanni loomingust ja ajastust. Unikaalne, eri kunstiliike põimivas etenduses kajastub Volkmanni loomingule omane oskus ühendada väga erinevaid inimesi ja kõnetada neist igaüht omamoodi. “Soovime Vibe’i vaimus peoga avatud näitust lõpetada sarnaselt suure elamusega, ning valisime selleks midagi, mida pole varem olnud – nimekate kunstnike performance, mis inspireerib nägema Volkmanni tööde kirevaid kontraste uue nurga alt,” sõnas Fotografiska asutaja ja tegevjuht Margit Aasmäe.

Pärast näituse lõppu saab Volkmanni teoseid Fotografiskast nii osta kui rentida. Fotograaf ning kunstikoguja Kaupo Kikkas seda võimalust ka kasutas ning nüüd liigub Toomas Volkmanni autoportree kalladega Kikkase kogusse.

Toomas Volkmanni sõnul seisneb fotograafia võlu selles, et pildistades asetab fotograaf oma modelli justkui kapslisse, mis paneb hetke seisma. “Inimene vananeb ja muutub, ta elab oma elu edasi, aga see hetk jääb paika,” ütles Volkmann. Arendades Volkmanni mõtet edasi, sõnas Kaupo Kikkas, et kui fotograaf pildistades justkui pildistatava hinge varastab, siis igaühe jaoks, kelle valduses pilt hiljem on, kaasneb sellega vastutus sinna püütud hinge ja hetke hoida. “Kogumise juures on võluv see, kuidas ese loob omaniku jaoks suhte kunstniku ja tema loominguga. Saab rääkida ka jagatud armastusest nii meediumi, antud juhul fotograafia, kui ka autori vastu, ja see muudab suhte piltidega väga isiklikuks,” lisas ta.

“Fotograafia teoseid tähtsustakse väärtuslike kogumisobjektide ja eksponaatidena, mis kuuluvad õigusega erakollektsioonidesse ja mainekate muuseumide kogudesse. Fotografiska soovib tuua fotokunsti kõikidele inimestele lähemale ja meil on hea meel toetada Eesti fotokunstnike tööd, pakkudes ka Eesti fotokunstisõpradele võimalust soetada meie muuseumi kaudu oma lemmikautorite töid,” sõnas Margit Aasmäe. “Meil on hea meel, kui näitusetööd jäävad nähtavaks ka pärast näituste lõppu – kitsamale või laiemale ringile, eraruumides või avalikes kohtades.”

Kõiki näitusetöid müüakse piiratud koguses. Fotod on trükitud kõrgeimate muuseumistandardite kohaselt ning iga eksemplar on signeeritud ja nummerdatud. Müügiks pakutavate kunstiteostega saab tutvuda Fotografiska veebilehel.

Pariisi Bourse de Commerce’is on avatud mahukas fotonäitus „Remember Me”, mis tähistab fotograafia 200. aastapäeva. Pinault’ kunstikogul põhinev väljapanek koondab ligi 700 teost enam kui 70 autorilt, pakkudes ülevaadet fotograafia ajaloost selle algusaegadest tänapäevani.

Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.

Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.

Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.

Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com. 

Kai kunstikeskuses avaneb sel nädalavahetusel Taani-Korea kunstniku ja filmitegija Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“. Aastatel 2022-2024 valminud seitse videoteost on esmakordselt Euroopas esitlemisel terviksarjana, viies vaataja Korea lõunarannikul asuvale Jeju saarele. Näituse kuraator on Karin Laansoo.

Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.

Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.

Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.

„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.

Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.