Pimedate Ööde filmifestival toob tänavu ekraanile 249 pikka ja 323 lühikest filmi 81 riigist. Kokku on 8. novembril avatava festivali põhiprogrammis kuus võistlus- ja 14 eriprogrammi 52 maailma- ja 21 rahvusvahelise esilinastusega. Samal ajal toimuvate PÖFFi alafestivalide, noorte- ja lastefilmide festivali Just Film ning lühifilmide ja -animatsiooni festivali PÖFF Shorts kavas on vastavalt viis ja 31 maailmaesilinastust ning kuus ja 16 rahvusvahelist esilinastust.

Tänavuse PÖFFi raames saab näha maailma kõige tuntumate festivalide auhinnatöid, sealhulgas Veneetsias Kuldlõvi võitnud Pedro Almodóvari filmi „Kõrvaltuba” ja Cannes´is Kuldse Palmioksa pälvinud Sean Bakeri filmi „Anora”. Samuti on kavas sellised tõenäolised Oscari kandidaadid nagu Pablo Larraíni „Maria” – legendaarse soprani Maria Callase viimastest elupäevadest –, Brady Corbeti „Brutalist” või Edward Bergeri „Konklaav”. Kaheksa filmi PÖFFi kavast on juba esitatud mitteingliskeelse filmi Oscarile.

PÖFFi fookuses on tänavu Saksamaa filmikunst, luubi all Gruusia sõltumatu film – kummardusena neile gruusia filmitegijatele, kes seisavad vaba ühiskonna ja demokraatlike väärtuste eest.

Uus on ka programm „Seistes koos Ukrainaga”, mis on pühendatud ukrainlastele, kes võitlevad õiguse eest otsustada ise oma tuleviku üle – see koosneb viimase aja huvitavamatest Ukraina ja Ukrainast tehtud filmidest.

Programm „Vana kuld. Klassika ärkab ellu” keskendub Eesti, Läti, Leedu ja teiste Läänemeremaade restaureeritud filmipärandile – selle kulminatsioonina jõuab vaatajate ette 1930. aastal valminud Eesti-Saksa seiklusfilmi „Kire lained” kontsertlinastus.

Eesti Olümpiakomitee spordifilmide programmi avafilm on Brent Pere „Lõppmäng” – dokumentaal vigastuse tõttu karjääri lõpetanud Eesti sportlastest, kes räägivad, kui raske on keerata oma elus uut lehekülge.

Eesti režissööride pikkadest filmidest jõuavad maailmaesilinastuseni veel Raul ja Romet Esko mängufilm „Mind on kaks”, Meel Paliale mängufilm „Pikad paberid”, Jaan Tootseni dokumentaalfilm „Kikilipsuga mässaja”, Eva Kübara dokumentaalfilm „Minu kallimad”, Arko Oki dokumentaalfilm „Ma sündisin garaažis” ja Taavi Aruse ning Ivar Murru dokumentaalfilm „Eesti rula lugu”. Esimest korda näeb Eesti publik Moonika Siimetsa mängufilmi „Must auk”, mis esilinastus ühel maailma suurimal, Austini fantaasiafilmide festivalil.

Pimedate Ööde filmifestival leiab tänavu aset 8.–24. novembrini ja PÖFFi filmitööstusüritus Industry@Tallinn & Baltic Event 15.–22. novembrini. Vaata festivali kava poff.ee/programmid.

Netflix on värskelt kinnitanud, et menuseriaal „Emily in Paris“ jõuab lõpule oma kuuenda hooajaga, mille võtted on juba alanud. Lily Collins, kes kehastab sarjas Chicago päritolu turundusguru Emily Cooperit, teatas uudisest Netflixi Instagramis avaldatud videos, lubades, et viimane hooaeg koondab endasse kõik selle, mille pärast vaatajad sarja armastama on hakanud. 

Kui „Emily in Paris“ on algusest peale liikunud kusagil Pariisi postkaardi, moefantaasia ja kerge kultuurišoki piiril, siis finaalhooaeg ei kavatse selles osas tempot maha võtta. Uue hooaja võtted algavad Kreekas, jätkuvad Monacos ning viivad Emily lõpuks tagasi Pariisi – linna, mille ümber kogu see kõrgetel kontsadel kulgenud seiklus kord algas. 

Sarja looja Darren Star nimetas „Emily in Paris’i“ tegemist kogu meeskonna jaoks elu reisiks ning tänas nii Netflixi, Paramounti kui ka fänne, kes on Emilyga selle teekonna kaasa teinud. Kuigi sari on aastate jooksul pakkunud piisavalt ainest nii armastajatele kui ka silmade pööritajatele, on selle mõju moele, fantaasiatele ja Pariisi kui popkultuurilise lavastuse kuvandile olnud vaieldamatu.

Viimases hooajas naasevad teiste seas Philippine Leroy-Beaulieu, Ashley Park, Lucas Bravo, Lucien Laviscount, Samuel Arnold ja Bruno Gouery. Mis saab Emily, Mindy ja nende stiilselt keeruliseks elatud suhetest, jääb esialgu veel saladuseks. Üks on aga selge: „Emily in Paris“ ütleb adieu täpselt nii, nagu temalt oodata võiks – suure žesti, rohke pagasi ja tõenäoliselt mitte kõige praktilisemate jalanõudega.

Aasta oli 1960 ja Iirimaa, kus Edna O’Brieni romaan „Maatüdrukud” ilmus, läbi ja lõhki konservatiivne riik, mille reeglid kehtestas kirik. Kaks tüdrukut, kes selles raamatus üles kasvavad, ei taha paraku nende reeglite järgi elada, vaid kuulutavad avalikult naiste seksuaalset ärkamist ja kritiseerivad ühiskonna alustalasid – perekonda ja kirikut.

Tulemuseks on O´Brieni raamatute, nii selle kui ka järgmiste keelustamine Iirimaal – kantslitest kutsutakse üles neid suisa põletama. Kirjanik põgeneb Inglismaale ja elab seal aktiivset seltskonnaelu, tal on hulganisti armuseiklusi ja ta suhtleb oma aja suurkujudega.

Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarjas ekraanile jõudev „Sinine tee. Edna O’Brieni lugu” on Iiri dokumentalisti Sinéad O’Shea kokkuvõte kirjaniku erakordsest elust, mis põhineb tema viimasel, vahetult enne surma antud avameelsel intervjuul. Eksklusiivselt on kasutatud tema päevikuid, mida loeb ette „Hamneti” eest Oscari võitnud iiri näitlejanna Jessie Buckley.

„Sõnakuulmise ühiskonna mässumeelne tütar,” on O´Brieni kohta öelnud tõlkija Krista Kaer, kes kolmapäeval, 6. mail kell 18.00 Kumu auditooriumis ekraanile jõudva seansi ka sisse juhatab. Sissepääs prii.

Kumu Dokumentaali kava vaata siit: kumu.poff.ee.