Fotografiska Tallinna talvehooaja uutele tulijatele paneb kauni punkti tänasest avatud Vincent Petersi näitus „Sisemine valgus”. Moe- ja portreefotograafi näitus esitleb teoseid, mille fookuses on valguse ja varjude mäng. Petersi modellideks on tuntud naised ja mehed, keda seob omavahel tihtipeale kaks asjaolu. Nad on kuulsad moel, mis on teinud neist tuttavad näod enamikule meist. Ja nad mõjuvad fotodel tühja lõuendina, kuhu võime vaatajatena ise projitseerida lood, mis kõnelevad pigem meist ja meie kaasajast kui neist endist.

Vincent Peters sündis 1969. aastal Bremenis Saksamaal, kuid kahekümnendates eluaastates kolis ta New Yorki ning asus tööle fotoassistendina. Mõne aja pärast kolis ta tagasi Euroopasse ja 1999. aastal algas tema karjäär moefotograafina. Õige pea pildistas ta juba selliste brändide nagu Miu Miu, Yves Saint Laurent ja Bottega Veneta ülemaailmseid kampaaniaid. Aja jooksul on see nimekiri aina täienenud ning Peters on teinud koostööd suurte moemajadega nagu Dior, Louis Vuitton, Hugo Boss, Emporio Armani, L’Oréal, Lancôme, Nike ja Levi’s.

Vincent Peters on nimekas oma tundliku ja meelelise pilgu poolest. Ta loob läbi objektiivi unenäolisi maailmu ja lavastab filmilikke hetki. Peale kaadrisse võetud inimese ei ole ühtegi üleliigset detaili, et foto saaks esile tuua portreteeritava ilu. Pole juhus, et fotokunstnik eelistab enamasti klassikalist mustvalget fotograafiat – see rõhutab heletumeduse kontrasti ja hoolikalt tasakaalustatud kompositsiooni: põimuvad alateadlik ja teadlik. Analoogfotograafia on Petersi jaoks võimalus anda edasi inimlikku kontakti, mis võimaldab märgata nii iseend kui teineteist. Tulemuseks on intiimsed, kaunid ja tundlikud portreed.

„Asja tuumaks on õigupoolest projektsioon – mõnes mõttes meenutab fotograafia psühhoanalüüsi. Iga kord, kui ma vaatan oma pildistatud fotot, näen ühtlasi ka iseennast ja valikuid, mida ma seda konkreetset kujutist luues olen teinud. Kaamera aitab jõuda alateadvusel teadvusele sammukese lähemale ning see kehtib samavõrra ka vaataja kohta,” kirjeldab fotograaf.

Talle näib, et me oleme kaotamas inimliku kontakti väärtust, ning et meie digitaalsel ajastul on reaktsiooni väljameelitamine tõelisest suhtlusest järjest olulisem. „Kunstniku rolliks on juba kaua olnud tungida tundmatusse. Kuid tabude lakkamatu murdmine on tupiktee, mille tulemuseks on enesekeskne kunst – tänapäeval tundub sama oluline tuua tagasi maailma jälgimise ja tunnetamisega tekkivad ehtsad emotsioonid. Taasluua seotus, mis on kohati kaduma läinud,” ütleb Peters.

Üks Vincent Petersi teoste kõige olulisemaid aspekte on valgus või selle puudumine. Valguse ja varju kasutamisel on tema töödes keskne roll, mis võimaldab Petersil valida, mida esile tuua ja mida varjata. Analoogkaamerat kasutades jäädvustab ta oma modelle ääretu detailsusega. Samas ei ole fotodel eesmärgiks ei ole luua täiuslikku inimest. Petersi jaoks ei ole ilu mitte midagi pinnapealset, vaid miski, mis peegeldab kultuuri. Sedalaadi sisendusjõulist ilu, mida me tema portreedel näeme, leiab ka 1950.-1960. aastate romantiseeritud Hollywoodis. Tolle ajastu filmidest pärinevad tänini kehtivad esteetilised standardid, kuidas kujutatakse ikoone. Filmimaailma avastas fotograaf enda jaoks lapsena, kui isa tutvustas talle nii Ameerika Hollywoodi kino kui ka Prantsuse uue laine filme. Teda võlus nende filmide viis valguse abil meeleolu luua ja lugusid jutustada.

Näitus „Sisemine valgus” on Fotografiska Tallinnas avatud 6. detsembrist kuni 16. veebruarini. 

Sügise saabudes suunab Fotografiska pilgu tähistaeva poole ja toob esitlusele suurnäituse „KOSMOS – visuaalne rännak“, mis pakub kaasahaaravat elamust igas vanuses külastajale. Näitusel kohtuvad taevapiiril kunst ja teadus ning põimuvad uurimustöö ja kunstiloome. 14 autori käsitluses tõstatuvad suured küsimused: kes me selles igavikulises maailmas oleme ja kellel üldse on lubatud unistada tulevikust?

Mahukas grupinäitus avab uksed 13. septembril ning toob kokku rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud, kelle seas on teadlasi ja insenere, aga ka neid, kes on ise seotud päris kosmosereiside ettevalmistamisega. Näiteks peaks Michael Najjar (Saksamaa) tulevase Virgin Galacticu astronaudina kosmosesse lendama juba järgmisel aastal. Ka Najjari kunstiloome põhineb tegelikel tehnoloogilistel edusammudel ning koostööl kosmoseagentuuride, astronautide ja teadlastega. Kunstnik Rhiannon Adam (Iirimaa) valiti aga ainsa naisena osalema Jaapani miljardäri Yusaku Maezawa SpaceX-projektis, mis pidanuks esmakordselt tsiviilisikud Kuu orbiidile viima – seni on seda vaadet kogenud vaid Ameerika mehed. Paraku tühistati projekt ootamatult möödunud aastal. 

Näitusel löövad kaasa ka silmapaistev Rootsi kunstnik Cecilia Ömalm ning astronoom ja Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia teadur Göran Östlin, kes esitlevad ühist kunstilis-teaduslikku projekti. Inseneriharidusega multikunstnik Mikael Owunna (Nigeeria/USA) uurib aga hoopis teaduse, kunsti ja Aafrika kosmoloogiate põimumispunkte. Sloveenia kunstnik Matjaž Tančič on see-eest dokumenteerinud inimesi, kes elavad Marsi-olustikku simuleerivas kõrbes, et valmistuda tulevaseks reisiks punasele planeedile.

14 kunstniku seast leiab ka eestlase Ivar Veermäe, kelle mitmeosaline projekt hõlmab nii tuumasünteesi-teemalist videot kui ka fotoseeriat Päikesest, mida on bioloogiliste protsesside abil muudetud, et uurida mikroskoopilise elu mõju pildipinnale. Soome kunstniku Petri Eskelineni videoteosed mängivad aga teadusulme ja teaduslike faktide piirimail, tuues kunstilisel kujul esile kosmoseuuringutes aktuaalse küsimuse: kui tahame kosmosesse minna, peame taimed kaasa võtma ja välja mõtlema, kuidas neid nullgravitatsioonis kasvatada.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents kirjeldab, et tegemist on Fotografiska seni tehnoloogiliselt kõige mastaapsema näitusega, mis sobib suurepäraselt ka perega külastamiseks: „Kosmosenäitusel on erinevaid mitmekesiseid elamusi pakkuvaid teoseid ja spetsiaalselt näituseks valminud eriinstallatsioone, aga ka ohtralt põnevat lugemismaterjali nii ajaloost kui tänapäeva kosmoseuuringutest. Saalist leiab ka interaktiivse, tehisintellekti toel töötava Mõtisklusjaama, mis poetab külastajale mõtisklemiseks ette täpselt eakohased küsimused ning aitab näitusel kogetut paremini lahti mõtestada.“

Virtuaalselt saab näitusele sisse kiigata Fotografiska kosmoseportaali kaudu, kust leiab peatükke inimkonna ja universumi suhestumisest, vestlusi kunstnikega ning ka kosmilist muusikat.

Näituse ja ülejäänud kunstnike, samuti näitusega seotud eriürituste  kohta saab lugeda lisa Fotografiska veebist.

Kolmapäeval, 3. septembril kell 18.00, avaneb Punctum galeriis naisideaali kui kultuurilist konstruktsiooni ning selle ajas muutuvat tähendusvälja uuriv grupinäitus „Vana Veenus“. Näituse kuraator on Lilian Hiob-Küttis, osalevad kunstnikud Kate Cooper, Cloe Jancis, Johanna Mudist, Maarja Mäemets, Terje Ojaver ja Sirje Runge.

„Kunstnikud Kate Cooper, Cloe Jancis, Johanna Mudist, Maarja Mäemets, Terje Ojaver ja Sirje Runge vaatavad naiseks olemise tahke läbi selle, mida kirjanik ja teadlane Sara Ahmed nimetab feministlikuks tujurikkujaks — keegi, kes raputab normi pelgalt oma ilustamata kohaloluga,“ kirjeldas kuraator Lilian Hiob-Küttis. Näituse nimiteos on Sirje Runge foto „Vana Veenus“, mis kujutab arhetüüpset naisideaali küpses eas. Kogu näitus keskendub inimese kujunemisprotsessile, mida määratlevad vastuolud, keeldumised, õppimine, hool, õelus, sõsarlus ja rõõm.

„Näituse lähtekohaks on N. K. Jemisini ulmetriloogia „Purunenud Maa”, mille peategelane Essun — küpses eas seismiliste võimetega naine —püüab lagunevas maailmas ellu jääda, otsides samal ajal oma tütart. Tema teekonnale põimuvad Damaya ja Syenite, peategelase nooremad minad, ning lahtirulluv lugu on täis vägivalda, kontrolli, vastupanu ja lõpuks maailmade ning normide murdumist. Jemisini maailmas, nagu ka meie omas, mässavad planeet Maa kui ka naistegelased süstemaatilise allutamise vastu,“ lisas Hiob-Küttis.

Grupinäitus „Vana Veenus“ on avatud 03.09–02.11.2025 Punctum galeriis ja kuulub Tallinna Fotokuu 2025 satelliitprogrammi.