Fotografiska Tallinna talvehooaja uutele tulijatele paneb kauni punkti tänasest avatud Vincent Petersi näitus „Sisemine valgus”. Moe- ja portreefotograafi näitus esitleb teoseid, mille fookuses on valguse ja varjude mäng. Petersi modellideks on tuntud naised ja mehed, keda seob omavahel tihtipeale kaks asjaolu. Nad on kuulsad moel, mis on teinud neist tuttavad näod enamikule meist. Ja nad mõjuvad fotodel tühja lõuendina, kuhu võime vaatajatena ise projitseerida lood, mis kõnelevad pigem meist ja meie kaasajast kui neist endist.

Vincent Peters sündis 1969. aastal Bremenis Saksamaal, kuid kahekümnendates eluaastates kolis ta New Yorki ning asus tööle fotoassistendina. Mõne aja pärast kolis ta tagasi Euroopasse ja 1999. aastal algas tema karjäär moefotograafina. Õige pea pildistas ta juba selliste brändide nagu Miu Miu, Yves Saint Laurent ja Bottega Veneta ülemaailmseid kampaaniaid. Aja jooksul on see nimekiri aina täienenud ning Peters on teinud koostööd suurte moemajadega nagu Dior, Louis Vuitton, Hugo Boss, Emporio Armani, L’Oréal, Lancôme, Nike ja Levi’s.

Vincent Peters on nimekas oma tundliku ja meelelise pilgu poolest. Ta loob läbi objektiivi unenäolisi maailmu ja lavastab filmilikke hetki. Peale kaadrisse võetud inimese ei ole ühtegi üleliigset detaili, et foto saaks esile tuua portreteeritava ilu. Pole juhus, et fotokunstnik eelistab enamasti klassikalist mustvalget fotograafiat – see rõhutab heletumeduse kontrasti ja hoolikalt tasakaalustatud kompositsiooni: põimuvad alateadlik ja teadlik. Analoogfotograafia on Petersi jaoks võimalus anda edasi inimlikku kontakti, mis võimaldab märgata nii iseend kui teineteist. Tulemuseks on intiimsed, kaunid ja tundlikud portreed.

„Asja tuumaks on õigupoolest projektsioon – mõnes mõttes meenutab fotograafia psühhoanalüüsi. Iga kord, kui ma vaatan oma pildistatud fotot, näen ühtlasi ka iseennast ja valikuid, mida ma seda konkreetset kujutist luues olen teinud. Kaamera aitab jõuda alateadvusel teadvusele sammukese lähemale ning see kehtib samavõrra ka vaataja kohta,” kirjeldab fotograaf.

Talle näib, et me oleme kaotamas inimliku kontakti väärtust, ning et meie digitaalsel ajastul on reaktsiooni väljameelitamine tõelisest suhtlusest järjest olulisem. „Kunstniku rolliks on juba kaua olnud tungida tundmatusse. Kuid tabude lakkamatu murdmine on tupiktee, mille tulemuseks on enesekeskne kunst – tänapäeval tundub sama oluline tuua tagasi maailma jälgimise ja tunnetamisega tekkivad ehtsad emotsioonid. Taasluua seotus, mis on kohati kaduma läinud,” ütleb Peters.

Üks Vincent Petersi teoste kõige olulisemaid aspekte on valgus või selle puudumine. Valguse ja varju kasutamisel on tema töödes keskne roll, mis võimaldab Petersil valida, mida esile tuua ja mida varjata. Analoogkaamerat kasutades jäädvustab ta oma modelle ääretu detailsusega. Samas ei ole fotodel eesmärgiks ei ole luua täiuslikku inimest. Petersi jaoks ei ole ilu mitte midagi pinnapealset, vaid miski, mis peegeldab kultuuri. Sedalaadi sisendusjõulist ilu, mida me tema portreedel näeme, leiab ka 1950.-1960. aastate romantiseeritud Hollywoodis. Tolle ajastu filmidest pärinevad tänini kehtivad esteetilised standardid, kuidas kujutatakse ikoone. Filmimaailma avastas fotograaf enda jaoks lapsena, kui isa tutvustas talle nii Ameerika Hollywoodi kino kui ka Prantsuse uue laine filme. Teda võlus nende filmide viis valguse abil meeleolu luua ja lugusid jutustada.

Näitus „Sisemine valgus” on Fotografiska Tallinnas avatud 6. detsembrist kuni 16. veebruarini. 

16. oktoobril avatakse Narva Kunstiresidentuuris Eesti Kunstiakadeemia moedisaini osakonna eestvedamisel Narva seni suurim rahvusvaheline moenäitus „Hõimulõim“. Näitus avatakse „Narva soome-ugri kultuuripealinn 2025” ametliku programmi raames ning see maandub hõimurahvaste kalendriaasta olulisimale nädalale, hõimunädalale. 

„Hõimulõim“ on näitus, mis põimib soome-ugri pärimuse kaasaegsesse moeloomesse. See on austusavaldus rikkalikule kaasavarale, mille püsimine sõltub sellest, kui oskuslikult suudame seda oma tänasesse ellu kanda.

Näitusel on eksponeeritud üheksa soome-ugri rahva disainerite looming. Saami, handi, udmurdi, mari, komi, ungari, karjala, soome (sh ingeri) ja eesti (sh seto ja võro) loojate töödega tuuakse esile, et rõivas võib olla ühtaegu nii praktiline ese kui ka identiteedi ja kollektiivse mälu kandja. Iga autor küsib omal moel, mida tähendab olla soome-ugri disainer 21. sajandil – kuidas põimida oma traditsioon kaasaegsesse vormi ja mida selle mitmekihilisest tähendusväljast maailmale jutustada. Need teosed avavad ka eetilisi valikuid: millist materjali kasutada, kuidas hoida kohalikke oskusi ning kuidas jutustada oma rahva lugu nii, et see looks dialoogi ka nende jaoks, kes pole sellesse kultuuriruumi sündinud.

“Tänases maailmas, kus mõne rahva laul on vaiksem kui kunagi varem ja nii mõnegi mustri kuduja on jäänud üksikuks, on see hõimurahvaste vaheline lõim eriti habras,” sõnab näituse kuraator Piret Puppart.

Põnevust pakuvad ka näituse interaktiivsed, tehnoloogiliselt uuenduslikud elamused. Külastaja saab avastada nii magnetite abil Piret Pupparti loodud kleitidesse peidetud mustreid kui ka kogeda kunstnik Alyona Movko-Mägi kujundatud vadjalaste mustrimaailmale pühendatud hologramm-koske.

Ekspositsiooni saab külastada 11. jaanuarini. Lisainformatsioon nart.ee. 

Sel nädalal avaneb Fotografiskas näitus „Sündida ja sünnitada“, mis esitleb jõulises, ausas ja intiimses vaates hetki, mil saavad alguse nii elu kui vanemlus, saateks poeetilised mõtisklused sünnituse ürgse ja tabamatu olemuse üle.

Fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez on aastast 2021 pildistanud Rootsis sünnitusi, talletades elu alguse lugusid – igaühel neist on olnud ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiskas 10. oktoobril avanev Bergmark-Jiménezi isikunäitus põhineb samal projektil ning juhatab läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui ühise teekonna algust. Dokumentaalfotod esitlevad sünnitust ausalt ja argiselt, kehalises ja intiimses vaates. Piltide saateks jagab fotograaf aga oma isiklikke mõtisklusi, mis puudutavad sünnituse ürgset ja metafüüsilist poolt – eluline ja poeetiline sulavad kokku näituseks, kus sünd on ühtaegu nii tunnistus kui teekond.

Bergmark-Jiménez on projekti raames osalenud üle 40 sünnitusel, millest igaühest on valminud umbkaudselt 900 ülesvõtet. Fotografiska näituse jaoks on ta välja valinud 25 sünnitust, mis on jäädvustatud fotograafi ausa, ent ülitundliku pilgu läbi. „Olen täheldanud, et need pildid toovad esile tugevaid reaktsioone. Fotod naiste kehadest, mis ei ole kaunid või sensuaalsed, äratavad üles allasurutud tundeid ja hirme,“ kommenteerib Bergmark-Jiménez oma loomingut. Näitusega „Sündida ja sünnitada“ jutustab kunstnik loo sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest. „See projekt on olnud mu elu kõige väekam teekond. See on põhjalikult ümber kujundanud minu arusaama reaalsusest,“ lisab kunstnik.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents sõnab, et näituse jõud peitub just selle ausas ja ilustamata eheduses: „Iga foto sellel näitusel kannab endas eriilmelist lugu ja selle kihte. Mõni pilt võib tunduda toore või liigagi vahetuna, kuid just selles peitub Emilia loomingu vägi – midagi pole ilustatud ega peidetud. Ehe elu etendub tema piltidel avameelselt ja kompromissitult, põhinedes Emilia sügaval austusel sünnituspalatis kogetu vastu.“

Näituse avamise puhul viibib Eestis ka kunstnik ise – tema inspireerivast maailmast saab vahetult osa saada nii 9. oktoobril kell 18 toimuval näituse avavestlusel kui 10. oktoobril kell 18 toimuval avatuuril. Sünnitust käsitleva näituse avanemise puhul lisandub 21. oktoobrist Fotografiska üritusteprogrammi ka hommikuvöönd – vastukaaluks igareedesele öövööndile seab Fotografiska teisipäeviti kell 9–11 fookuse lapse sündi ootavatele ning beebide ja väikelaste vanematele. Hommikuvöönd pakub rahulikku aega kunsti nautimiseks, turvalist ruumi lastega olemiseks ning võimalust kohtuda teiste vanematega ja jagada kogemusi. Hommikuvöönditel osalevad aeg-ajalt erikülalised, kes kõnetavad teemasid, mis ootuse ajal ning imikute ja maimikutega kooskasvamisel võiksid vanemale olla olulised või päevakajalised.