Üheks õhtuks astuvad Fotografiska lavale 4 sõpra – Jüri Raplast, Eleryn Viljandist, Rahel Loksalt ja Inga Lasnamäelt. Selle sõpruskonna deviisiks on “Sõidame!”, mis reedab selle kamba üldist ellusuhtumist – kõik ideed, millest vähegi värvikaid mälestusi võiks sündida, viiakse ellu. Selle sõpruse alustaladeks on ühine huumoritunnetus ning soojemat sorti tunded muusika ja teineteise vastu. Laval ei ole nad ainult neljakesi, nimelt neid saadavad andekad muusikud nagu Robin Saaremaalt ja Heikko kesklinnast.
Tegu on ainukordse ja kordumatu kogupere kontserdiga – kuulda saab nii artistide originaalloomingut kui “mõõdukas” koguses jõululaule. Just nimelt mõõdukas, et erineda teistest teenusepakkujatest turul. “Mul on üsna otsene kokkupuude selle seltskonnaga ja julgen väita, et selles seltskonnas viibimine tõstab tuju hüppeliselt – kontserdile tulemist võib võtta näiteks teraapiaseansina, aga tõenäoliselt tuleb veits odavam. No ja kellele siis mitmehäälne laul ei meeldi? Laul teeb ikka hingele pai ja meil tuleb vahepeal päris hästi välja isegi,” kommenteerib Rahel.
Kontsert ise toimub 21. detsembril, Telliskivi Loomelinnakus, Fotografiskas. Kontserdile tagab sissepääsu kehtiv COVID vaktsineerimispass. Piletid on juba saadaval Piletilevist.
Larissa Kondina esitleb Mekoome nime all aastatel 2025–2026 käsitsi kootud kampsuneid, milles põimuvad intuitiivne värvikasutus, erinevad tekstuurid ja loomisrõõm. Pärast aastaid ateljeetööd on disainer naasnud kudumise juurde, kasutades muu hulgas lõngajääke ja üles harutatud rõivaid. Iga kampsun sünnib justkui maal, mille lõplikku ilmet kujundavad materjal ja loominguline vabadus.
Kairi Getmani loomingus kohtuvad pikaajaline rätsepatöö kogemus, universaalsed lõiked ja loodusvärvidega töödeldud tekstiilid. Tema kollektsioonis annavad kangastele iseloomu muu hulgas kuusekäbid ja tammelehed, samal ajal kui taaskasutatud materjalid suunavad rõivaste konstruktsiooni ja detailide kujunemist. Tulemuseks on vaoshoitud, ent tekstuuririkkad rõivad, milles praktiline kantavus ja kunstiline terviklikkus teineteist täiendavad.
Hannes Rüütel toob omanimelise brändiga lavale nostalgilise alatooniga kaasaegse moe. 2020. aastal meestemoebrändina alustanud ja 2022. aastal Hõbenõelaga pärjatud disainer esitles tänavu kevadel Riia moenädalal ka oma esimest naistekollektsiooni. Tema loomingut iseloomustavad kergelt androgüünne käekiri, isiklikest mälestustest lähtuvad ideed ning Eestis väikestes kogustes valmistatud kvaliteetsed rõivad.
Stella Runneli juhitud Stella Soomlais tähistab tänavu 15. tegutsemisaastat, jätkates ringdisaini põhimõtete arendamist. BrändiTelliskivi stuudios valmivad kotid ja aksessuaarid on loodud kestma, olema parandatavad ning leidma vajadusel uue kasutuse. Iga kott kannab oma numbrit ja valmistaja nime, rõhutades brändi arusaama disainist, mille eluiga mõõdetakse hooaegade asemel põlvkondades.
Moeetendus DOM – disain on moes toimub 28. septembril. Piletid on müügil Fientas. Uuri lisa Disainiöö kodulehelt.
Lugu hakkas kuju võtma Taukari ja tema bändi kitarristi, produtsendi ning laulukirjutaja Eric Kammiste käe all. Esimeste demode valmides tekkis Taukaril mõte kutsuda kaasa An-Marlen, kellega tutvuti „Su nägu kõlab tuttavalt“ salvestustel – et seda lugu üheskoos edasi kirjutada ja duetina esitada. „Läks õnneks, tahtiski,“ võtab Taukar koostöö alguse kokku.
An-Marleni sõnul oli otsus lihtne. “Lisaks sellele, et Karl on meeletult sümpaatne ja muhe, oli stuudios tore avastada, et meie maitse muusikalistes küsimustes ühtib ideaalselt ja mõni hetk isegi täiendas üksteist. Kordaks teinekordki!” kirjeldas lauljatar ühist loomeprotsessi.
„Teineteiseta“ autorite ja produtsentide ringi kuuluvad lisaks Taukarile, An-Marlenile ja Kammistele Kerli Kivilaan ning Vallo Kikas. Tulemuseks on emotsionaalne poplugu, mille keskmes on kahe inimese vaheline lähedus ja samal ajal nende vahele jääv distants.
Sama motiivi jätkab Patrik Printsi lavastatud muusikavideo, kus peategelased liiguvad ühes ajas ja ruumis, kuid nende teed ei taha päriselt ristuda. An-Marleni sõnul lisas Printsi visuaalne käsitlus loole sügavuse, mida autorid kirjutamise ajal veel ise märgata ei osanud.