Foto: Iris Tähema
Kristina jookseb mööda avastuste radu. Ta kummardub traditsiooniliste oskuste järele ja sirutub uuenduslike lahenduste poole. Ta seob põlvkondade vahel tähenduste niite, loeb kogemuste valgel oleviku kaarti ja keerutab tuleviku värvilist kaleidoskoopi.
“Kui küsitakse, mida täna teen, vastan ilmselt, koon,” sõnab laureaat. “Kudumine on abivahend, mis juhib mind läbi eksistentsi kaardistamata territooriumide. See on viis leida ennast üles selles kiires elutempos, kus vaevu jõutakse uurida lähedastelt, kuidas neil läheb. Maailm, kus ma elan, on täis erinevate tekstuuride, toonide ja funktsioonidega isikupäraseid materjale, mis inspireerivad mind iga päev looma ja avastama midagi uut.“
Oja bakalaureusetöö “Ma olin kadunud” on inspireeritud perekonna ajaloost ja kirest masinkudumise vastu. Fotod vanavanematest, kellega Ojal ei olegi võimalust olnud kohtuda, on andnud tõuke katsetusteks masinkudumise tehnikas, mille tulemusel sündis isikupärane rõivakollektsioon.
Lõputööna valminud kollektsiooniga astus Kristina Oja üles teisipäeval toimunud ERKI Moeshow’l.
Vaata selle kollektsiooni lummavaid kaadreid galeriist!
Eesti Kunstiakadeemia tekstiiliosakond jagab õppetöös edukale ja loominguliselt aktiivsele tudengile Mari Adamsoni nimelist stipendiumit alates 1998. aastast ehk käesoleval aastal juba 27. korda. Tunnustus on mõeldud õppetöös häid tulemusi saavutanud aktiivsele tekstiilitudengile.
Oma pöördumises tõdeb Woolish, et kvaliteetse kudumi valmistamine eeldab häid materjale, hoolikat tootmist ja õiglast hinnastust. Paratamatult tähendab see ka kõrgemat lõpphinda – taset, kus paljude tarbijate ostuotsus muutub keerulisemaks ning rahvusvahelisel turul tuleb konkureerida kümnete väljakujunenud kudumibrändidega. Nagu nad ise ütlevad, ei piisa sellises olukorras alati enam ainult heast tootest ja tugevast loost.
Kuigi kampsunid on olnud Woolishi identiteedi keskmes alates brändi loomisest, otsustati neist loobuda just selleks, et ettevõte saaks jätkata. Edaspidi suunatakse kogu fookus aksessuaaridele, mille kaudu nähakse võimalust brändi järgmisele etapile.
Woolishi teadaanne peegeldab laiemat väljakutset, millega seisavad silmitsi paljud sõltumatud moebrändid. Nähtavus sotsiaalmeedias või tugev esteetiline identiteet ei pruugi tähendada majanduslikult jätkusuutlikku äri, eriti ajal, mil tootmiskulud kasvavad ning tarbijate ostukäitumine on muutunud ettevaatlikumaks.
Neile, kes on Woolishi kampsunit juba pikemat aega kaalunud, jääb tänavune kollektsioon ühtlasi viimaseks. Kui olemasolevad mudelid läbi müüakse, uusi enam tootmisse ei lähe.
Kui “ITTAI” sündis perekondlikust rõivaarhiivist ning keskendus meeste särkidele ja kandjaga kohanduvatele seelikutele, siis “ROM.B” liigub samm edasi. Seekord võttis bränd ette klassikalised meeste pintsakud, püksid ja ülikonnad, mis jäid alles pärast B.MOR Studio disaineri Anna Chirkova perekonnale kuulunud meeste rõivapoe sulgemist.
“Kollektsioonis muutuvad meeste püksid kleitideks, pintsakud bomber-jakkideks ning ranged ülikonnad saavad uue vormi pitsi, sidumisdetailide ja pehmemate siluettide kaudu,” tutvustab Anna, lisades, et tema jaoks on väga põnev jätkata tööd olemasoleva materjaliga, otsides viise, kuidas rõivas saaks muutuda koos kandjaga ning saada uue tähenduse tänapäevases garderoobis.
Kollektsioon “ROM.B” tõi lavale ka brändi nägemuse kaasaegsest pidulikust rõivastusest – pitsist sidumisdetailidega püksid, transformeeruvad siluetid ning disaineri enda pulmakleit, mille kangas loodi käsitsi meriinovillast, kolmest eri tüüpi siidist ning banaanist (!), roosist ja pärlist valmistatud ökoviskoosist.
Nagu ikka, esitles rõivaste kõrval B.MOR Studio ka statement-aksessuaare: kontsaga käekotte ning telefonitoruga kotte, mis toovad kollektsiooni meeldiva annuse mängulisust tuttavate esemete uue tähendusega.
Kollektsiooni “ROM.B” esimesed esemed jõuavad peagi B.MOR Studio veebipoodi ning neid saab proovida brändi showroom’is eelneval kokkuleppel.
Tutvu kollektsiooniga, mille on jäädvustanud Portaili lugejatele tuttav fotograaf Marianna Gunja, galeriis!
