Pontone galerii juhataja ja näituse kuraator Sandra Veinla sõnab: “Mul on väga hea meel, et pärast aastaid Londoni kunstimaailmas töötamist, on mul viimaks võimalus koostööd teha Eesti kunstnikega ja panustada Eesti kultuuri tutvustamisesse väljaspool Eestit. Tõnis Saadoja ja Kristi Kongi on mõlemad erakordsed kunstnikud, kelle loomingut on meil suur rõõm esmakordselt ühisel näitusel esitleda ja Ühendkuningriigi publikule tutvustada. Mõlema kunstniku looming haakub hästi nii galerii ajaloo kui tulevikuplaanidega.”
Pontone galeriil on juba 90ndatest aastatest alates olnud tugev side realistliku ja fotorealistliku keelega maalikunstiga. “Sellesse traditsiooni sobitub suurepäraselt Tõnis Saadoja, kelle tehnilised vormiotsingud ja süstemaatiline lähenemine arendavad seda stiili edasi äärmiselt põnevas suunas,” räägib Veinla. “Oleme juba mõnda aega otsinud ka tugevat abstraktset maalikunstnikku, kellega koostööd teha ning Kristi Kongi looming on täpselt see, mida lootsime oma programmi lisada. Oleme väga suures elevuses sellest, et Kristi loob näituse jaoks meie Fitzrovia galeriisse ka ruumiinstallatsiooni, väljudes maalides lõuendilt seintele ning kaasates tervet galeriiruumi.”
Kristi Kongi ja Tõnis Saadoja on maalikunstnikud ning kolleegid Eesti Kunstiakadeemias, kuid oma tööstiililt teineteisest üsna erinevad. Kuigi nende ateljeed asuvad kõrvuti, siis ühist näitust ei ole neil veel olnud. Maikuus toimuva näituse jaoks Pontone galeriis on nad maalinud töid, mille põhiteemaks on põhjamaade ning Eesti kultuuris sümboolselt oluline taevas.
Kristi Kongi maalib ja loob kohaspetsiifilisi installatsioone. Tema loomingu keskmes on värvid, valgus ja ruum. Tema tööd, mis on tihti rekonstruktsioonid kindlatest paikadest, töötavad tugevalt emotsionaalse mälu mehhanismil, pakkudes võimalust taaskogeda möödunud situatsioonide värvi ja valgust. Töödele on iseloomulik erk, sageli spektrivärvidel baseeruv koloriit.
“Minu maalide lähtepunktideks on taevad ja kohad. Taevas, mis justkui on meie kohal ja igal pool justkui sama, kuid tegelikult on seal suur erinevus, kas taevas asub Põhjamaades või siis asub see taevas hoopis troopilises Mehhikos,” räägib Kongi. “Värvid on neis taevais täiesti erinevad. Londonis näitusel saavad need taevad kuidagi ilusti kokku. Ja asuvad nad korraks justkui maailma keskpunktis – Londonis.”
Kongi lisab, et kuigi tema ja Tõnise visuaalsed keeled on täiesti erinevad, siis talle tundub, et maalidel on kokkupuutepunkte päris palju, olgu selleks siis mõte kohast, ajast või taevast. “Mingid maailmad saavad maalidel justkui kokku. Ja see on minu jaoks paeluv,” sõnab ta. “Seda näitust ettevalmistades tundus kõik kuidagi loogiline, et just meie maalid omavahel ühes ruumis kokku saavad ja omavahel kõnelevad.“
Tõnis Saadoja on maalikunstnik, kes tegeleb peamiselt kujutise analüüsi, privaatse ja isikliku ajaloo(kirjutuse) ja „väikeste ajalugude“ problemaatikaga. Tema teoseid iseloomustab kontseptuaalne ülesehitus ning tehniliselt eripärase vormi otsing argistele kujutistele. Näitusele “Lost Summer Skies” jõuavad maalid kahest seeriast, mis teineteist toetavad – arhitektuurilise elemendiga monokroomsed maalid ning suvetaeva motiiviga tööd.
“Mind huvitab lakooniline maalikäsitlus, tinglik värvus ning ruumi ja tasapinna suhe, nähtava ja nähtamatu tasakaal, mis madala kontrastiga maalis väljendub uduses, sordiini all kumavas motiivis. Portreteeritud hooned ei ole samast ajast, samast kohast ega samas stiilis, aga vaateid neile hoonetele ühendab sarnane metafüüsilise ruumi kvaliteet, geomeetriline struktuur, tühja mittefunktsionaalse ruumi meeleolu,” räägib Saadoja. “Uutes maalides, mis Londoni näitust silmas pidades on loodud, on tähelepanu all maalitehnilised variatsioonid sarnase motiivi raames. Motiivi osas on kõik kuus maali videvikus suvetaevast. Maastikumotiivile olen maalis lähenenud viimase aasta pooleteise jooksul ning etüüdid taevastest ja pilvedest on selle osa. Ma olen kahe suve jooksul pildistanud Eesti suvetaevast, mis on siinse looduse kontekstis omaette ruum, mis talvisel pimedal ajal enamasti suletuks jääb. Pilvede maalimine on serva pidi kui abstraktse maali komponeerimine, värvid, struktuur ja ruumilisus on kohati sama tinglikud. Teisalt hoiavad realistlikud aistingud sidet mälupiltidega põhjamaa suvest.”
Näitus nimega „extraORDINARY: Fashion and the Poetics of the Everyday“ uurib, kuidas disainerid muudavad argised rõivad ja pealtnäha lihtsad materjalid millekski erakordseks. Fookuses on nii garderoobi basic-esemed kui ka paber, plast ja metall, mis saavad ekstraordinaarseks tänu käsitööle, konstruktsioonile ja ehk ka disaineri vaimukusele. Muuseum lubab käsitleda ka seda, kuidas esemete väärtus kujuneb nende kasutamise ja hoidmise kaudu.
Andrew Boltoni kureeritud väljapanek koondab üle 200 teose, sealhulgas Marc Jacobsi, Calvin Kleini ja Matthieu Blazy loomingut ning moemärke nagu Burgerry, LOEWE, Moncler ja Off-White. Näituse kaks põhisuunda vaatlevad ühelt poolt argirõivaste ümbermõtestamist, teisalt lihtsate, vahel lausa ühekordseks kasutamiseks mõeldud materjalide muutumist kantavaks kunstiks.
Meenutuseks. Esialgu pidi 2027. aasta kevadnäitus nimega „John Galliano: Horizons“ keskenduma justnimelt Galliano loomingule. See plaan tõi kaasa omajagu kriitikat disaineri varasemate antisemiitlike ja rassistlike väljaütlemiste tõttu ning augusti lõpus teatasid muuseum ja Galliano ühiselt näitusest loobumisest. Bolton on rõhutanud, et uus kontseptsioon ei sündinud soovist leida lihtsalt käepärane asendus. Vogue’ile antud kommentaaris tunnistas ta, et varuplaani polnud: eesmärk oli luua sama ambitsioonikas ja kõnekas näitus, millel oleks ka relevantne.
Met Gala kontekstis tekib siia aga paratamatult omaette vastuolu. Argisuse ülistamine sündmusel, millelt oodatakse aasta kõige suurejoonelisemaid moekomplekte? Kõlab vähemalt esialgu meeldivalt paradoksaalselt.
Met Gala toimub 3. mail 2027 ja selle dress code’i pole veel avalikustatud. Näitus „extraORDINARY: Fashion and the Poetics of the Everyday“ on avatud 9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028.
Lebohang Kganye on rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik, kes kasutab perekonnaarhiive ja lavastatud keskkondi, et uurida, kuidas isiklikud lood kujundavad laiemat ajalookäsitlust või seda hoopis kahtluse alla seavad. Fotografiskas 6. novembril avaneva näituse „Le Sale ka Kgotso“ keskmes on kodu kui paik, kus põimuvad turvatunne ja rahutus, perekondlikud mälestused, mütoloogia ja folkloor. Lõuna-Aafrika suulisest pärimusest lähtudes uurib Kganye, kuidas uskumused ja rituaalid elavad edasi tänapäevas ning kujundavad inimeste igapäevaelu.
Spetsiaalselt Fotografiska jaoks valminud projekt „Le Sale ka Kgotso“ on ruumiinstallatsioon, mille eeskujuks on RDP (rekonstruktsiooni- ja arenguprogramm) elamu. Selliseid elamuid rajati Nelson Mandela valitsuse poolt 1994. aastal algatatud programmi raames, eesmärgiga leevendada apartheidijärgses ühiskonnas sügavalt juurdunud ebavõrdsust. Alumiiniumist ja terasest fotoskulptuuride abil taasloodud elamu koosneb viiest elusuuruses toast, millest igaüks on täidetud teatraalsete, detailideni läbimõeldud stseenidega.
„Suur osa minu loomingust keskendub suulisele ajaloole ja lugude jutustamisele, eriti sellele, kuidas lood põlvest põlve edasi kanduvad. Olen toonud oma loomingusse mütoloogia ja kõik need lood, mida kuulsin lapsena township’i elamupiirkonnas kasvades. Paljud neist olid väga kummalised,“ kirjeldab Kganye.
Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Jessica Jarl sõnab, et Kganye looming on fotomaastikul tugevalt eristuv: „Lebohang Kganye loomingu juures köidab mind enim see, millise mängleva kergusega seob ta fotograafia, etenduskunsti, stsenograafia ja skulptuuri üheks tervikuks. Ta loob loo ja maailma selle ümber, astub ise stseeni ning laseb fotol võtta füüsilise, skulptuurse vormi. Tema lähenemine fotograafiale on erakordne – midagi sellist ei ole ma varem näinud,“ kommenteerib Jarl.
Kganye teosed kuuluvad mitmete mainekate muuseumide ja institutsioonide kogudesse, sealhulgas Smithsoniani instituudi, Getty muuseumi, Victoria ja Alberti muuseumi ning Pariisi moodsa kunsti muuseumi (Musée d’Art Moderne de Paris) kogudesse. 2022. aastal osales Kganye Veneetsia kunstibiennaalil Lõuna-Aafrika paviljonis ning tema loomingut on hiljuti eksponeeritud ka näiteks New Yorgi moodsa kunsti muuseumis (MoMA) ja Londonis Tate’is. „Le Sale ka Kgotso“ avanes esmakordselt 2025. aastal Fotografiska Berliinis ning oli 2026. aasta märtsist oktoobrini esitlusel Fotografiska Stockholmis.
Näituse avamise puhul viibib Kganye Eestis ning neljapäeval, 5. novembril kell 19.00 toimub Fotografiskas kunstnikuvestlus, mis annab ühtlasi võimaluse näitusekülastuseks päev enne avamist. Samal õhtul algusega kell 20.00 toimub Fotografiska restoranis õhtusöök, mis tähistab näituse avamist ja tõstab esile Lõuna-Aafrika maitseid. Laupäeval, 7. novembril kell 14.00 leiab aset näituse avatuur koos kunstnikuga.
Lebohang Kganye näitus jääb avatus 7. märtsini 2027. Lisaks Kganye näitusele saab praegu Fotografiskas külastada veel ka suurnäitust „Vivian Maier: avastatud teosed“, samuti Heikki Leisi soolonäitust „Torm enne vaikust“ ja Bosnia päritolu kunstniku Šejla Kamerići isikunäitust „EX YOU“. Maja esimesel korrusel on kuni kuu lõpuni avatud Kõrgema Kunstikooli Pallas fotograafia osakonna üliõpilaste ja vilistlaste näitus „Minu lugu on…”, mis on Fotografiska Tallinna uue näitusekeskkonna Community Gallery esimene näitus ning mille külastamine on kõikidele huvilistele prii.