Foto: Virge Viertek
Liisi, räägi, kuidas jõudis sinu ellu muusika?
Minu isa oli muusik ja tal oli kodus eraldi muusikainstrumentide tuba. Ta mängis kitarri, salvestas muusikat ja laulis nii kodus kui ka üritustel. Käisin temaga suviti esinemistel kaasas ja sealt jäi minusse ilmselt see „esimesena tantsuplatsile ja viimasena minema” fanatism ka sisse. Tantsisin juba viieselt oma haruldase satsilise peokleidi kuumaks, näo punaseks, juuksed täiesti sassi ja valged lipsuga kõpskingad jalast… Samasugune tantsuplatsi-Ronja olen tänagi. Kusjuures, olin ammu otsinud enda seest seda mälestust, mis seostub tundega, kui sa oled nii õnnelik, et samal ajal hakkab kurb, et see õnnehetk kohe läbi saab. Just seda tunnengi nüüd tagasi mõeldes iga kord ennastunustavalt isa muusika järgi tantsides. Olen nii õnnelik, et mu vanemad andsid mulle muusika ja vabaduse selles hullata.
Kuidas üleüldse seostuvad sinu jaoks muusika ja mood?
Muusikas ja selle järgi tantsides olen kõige paremas mõttes mõnusalt üksi, voolates heliga kaasa ja õppides oma keha tundma. Ükski muu mõte ei mahu sinna mulli. Kuna ennast vabalt tundes saab kõige paremini end väljendada, siis minu jaoks on näiteks iseloomuga ja endale truuks jäävad artistid, keda kuulan ja hindan, just seetõttu huvitavad ka oma riietuse ja välimuse poolest. See on loogiline ja käib käsikäes, et eneseväljendus ja stiil realiseeruvad nii loomingus kui ka kehakatetes. Me kõik kanaldame oma olemust nii kõnes, kirjas, loomingus, värvides kui ka riietes. Seega on mood ja muusika justkui üks elu loominguline ja mänguline osa. Vajalik ja inspireeriv.
Mis on sinu stiili alustalad?
Mugavus, mingi juures olev kiiks, sest enamasti hakkavad silma ja südamesse nii pisikesed kui ka sädelevad ekstravagantsed detailid, seksikad sügavad toonid ja tekstuurid. Armastan kõike, millel oma lugu rääkida – kas siis taaskasutusriideid, perekonnas edasi antud, hoolega ja jätkusuutlikult valmistatud uusi esemeid. Rändangi seega ringi kaltsukates ja uusi tooteid ostes lähtun materjalist ja parim, kui on selgelt ja läbipaistvalt teada, millest, kus ja kelle poolt toode valmistatud on. See annab minu jaoks esemele kohe suurema väärtuse ja tähenduse. See on ka põhjus, miks Ivo Nikkolo on kvaliteetne – hindan, et riided disainitakse ja valmistatakse siinsamas Eestis. Pidevalt imetlen (teiste jalas ja fotodel) ägedaid kontskingi, aga mugavuse aspektist paterdan ise üldjuhul lõpuks ikka plätude ja tossudega või paljajalu ringi. Muide, üks mu lemmikasi on scruncy, mille ema mulle väiksena ise õmbles. Täna on lemmikuks sametist versioon.
Mida sa kunagi selga ei paneks?
Karusnahka. Loomad ei ole meist mingilgi moel vähem tähtsad elusolendid, et neid peaks üldse kuidagigi inimese omakasuks ja ego tõstmiseks kasutama, veel vähem neile liiga tegema ja neid ükskõikselt tapma. Eriti, kui meil täna on tehnoloogiaid ja võimalusi sõbralikult toodetud kraami süüa, tarbida ja kanda.
Milline outfit paneb sind end peol plaate mängides hästi tundma?
Selline, mis lisaks biidile veel särtsu juurde annab. Kas siis hetke tundele vastav soul’ine ja erinevaid kehaosasid paljastav kleit, Studio 54 vihjega pükskostüüm, või muul juhul räpine lebopusa ja T-särk, teksad ja palju kulda-karda lohakalt kulisemas. Viisakamatel üritustel on lemmikuks rahulik ja mõnusalt lai viigipüks, mida puldi taga rütmis sahistada, ja sellele särtsuks ülevalpool litter ja narmas, mida loole kaasa lennutada. Ivo Nikkolo kollektsioonis hakkasid mulle ka kohe mõnusad laiad püksid ja narmastega särgid silma – nii funky’d.
Kelle moealane arvamus või stiilinõu sulle loevad – milliseid moelehekülgi või väljaandeid, blogijaid jälgid?
Inspiratsiooni saamine ja šniti võtmine on persoonipõhine. Viimasel ajal on selleks stiilietaloniks näitleja Nathalie Kelly (@natkelley), kelle olemusse ja väärtustesse (mida ta vähemalt Instagramis väljendab) olen armunud ja pea kõik tema look’id on sellised, et tahaks kohe endale ka selga toppida. Online’is „jälitan” ka Fankadeliku naisi – nende filter on erutav ja inspireeriv ning olen nende Instagrami-kontodest suhteliselt sõltuvuses. Ema ja vanaisa on ka mulle selles mõttes eeskujuks – nende garderoobist leian viimasel ajal igal aastal midagi uut. Viimati vanaisa tuusa teksatagi ja ema helesinise läikiva hommikumantli, mida jakina kannan, kuigi ema ja vanaema naerva „Palun ei!” saatel.
Kirjelda natuke ka oma igapäevaelu.
Päeval toimetan kohalike artistide PR-manager’ina, kirjutan muusikarubriiki ajakirjas Edasi.org ning õhtuti-öösiti jooksen ringi ja tantsitan inimesi. See tähendab, et vabakutselisena on hästi palju enda järgi sätitud aega ja ühtlasi vastutust seda praktiliselt sisustada. Otsin iga päev endale justkui väljakutset, et oleks millegi kallal plaani pidada. Praegu mõlgub meeles küsimus, kuidas just artiste ja eluliselt olulisi teemasid siduda, nii fännitoodete eetilisemalt ja keskkonnasäästlikumalt tootmiseks kui ka näiteks kontserte ja üritusi plastkõrrevabaks muutes.
Mis annab sulle elus tasakaalu?
Jagame elukaaslasega kogu aasta vältel nädalat Tallinna korteri ja suvila vahel. Muusikas elamisele ja asjaajamisele tasakaaluks saabuvad niimoodi vaikus, männilõhn ja aed, kuhu mis iganes või mitte midagi seljas kohvi jooma astuda. Sinna juurde hästi palju nalja ja snäkke, raamatuid ja reise.
Millega seostub sinu jaoks Ivo Nikkolo bränd?
Tundub praegu paljude eelnevate mõtete koondamisena. Mugav, ent šikk stiil, millega end mitmekülgselt väljendada – nii kodus aeglaselt kohvi juues, töökohtumisele jalutades, DJ puldis end terviklikult tundes kui ka väga viisakaks esinduslikuks ürituseks. Riiete materjalid on mõnusad, mugavad ja lõiked parajalt lihtsad, ent mingi vinge särtsuga, mis mulle väga istub. Selline kvaliteetne ja stiilipuhas mängulisus.
Viis hetke, ilma milleta tasakaalus päeva ette ei kujuta?
Kohv, jalutuskäik värskes õhus, lugemine-kirjutamine, mõtete vahetus, mu töö = muusika = armastus.
Hispaania kiirmoebränd teatas kaheaastasest loomingulisest koostööst Gallianoga, kelle ülesandeks saab brändi arhiivi “ümberkirjutamine” hooajaliste kollektsioonide kaudu. Esimene tulemus peaks poodidesse jõudma juba 2026. aasta septembris.
Galliano nimi ei vaja moemaailmas pikemat sissejuhatust. Diori-aastatel, 1997. kuni 2011. aastani, kujunes temast üks oma põlvkonna mõjukamaid loojaid. Hiljem jätkas ta Maison Margielas, kuni lahkus sealt 2024. aastal.
Just seetõttu mõjub koostöö Zaraga korraga nii ootamatu kui ka veidi vastuoluline. Ühelt poolt on huvitav näha, mida teeb autor, kelle tugevus on alati olnud kontseptsioon, dekonstruktsioon ja karakter, formaadis, mis eeldab mastaapi, kiirust ja taskukohast kättesaadavust. Teisalt tekitab küsimusi see, kuidas Galliano maailm üleüldse kiirmoe loogikasse mahub — isegi siis, kui pressitekst räägib “arhiivide ümbermõtestamisest” ja loomingulisest jätkusuutlikkusest.
Galliano ise on koostöö suhtes ootusrikas. “Olen väga elevil, sest see ei ole midagi, mida ma oleksin varem teinud. Selles on uudsust, põnevust ja protsessi ennast. Isegi oma tiimile pean ma iga päev meelde tuletama: ei, see ei ole see ega too. Me kirjutame seda lugu uuesti. See on olnud väga lõbus ning mulle tundub, et just praegu on see väga positiivne asi, mida teha — ja loomingulisest vaatenurgast ka tõeliselt jätkusuutlik.”
Zara on viimastel aastatel teinud ridamisi nimekaid koostöid, kuid Galliano lisab sellesse ritta kaalu, mida naljalt ei dubleeri. Portaili ettevaatliku optimismiga võib öelda: pöialt hoiame. Mitte tingimata Zara pärast, vaid selleks, et Galliano suudaks ka siin teha midagi enamat kui järjekordse suure nimega kapselkollektsiooni.
Gabrielle Chaneli kunagine mõte naisest kui päeval röövikust ja õhtul liblikast sai mõned päevad tagasi esitletud kollektsioonis uue elu. Blazy looming liikus praktilisest ja maapealsest kerguse, helgi ja peaaegu ebareaalse õhtuse väljenduseni. Nii sündis tervik, kus CHANELi igapäevane funktsionaalsus ja majale omane fantaasia püsisid haruldaselt heas tasakaalus.
Keskmes oli loomulikult kostüüm, kuid mitte museaalina. Blazy tõi selle tänasesse päeva pehmema hoiaku, nihutatud proportsioonide ja ootamatute materjalikoosluste kaudu: soonikkoed, siidtrikotaaž, bouclé-tviid, helmestatud pinnad ning isegi sillerdavad efektid muutsid tuttava CHANELi silueti liikuvaks, kergemaks ja elusamaks. Arvustusteski on peamiselt esile toodud just seda, kuidas kunagine rangus on asendunud vaba kihilisuse, lahtinööbitud hoiakute ja peaaegu iseenesestmõistetava elegantsiga.
Eriliselt mõjus ka kollektsiooni värvi- ja valguskeel. Pärlmutterjad pinnad, lillelised detailid, sulgjad aktsendid ja muljetavaldavad töövõtted tõid lavale rõõmu, mida CHANELis ei serveeritud efekti pärast, vaid väga teadliku meeleoluna. See oli luksus, mis ei tundunud kinnine ega kauge, vaid kandmiskõlbulik ja tänapäevane. Ka välismeedia luges kollektsioonist välja selge märgi: pärast tugevat debüüti on Blazy nüüd hakanud maja sees päriselt ehitama omaenda CHANELit.
Kõige veenvam ongi ehk see, et Blazy CHANEL ei mõju nostalgilise kummardusena, vaid majana, mis liigub edasi. Vähem tolmu, rohkem elu. Vähem sundi, rohkem sära. Ja praegu näib tõesti, et CHANEL läheb aina paremaks ja paremaks.
Võta hetl ka tutvu kollektsiooniga allolevas videos!
