Foto: Giant Swan
Viimati 2019. aastal toimunud Kumu Reivil astus üles Eestist pärit postsovetliku räpi sensatsioon Tommy Cash. Üllatusena väisasid sündmust ka USA päritolu moelooja Rick Owens ja tema kunstnikust abikaasa Michèle Lamy. Toona oli Kumus üleval Cashi ja Owensi ühistööna valminud näitus “Süütud ja Neetud”.
Seekord kutsutakse reivikultuuri austajaid aga tutvust tegema näitusega „Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel“, mis heidab pilgu reivile ja klubikultuurile ning nendega seotud subkultuuridele. Tegemist on esimese reivi fenomeni käsitlev näitusega Eestis, mille eesmärgiks on avada reivi poliitilist potentsiaali ja poeetilist terviklikkust. Nii annavad näitusel esitletud teosed sissevaate reivikultuuri mitmesugustesse avaldumisvormidesse. Lisaks rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikele, nagu Jeremy Deller või The Otolith Group, on näitusele kaasatud ka Berghaini legendaarne uksehoidja Sven Marquardt.
Niisama värvikirev ja tähenduslik on ka seekordne esinejate nimekiri, mis ulatub reivisõpradele tuttavatest UK artistidest Giant Swan ja Rezzett kohalike tegijateni nagu Nikolajev, Triin Niinemets ja Susanna Raiend. Reiviöö visuaalse rännaku loob Mikk-Mait Kivi. Lisaks muusikalisele ja seda saatvale visuaalsele elamusele, rikastab reivikogemust ka hinnatud koreograafi Rene Kösteri klubikogemuse teekonda selle algusminutitest peo lõpumomentideni portreteeriv kaasaegse tantsu etendus.
“Seekordse Kumu Reivi eesmärk on tuua ühe katuse alla tänased elektroonilise muusika toorema esteetika näited ja nii oleme koostöös Robert Nikolajeviga IDA Raadiost valinud välja kaasaegse reiviskene kõige intrigeerivamad põrandaalused tegijad,” sõnab sündmuse peakorraldaja Tõnis Hiiesalu ning lisab, et esinejate list veel täieneb ja üllatusi on tulemas ka seni veel väljahõikamata järelpeo osas. Peakorraldaja lisab, et suure tõenäosusega jääb see mõneks ajaks ka üheks viimaseks selliseks sündmuseks: “Kumu ise ja Kati Ilvese poolt kureeritud näitused on viimastel aastatel loonud pinnase seesuguseks koostööks. Peale seekordset reivi võtame aga reivistepsli mõneks ajaks seinast välja.”
Rohkem infot ja sündmuse täpne ajakava on leitavad SIIT.
Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.
Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.
Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.
Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com.
Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.
Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.
Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.
„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.
Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.
