Foto: Krista Mölder, seeriast “Sa olid lind”, 2020
Krista Mölderi senist loomingut on läbinud katse kujutada võimalikkust, ja kujutada seda just võimalikkusena, proovides erinevate võtetega kaotada fotodelt selgekujulisi objekte ja tähendusi, midagi, mis on esiplaanil ja millest fotod on (või millest nad lausa räägivad). Art Allmägi on seda sõnastanud nii: “Tema fotodel hakkab silma see, et ta tihtipeale lavastab need fotod niimoodi, et fotol küll iseenesest väga palju informatiivset materjali ei ole, aga ta samal ajal sunnib vaataja endale ette kujutama, milline osa sellest fotost välja jääb.” Niisiis, tagaplaanid satuvad Mölderi fotodel mesti plaanivälisega ja see toidab vaataja kujutlusvõimet. Vaataja tunneb plaanivälise kohalolu, aga ei näe seda ning seetõttu hakkab ta seda ümbruslünka ise oma isikliku tundeainega täitma. Mölderi fotod on seatud nii, et see tundeaine ei ole tume. Ta meelitab välja hel(g)eainet, millest ometi puudub kärarikas positiivsus või naiivsus.
Käesoleval näitusel on Mölder senisele võttestikule juurde toonud flirdi selgekujuliste objektidega: tagaplaanide kõrval figureerivad siin ka purilennukid. Purilennuaktis saavad pingestatult kokku ülim haavatus ja kontrollitunne. Haavatus, kuna kõrgel maastiku kohal antakse end paratamatult õhuvoolude võimusse. Kontrollitunne, kui oskaja sellega siiski toime tuleb ja maastikku ülevalt seirab. Kuid seda kõrgepinget kohtab antud näitusel minimaalselt. See on mahendatud madalpingeliseks ootuseks, nukkuvate purilennukite tekialuse jõuvõtu ja rahuliku valmisolu sedastuseks. Eks ole seegi olek vaatajale äratuntav ja ehk ärgitab temaski igatsust jõuvõtupausi ja rahuliku valmisolu järele. Nii tutvustab Mölder oma näitusega järjekordset tasandit jõuduandva hel(g)eaine väljameelitamisel.
Temnikova & Kasela galerii asub Noblessneris, aadressil Peetri 12 ning on avatud T-P 13.00-18.00.
Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.
Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.
Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.
Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com.
Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.
Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.
Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.
„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.
Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.
