Foto: Virge Viertek
Projekt ise koosnes kolmest etapist: esiteks kotiteemaliste mälestuste kogumisest, teiseks mälestuste analüüsil põhineva kotikollektsiooni loomisest ja kolmandaks sellele tagasiside kogumisest ning analüüsist. Uuringus otsiti vastust küsimusele: millised käekoti tunnusjooned on mälestuste kaudu omaniku emotsioonidega seostatavad ja kuidas vastavaid tunnusjooni saaks rakendada käekottide kasuliku eluea pikendamiseks. Järgnevalt räägibki Jaana Päeva Portailile projektist ja selle tulemustest lähemalt.
Disaineri vaatepunktist tähendab jätkusuutlik maailmavaade keskkonnasõbralike materjalide eelistamist, toodete kvaliteedi ehk purunemis- ja kulumiskindluse tõstmist ja tootmises ringmajanduse põhimõtete rakendamist. Selle projekti eesmärgiks on arendada strateegiaid, mis seovad esemed kasutaja isiklike kogemustega ja loovad nii tooteid, mis on väärtuslikud, emotsionaalselt siduvad ja tähenduslikud, sest uuringud näitavad, et omaniku emotsionaalne side talle kuuluva esemega pikendab potentsiaalselt selle eseme aktiivset kasutamist, vähendab paralleelsete asendustoodete hulka ja uute toodete omandamise vajadust.
Kollektsiooni lähtepunktiks ja inspiratsiooniallikaks olid kotiteemalised mälestused, mida kogusime koostöös Tallinna Linnamuuseumiga näitusel „Igapäevased kaaslased. Käekotid 1900-1950“ ja elektroonselt. Kogunes 116 eesti ja inglise keelset ankeeti, mis kirjeldasid detailselt omaniku elus olulist kotti. Järgnenud analüüsi tulemusena sõnastasime neli tähendust, mida tähtsaks muutunud kottidele omistati. Kõigi puhul selgusid ka neile kottidele kõige iseloomulikumad tunnused. Järgmisena valmistasime saadud tulemusi interpreteerides ja kaasaegsesse tootearendusse teisendades ühise kollektsiooni, mida esitlesime näitusena, et testida, kas ja kuivõrd seostab publik koti tunnuseid mälestuste põhjuseks olnud emotsioonidega. Näitusel oli võimalik kotte lähemalt uurida, selga või õlale sobitada ning nende kohta arvamust avaldada. Tagasisidet kogusime ankeetküsitluse vormis. Iga külastaja võis valida, kas ja millistele kottidele hinnang anda. Disainiöö nädala kuue päevaga kogunes 205 arvamusavaldust kõigi üheksa koti kohta.
Oleme hetkel projekti kolmandas etapis – analüüsime ja võrdleme algseid mälestusi ja kollektsioonile saadud tagasisidet. Praeguseks on selgunud mitmed huvitavad seosed, mida saab kottide disainimisel edaspidi rakendada.
Mälestuste ühe teemana kerkisid esile klassikalisena tajutavad kotid. Need on ajatult elegantsed, mis koti välimuses tähendab väikesi mõõte ja minimalistlikku disaini. Sellised kotid sobituvad erinevate stiilide ja rõivakomplektidega ja neid saab seetõttu kanda pika aja jooksul. Kollektsiooni tagasiside näitas, et ajatu disain väljendub lihtsates vormides ja väljapeetud, kuid silmatorkamatus värvis. Meie kollektsioonis tajuti klassikalisena näiteks musta värvi ristkülikukujulist ümbrikkotti, mille klapp kattis kogu esidetaili. Sellise koti kandmist seostati väga mitmel korral teatriga ning vastustes elustus ka 1980ndate pidulikku kotti tähistanud termin „teatrikott“.
Andmetest selgus, et kotte peetakse olulisteks mälestusesemeteks. Küsitluses osalenud seostasid neid konkreetsete inimeste, kohtade ja külastatud paikadega. Kingituseks saadud kotid tuletasid meelde kinkijat ja kingisaamise asjaolusid. Reisidelt kaasa toodud kotid omakorda sihtkohta, reisikaaslasi ja ettetulnud olukordi. Kollektsiooni tagasiside näitas, et sarnaseid assotsiatsioone aitavad tekitada vintage stiilis kotid. Detailidest näiteks raamkinnised ja dekoratiivsed voldid või ka lühikesed käekotilikud sangad. Traditsioonilised nahatöö võtted tekitavad sarnase assotsatsiooni – näiteks põime kasutamine kaasaegses võtmes, kuid kombinatsioonis pruuni värviga, mõjus samaaegselt uudselt ja tuttavlikult.
Kott võib inimese elus muutuda tähtsaks, sest pakub turvatunnet. Sellised kotid on kaaslaseks reisidel, aitavad üle saada elumuutusega kaasnevast ärevusest ning on toeks ja lohutuseks rasketel aegadel. Neid kotte ühendab tugev ja stabiilne kokkupuude kandja kehaga. Siia alla kuuluvad seljakotid ja pika diagonaalrihmaga üle keha kantavad õlakotid. Tagasiside näitas, et, mida selgem on koti kandmise viis ja funktsioon, seda turvalisemalt see mõjub. Kõikidele esemetele kotis oma koha leidmine, ehk nii voodritaskud kui sisejaotus, on olulised elemendid koti disainis. Ka on turvatunnet tekitavate kottide puhul oluline selle sulgemisviisi kindlus. Näiteks tekitas elevust „nähtamatute“ ehk materjalikihtide vahele peidetud magnetitega sulguv kotiraam. Avamise-sulgemise heli koos stabiilselt püsti seisva vormi ja üleni sulguva kotisuuga mõjusid rahustavalt ja kindlust loovalt.
Andmestiku neljanda tähendusvälja moodustasid erilised kotid. Need on masstoodangust erinevad kotid, millel on kas ebaharilik kuju, värv, kontrastsed detailid või ootamatud kaunistused. Publiku tagasiside kollektsioonile näitas, et ebatavalise vormi, erksa värvi või kõrgläikega kotte peeti julgeks ja stiilseks. Enamasti tajuti neid pilkupüüdva ehtena ja sellise koti puhul oldi valmis järgi andma nii kasutusmugavuses kui funktsionaalsuses. Liiga võõras või tavakasustuses uudne lähenemine, näiteks 3D-printimine, tekitas osas publikus ebalust, teistes uudishimu, kolmandad pani hoopis juurdlema plastiku kasutamise mõjude üle. Igal juhul tundus kotis olevat vestluse-algataja potentsiaali sarnaselt Starcki sidrunipressile. Viimase tähelepanekuna tasub mainida, et erilisi kotte saab kanda pika aja jooksul, sest sarnaselt klassikale asuvad need väljaspool trende ega lähe seetõttu moest.
Kokkuvõtteks näitavad projekti tulemused, et mälestustel ja kogemustel põhinev teadlik tähendusloome aitab disaineril soodustada tootekiindumuse teket ning seeläbi luua kestlikke ja pika elukaarega tooteid.
Projekti meeskond: Jaana Päeva, Maris Rosenthal, Kadri Kruus, Merle Visak
Projekti rahastaja: Kultuuriministeerium, kultuuri- ja loomevaldkondades loovuurimuse toetamise programm
Projekti partnerid: Tallinna Linnamuuseum ja Kadri Kruus – Bags and Accessories
Näituse partner: Endover Kinnisvara
Uuri lisa Eesti Kunstiakadeemia kodulehelt.
Kui seni on Johanna loodud ehted sündinud pigem hetkeks – lavale, fotole, sündmusele –, siis nüüd on sellest loomingulisest dialoogist saanud esimene ametlik hoji x Kriss Soonik ese. Koostöö keskmes on piiratud koguses pärlikee, millele annab äratuntava Sooniku puudutuse brändi kassilogo. Tulemus on õrn, mänguline ja veidi kelmikas, nagu üks hea aksessuaar olema peab: piisavalt klassikaline, et kesta, ja piisavalt iseloomuga, et mitte jääda lihtsalt ilusaks detailiks.
Uue ehtekoostöö kõrvale tasub vaadata ka Kriss Sooniku kevadsuvi 2026 kollektsiooni, mis on juba saadaval moemärgi veebipoes kriss-soonik.com.
“Käesolev hooaeg tähistab brändi jaoks ühtlasi ka olulist uut peatükki,” tutvustab omanimelise moemärgi asutaja ja disainer Hannes Rüütel. “Lisaks meesterõivastele kuulub esmakordselt põhikollektsiooni hulka ka valik naisterõivaid — puuvillased seelikud, särgid ja dressipluusid ning linased kleidid. Vabalt langevad vormid, mugavus ja maitsekad detailid loovad tasakaalu argise lihtsuse ning romantilise kulgemise vahel.”
Rõivakollektsiooniga ühes laieneb moemärgi kirsimaailm veelgi — koostöös kohaliku küünlabrändiga Nore on valminud kirsilõhnaline küünal, mis toob suvised hetked ning kollektsioonist inspireeritud meeleolu ka interjööri.
Õitsvad kirsipuud ja hetked aeglaselt kulgevatest suvepäevadest on meeleolukalt pildile püüdnud Mia Tohver.
Tutvu moemärgi HANNES RÜÜTEL kollektsioonidega Telliskivi Loomelinnakus aadressil Telliskivi 60A/3, Tallinn. Vaata ka hannesruutel.com.
