Mõned kuud tagasi Disainiööl tutvustasid kolm kotidisainerit: Kadri Kruus, Merle Visak ja Jaana Päeva Volta Villa näidiskorteris koostööna valminud kotikollektsiooni  „Déjà vu?“. Üheksast kotist koosnev kollektsioon on osa Eesti Kunstiakadeemias läbi viidavast loovuurimuslikust projektist „Kogemuspõhiste disainiprintsiipide uurimine ja rakendamine kotidisainis“. 

Projekt ise koosnes kolmest etapist: esiteks kotiteemaliste mälestuste kogumisest, teiseks mälestuste analüüsil põhineva kotikollektsiooni loomisest ja kolmandaks sellele tagasiside kogumisest ning analüüsist. Uuringus otsiti vastust küsimusele: millised käekoti tunnusjooned on mälestuste kaudu omaniku emotsioonidega seostatavad ja kuidas vastavaid tunnusjooni saaks rakendada käekottide kasuliku eluea pikendamiseks. Järgnevalt räägibki Jaana Päeva Portailile projektist ja selle tulemustest lähemalt. 

Disaineri vaatepunktist tähendab jätkusuutlik maailmavaade keskkonnasõbralike materjalide eelistamist, toodete kvaliteedi ehk purunemis- ja kulumiskindluse tõstmist ja tootmises ringmajanduse põhimõtete rakendamist. Selle projekti eesmärgiks on arendada strateegiaid, mis seovad esemed kasutaja isiklike kogemustega ja loovad nii tooteid, mis on väärtuslikud, emotsionaalselt siduvad ja tähenduslikud, sest uuringud näitavad, et omaniku emotsionaalne side talle kuuluva esemega pikendab potentsiaalselt selle eseme aktiivset kasutamist, vähendab paralleelsete asendustoodete hulka ja uute toodete omandamise vajadust. 

Kollektsiooni lähtepunktiks ja inspiratsiooniallikaks olid kotiteemalised mälestused, mida kogusime koostöös Tallinna Linnamuuseumiga näitusel „Igapäevased kaaslased. Käekotid 1900-1950“ ja elektroonselt. Kogunes 116 eesti ja inglise keelset ankeeti, mis kirjeldasid detailselt omaniku elus olulist kotti. Järgnenud analüüsi tulemusena sõnastasime neli tähendust, mida tähtsaks muutunud kottidele omistati. Kõigi puhul selgusid ka neile kottidele kõige iseloomulikumad tunnused. Järgmisena valmistasime saadud tulemusi interpreteerides ja kaasaegsesse tootearendusse teisendades ühise kollektsiooni, mida esitlesime näitusena, et testida, kas ja kuivõrd seostab publik koti tunnuseid mälestuste põhjuseks olnud emotsioonidega. Näitusel oli võimalik kotte lähemalt uurida, selga või õlale sobitada ning nende kohta arvamust avaldada. Tagasisidet kogusime ankeetküsitluse vormis. Iga külastaja võis valida, kas ja millistele kottidele hinnang anda. Disainiöö nädala kuue päevaga kogunes 205 arvamusavaldust kõigi üheksa koti kohta. 

Oleme hetkel projekti kolmandas etapis – analüüsime ja võrdleme algseid mälestusi ja kollektsioonile saadud tagasisidet. Praeguseks on selgunud mitmed huvitavad seosed, mida saab kottide disainimisel edaspidi rakendada.

Mälestuste ühe teemana kerkisid esile klassikalisena tajutavad kotid. Need on ajatult elegantsed, mis koti välimuses tähendab väikesi mõõte ja minimalistlikku disaini. Sellised kotid sobituvad erinevate stiilide ja rõivakomplektidega ja neid saab seetõttu kanda pika aja jooksul. Kollektsiooni tagasiside näitas, et ajatu disain väljendub lihtsates vormides ja väljapeetud, kuid silmatorkamatus värvis. Meie kollektsioonis tajuti klassikalisena näiteks musta värvi ristkülikukujulist ümbrikkotti, mille klapp kattis kogu esidetaili. Sellise koti kandmist seostati väga mitmel korral teatriga ning vastustes elustus ka 1980ndate pidulikku kotti tähistanud termin „teatrikott“. 

Andmetest selgus, et kotte peetakse olulisteks mälestusesemeteks. Küsitluses osalenud seostasid neid konkreetsete inimeste, kohtade ja külastatud paikadega. Kingituseks saadud kotid tuletasid meelde kinkijat ja kingisaamise asjaolusid. Reisidelt kaasa toodud kotid omakorda sihtkohta, reisikaaslasi ja ettetulnud olukordi. Kollektsiooni tagasiside näitas, et sarnaseid assotsiatsioone aitavad tekitada vintage stiilis kotid. Detailidest näiteks raamkinnised ja dekoratiivsed voldid või ka lühikesed käekotilikud sangad. Traditsioonilised nahatöö võtted tekitavad sarnase assotsatsiooni – näiteks põime kasutamine kaasaegses võtmes, kuid kombinatsioonis pruuni värviga, mõjus samaaegselt uudselt ja tuttavlikult.

Kott võib inimese elus muutuda tähtsaks, sest pakub turvatunnet. Sellised kotid on kaaslaseks reisidel, aitavad üle saada elumuutusega kaasnevast ärevusest ning on toeks ja lohutuseks rasketel aegadel. Neid kotte ühendab tugev ja stabiilne kokkupuude kandja kehaga. Siia alla kuuluvad seljakotid ja pika diagonaalrihmaga üle keha kantavad õlakotid. Tagasiside näitas, et, mida selgem on koti kandmise viis ja funktsioon, seda turvalisemalt see mõjub. Kõikidele esemetele kotis oma koha leidmine, ehk nii voodritaskud kui sisejaotus, on olulised elemendid koti disainis. Ka on turvatunnet tekitavate kottide puhul oluline selle sulgemisviisi kindlus. Näiteks tekitas elevust „nähtamatute“ ehk materjalikihtide vahele peidetud magnetitega sulguv kotiraam. Avamise-sulgemise heli koos stabiilselt püsti seisva vormi ja üleni sulguva kotisuuga mõjusid rahustavalt ja kindlust loovalt.

Andmestiku neljanda tähendusvälja moodustasid erilised kotid. Need on masstoodangust erinevad kotid, millel on kas ebaharilik kuju, värv, kontrastsed detailid või ootamatud kaunistused. Publiku tagasiside kollektsioonile näitas, et ebatavalise vormi, erksa värvi või kõrgläikega kotte peeti julgeks ja stiilseks. Enamasti tajuti neid pilkupüüdva ehtena ja sellise koti puhul oldi valmis järgi andma nii kasutusmugavuses kui funktsionaalsuses. Liiga võõras või tavakasustuses uudne lähenemine, näiteks 3D-printimine, tekitas osas publikus ebalust, teistes uudishimu, kolmandad pani hoopis juurdlema plastiku kasutamise mõjude üle. Igal juhul tundus kotis olevat vestluse-algataja potentsiaali sarnaselt Starcki sidrunipressile. Viimase tähelepanekuna tasub mainida, et erilisi kotte saab kanda pika aja jooksul, sest sarnaselt klassikale asuvad need väljaspool trende ega lähe seetõttu moest.

Kokkuvõtteks näitavad projekti tulemused, et mälestustel ja kogemustel põhinev teadlik tähendusloome aitab disaineril soodustada tootekiindumuse teket ning seeläbi luua kestlikke ja pika elukaarega tooteid. 

Projekti meeskond: Jaana Päeva, Maris Rosenthal, Kadri Kruus, Merle Visak

Projekti rahastaja: Kultuuriministeerium, kultuuri- ja loomevaldkondades loovuurimuse toetamise programm

Projekti partnerid: Tallinna Linnamuuseum ja Kadri Kruus – Bags and Accessories

Näituse partner: Endover Kinnisvara

Uuri lisa Eesti Kunstiakadeemia kodulehelt.

Kodumaise ehtemärgi SOMA uus hõbeehete kollektsioon “BLOOM” võtab lähtepunktiks õitsemise – mitte niivõrd hooajalise motiivina, vaid mõttena uuesti alustamisest. Kollektsiooni sõrmustes ja kõrvaehetes kordub seitsme kroonlehega võlulille kujund, mille juured ulatuvad SOMA asutaja Sofia Halliku lapsepõlve. 

„Minu esimene sõna ei olnud „emme“. See oli „lillekesed“,“ meenutab Sofia. Lilled saatsid teda lapsepõlvest alates, ent alles hiljem omandas erilise tähenduse ka muinasjutt seitsme kroonlehega võlulillest. „Mitte sellepärast, et võlulill täitis soove, vaid sellepärast, et ta rääkis lootusest.“ 

Täna tähendavad need seitse kroonlehte Sofia jaoks midagi hoopis muud. Mitte seitset soovi, vaid usku, et isegi kõige pikema talve järel on võimalik uuesti õitsema hakata. “Sest ma usun, et ilu ei ole lihtsalt midagi, mida vaadata. Ilu annab jõudu elada. See võib peituda metsas, kevadises taevas, kallistuses või kellegi soojas pilgus. Ilu tuletab meelde, et lootus ei kao. Mõnikord peitub lootus lihtsalt talve all,” lisab disainer.

Kollektsioonis “BLOOM” võib õis avaneda tervikuna või ilmuda vaid vihjena – kroonlehe, seemne või hommikukastet meenutava detailina. Kõik ehted valmivad hõbedast ja täielikult käsitsi, vahast vormimisest valamise ning viimistlemiseni. Halliku jaoks märgib see ühtlasi teadlikku naasmist füüsilise valmistamise juurde pärast aastaid digitaalsete tehnoloogiate uurimist.

„Ma ei soovinud, et õied oleksid täiuslikult sümmeetrilised. Loodus ei ole sümmeetriline. Ka inimene mitte,“ ütleb Hallik. Just käe jälg ja väikesed ebakorrapärasused annavadki kollektsioonile selle iseloomu – ajal, mil täiuslikku vormi saab masinaga aina hõlpsamini korrata, muutub nähtav inimlik puudutus omaette väärtuseks.

Kollektsioon on saadaval SOMA veebipoes, valitud Goldtime’i kauplustes üle Eesti ning Tallinn Design House’i poes.

Augustis Torontos toimunud Eesti disainiprogramm UPMADE IN.EE on saanud endale uue visuaalse peatüki. Circular Threads sündmuse raames toimunud live-moefotosessioonil jäädvustas New Yorgis tegutsev fotograaf Mauricio Zelaya valiku Eesti disainerite loomingust.

Kui UPMADE IN.EE näitus tõi Toronto publiku ette ligi 40 Eesti disaineri tööd, siis fotosessiooniks kureeriti sellest eraldi moeseeria, kus kohtuvad rõivad, ehted, kudumid, jalanõud ja aksessuaarid. Kaamera ette jõudsid kodumaised disainerbrändid CAROLXOTT, Tijn Nelemans, Oksana Tandit, Reet Aus, Studio Luks, Karlotta Design, Studio Annreal, Lentsius, Liina Viira, Eve Hanson Design, Anneli Tammik Jewellery, Piret Loog, Miurio, Kirill Safonov ja Nons Barefoot.

Torontos kohapeal valminud fotoseeria ei olnud tavapärane stuudiovõte – pildistamine toimus publiku ees osana Circular Threads programmist, kus moe kõrval räägiti ringdisainist, tekstiilijäätmetest ja moetööstuse võimalustest vähendada sõltuvust pidevast uute esemete tootmisest.

Zelaya fotodel saavad eri käekirjaga Eesti disainerite tööd ühise rahvusvahelise moeseeria vormi ning näitavad, kui erinevalt võib tänapäeval kestlikku moodi tõlgendada – rekonstrueeritud rõivastest ja upcycling’ust kuni ehete, aksessuaaride ja eksperimentaalsemate siluettideni.

Toronto ei jää fotode ainsaks peatuspaigaks. Circular Threads moeseeria jõuab sügisel Eestisse ning seda esitletakse 28. septembrist 4. oktoobrini toimuva Disainiöö 2026 festivali raames.

Vaata Mauricio Zelaya Torontos jäädvustatud moeseeriat galeriist!