Mõned kuud tagasi Disainiööl tutvustasid kolm kotidisainerit: Kadri Kruus, Merle Visak ja Jaana Päeva Volta Villa näidiskorteris koostööna valminud kotikollektsiooni  „Déjà vu?“. Üheksast kotist koosnev kollektsioon on osa Eesti Kunstiakadeemias läbi viidavast loovuurimuslikust projektist „Kogemuspõhiste disainiprintsiipide uurimine ja rakendamine kotidisainis“. 

Projekt ise koosnes kolmest etapist: esiteks kotiteemaliste mälestuste kogumisest, teiseks mälestuste analüüsil põhineva kotikollektsiooni loomisest ja kolmandaks sellele tagasiside kogumisest ning analüüsist. Uuringus otsiti vastust küsimusele: millised käekoti tunnusjooned on mälestuste kaudu omaniku emotsioonidega seostatavad ja kuidas vastavaid tunnusjooni saaks rakendada käekottide kasuliku eluea pikendamiseks. Järgnevalt räägibki Jaana Päeva Portailile projektist ja selle tulemustest lähemalt. 

Disaineri vaatepunktist tähendab jätkusuutlik maailmavaade keskkonnasõbralike materjalide eelistamist, toodete kvaliteedi ehk purunemis- ja kulumiskindluse tõstmist ja tootmises ringmajanduse põhimõtete rakendamist. Selle projekti eesmärgiks on arendada strateegiaid, mis seovad esemed kasutaja isiklike kogemustega ja loovad nii tooteid, mis on väärtuslikud, emotsionaalselt siduvad ja tähenduslikud, sest uuringud näitavad, et omaniku emotsionaalne side talle kuuluva esemega pikendab potentsiaalselt selle eseme aktiivset kasutamist, vähendab paralleelsete asendustoodete hulka ja uute toodete omandamise vajadust. 

Kollektsiooni lähtepunktiks ja inspiratsiooniallikaks olid kotiteemalised mälestused, mida kogusime koostöös Tallinna Linnamuuseumiga näitusel „Igapäevased kaaslased. Käekotid 1900-1950“ ja elektroonselt. Kogunes 116 eesti ja inglise keelset ankeeti, mis kirjeldasid detailselt omaniku elus olulist kotti. Järgnenud analüüsi tulemusena sõnastasime neli tähendust, mida tähtsaks muutunud kottidele omistati. Kõigi puhul selgusid ka neile kottidele kõige iseloomulikumad tunnused. Järgmisena valmistasime saadud tulemusi interpreteerides ja kaasaegsesse tootearendusse teisendades ühise kollektsiooni, mida esitlesime näitusena, et testida, kas ja kuivõrd seostab publik koti tunnuseid mälestuste põhjuseks olnud emotsioonidega. Näitusel oli võimalik kotte lähemalt uurida, selga või õlale sobitada ning nende kohta arvamust avaldada. Tagasisidet kogusime ankeetküsitluse vormis. Iga külastaja võis valida, kas ja millistele kottidele hinnang anda. Disainiöö nädala kuue päevaga kogunes 205 arvamusavaldust kõigi üheksa koti kohta. 

Oleme hetkel projekti kolmandas etapis – analüüsime ja võrdleme algseid mälestusi ja kollektsioonile saadud tagasisidet. Praeguseks on selgunud mitmed huvitavad seosed, mida saab kottide disainimisel edaspidi rakendada.

Mälestuste ühe teemana kerkisid esile klassikalisena tajutavad kotid. Need on ajatult elegantsed, mis koti välimuses tähendab väikesi mõõte ja minimalistlikku disaini. Sellised kotid sobituvad erinevate stiilide ja rõivakomplektidega ja neid saab seetõttu kanda pika aja jooksul. Kollektsiooni tagasiside näitas, et ajatu disain väljendub lihtsates vormides ja väljapeetud, kuid silmatorkamatus värvis. Meie kollektsioonis tajuti klassikalisena näiteks musta värvi ristkülikukujulist ümbrikkotti, mille klapp kattis kogu esidetaili. Sellise koti kandmist seostati väga mitmel korral teatriga ning vastustes elustus ka 1980ndate pidulikku kotti tähistanud termin „teatrikott“. 

Andmetest selgus, et kotte peetakse olulisteks mälestusesemeteks. Küsitluses osalenud seostasid neid konkreetsete inimeste, kohtade ja külastatud paikadega. Kingituseks saadud kotid tuletasid meelde kinkijat ja kingisaamise asjaolusid. Reisidelt kaasa toodud kotid omakorda sihtkohta, reisikaaslasi ja ettetulnud olukordi. Kollektsiooni tagasiside näitas, et sarnaseid assotsiatsioone aitavad tekitada vintage stiilis kotid. Detailidest näiteks raamkinnised ja dekoratiivsed voldid või ka lühikesed käekotilikud sangad. Traditsioonilised nahatöö võtted tekitavad sarnase assotsatsiooni – näiteks põime kasutamine kaasaegses võtmes, kuid kombinatsioonis pruuni värviga, mõjus samaaegselt uudselt ja tuttavlikult.

Kott võib inimese elus muutuda tähtsaks, sest pakub turvatunnet. Sellised kotid on kaaslaseks reisidel, aitavad üle saada elumuutusega kaasnevast ärevusest ning on toeks ja lohutuseks rasketel aegadel. Neid kotte ühendab tugev ja stabiilne kokkupuude kandja kehaga. Siia alla kuuluvad seljakotid ja pika diagonaalrihmaga üle keha kantavad õlakotid. Tagasiside näitas, et, mida selgem on koti kandmise viis ja funktsioon, seda turvalisemalt see mõjub. Kõikidele esemetele kotis oma koha leidmine, ehk nii voodritaskud kui sisejaotus, on olulised elemendid koti disainis. Ka on turvatunnet tekitavate kottide puhul oluline selle sulgemisviisi kindlus. Näiteks tekitas elevust „nähtamatute“ ehk materjalikihtide vahele peidetud magnetitega sulguv kotiraam. Avamise-sulgemise heli koos stabiilselt püsti seisva vormi ja üleni sulguva kotisuuga mõjusid rahustavalt ja kindlust loovalt.

Andmestiku neljanda tähendusvälja moodustasid erilised kotid. Need on masstoodangust erinevad kotid, millel on kas ebaharilik kuju, värv, kontrastsed detailid või ootamatud kaunistused. Publiku tagasiside kollektsioonile näitas, et ebatavalise vormi, erksa värvi või kõrgläikega kotte peeti julgeks ja stiilseks. Enamasti tajuti neid pilkupüüdva ehtena ja sellise koti puhul oldi valmis järgi andma nii kasutusmugavuses kui funktsionaalsuses. Liiga võõras või tavakasustuses uudne lähenemine, näiteks 3D-printimine, tekitas osas publikus ebalust, teistes uudishimu, kolmandad pani hoopis juurdlema plastiku kasutamise mõjude üle. Igal juhul tundus kotis olevat vestluse-algataja potentsiaali sarnaselt Starcki sidrunipressile. Viimase tähelepanekuna tasub mainida, et erilisi kotte saab kanda pika aja jooksul, sest sarnaselt klassikale asuvad need väljaspool trende ega lähe seetõttu moest.

Kokkuvõtteks näitavad projekti tulemused, et mälestustel ja kogemustel põhinev teadlik tähendusloome aitab disaineril soodustada tootekiindumuse teket ning seeläbi luua kestlikke ja pika elukaarega tooteid. 

Projekti meeskond: Jaana Päeva, Maris Rosenthal, Kadri Kruus, Merle Visak

Projekti rahastaja: Kultuuriministeerium, kultuuri- ja loomevaldkondades loovuurimuse toetamise programm

Projekti partnerid: Tallinna Linnamuuseum ja Kadri Kruus – Bags and Accessories

Näituse partner: Endover Kinnisvara

Uuri lisa Eesti Kunstiakadeemia kodulehelt.

Enam kui 15 aastat Eesti käsitööle ja jätkusuutlikule rõivatootmisele pühendunud kodumaine rõivabränd GUILD on otsustanud lõpetada teksarõivaste tootmise teadmata ajaks. Otsus puudutab nii meeste kui ka naiste teksaseid, kuid ei mõjuta brändi teisi tootesarju, sealhulgas eritellimusel valmistatud mõõduülikondi.

“Meie teksad on alati olnud kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse sümboliks – valmistatud Eestis sertifitseeritud kangastest, maailmatasemel meistrite käe all. Tänased turutingimused, energia- ja tööjõukulud ning materjalihindade järsk kasv ei võimalda meil paraku aga jätkata samal tasemel ilma kompromissideta,” sõnab üks rõivabrändi GUILD asutajatest Joan Hint.

GUILD on pühendunud puhastele, OEKO-TEX, GOTS ja BCI sertifikaadiga materjalidele ning kohaliku tootmise väärtustamisele. “Me ei ole kunagi valinud odavat masstootmist, leppinud sünteetiliste kiududega ega rahuldunud keskpärase kvaliteediga. Oleme uhked, et suutsime Eestis luua kvaliteetse teksaliini, mida on tunnustanud ka rahvusvahelised eksperdid,” lisas Sten Karik, brändi teine looja. Ka Louis Vuittonile teksaseid tootvad itaallased ei suutnud oma silmi uskuda, et üks väike Eesti bränd ületab teksaste kvaliteedilt maailma tipp-brändide püksid.

Kuna bränd keskendub edaspidi rohkem eritellimuslikule rõivatootmisele ja eksklusiivsetele liinidele, on kõik teksad pandud lõpumüüki GUILDi veebipoes ja esinduspoes Tallinnas, aadressil Lai 36.

2026. aasta moesügise üks olulisemaid hetki on saanud täna varakult selgema kuju: avalikuks on tehtud tänavused Kuldnõela ja Hõbenõela nominendid.

Sügisesel Kuldnõela galal antakse välja Eesti moevälja mainekaim tunnustus. Kuldnõelaga pärjatakse disainer, kelle looming on viimase viie aasta jooksul silma paistnud järjepidevuse, autorikäekirja ja mõjuga. Hõbenõel seevastu toob esile viimase aasta jooksul esiletõusnud looja. Alates 1996. aastast välja antav Kuldnõel on kujunenud Eesti moedisaini keskseks auhinnaks.

Tänavused Kuldnõela nominendid on Lilli Jahilo, Karl Korsar ja Maria Tammeorg. Hõbenõela nominendid on Britten Pärkson, Mari Lemet ja Sille Randviir.

Kuldnõela nominentideks on kolm väga eriilmeline autorit. Lilli Jahilo on aastate jooksul kujundanud selgelt äratuntava, põhjamaise tunnetusega moemaailma, milles kohtuvad modernsus, ajatundlikkus ja naiselik enesekindlus. Karl Korsar paistab silma oma värviküllase ja mängulise visuaalse universumiga, kus olulisel kohal on digiprint, julgus ning isikupärane tekstiilikäsitlus. Maria Tammeorg on aga liikunud käsitöömahukast esteetikast üha küpsema ja suurlinlikuma väljenduseni, ühendades detailitundlikkuse ja tugeva moenägemuse.

Hõbenõela nominentidest on Britten Pärksoni loomingus esil minimalism, tasakaal ja peen materjalitunnetus. Mari Lemet tegutseb veenvalt moe- ja ehtekunsti piiril, tuues oma töödesse tugeva narratiivi ja omanäolise visuaalse keele. Sille Randviir on projektiga Puue ning eriti möödunud aasta kollektsiooniga „Kaos” kinnistanud end autorina, kelle looming ühendab tundlikkuse, noorusliku jõulisuse ja dekonstrueeritud vormikeele.

Tänavuse Kuldnõela žüriisse kuuluvad moeekspert Urmas Väljaots, Postimehe elustiilitoimetuse ja digiajakirjade juht Kristina Herodes, kunstnik Aet Alev, moekunstnik ja Hõbenõel 2023 võitja Karl-Christoph Rebane, Kaubamaja ostujuht Kätlin Häninen, ajakirja Eesti Naine moetoimetaja Anu Merila, moekunstnik ja Kuldnõel 2024 võitja Kirill Safonov.

Kui Kuldnõel ja Hõbenõel jagatakse sügisese Tallinn Fashion Weeki raames, siis kevadise Tallinn Fashion Weeki programmiga saad tutvuda siin.