Kogo galeriis on 27. augustini avatud kirjaniku ja kuraatori Jurriaan Benschopi kureeritud näitus „Kolm omamoodi“, kus osalevad kolm maalikunstnikku – Milla Aska, Veronika Hilger ja Paula Zarina-Zemane. 

Berliinis elav hollandi kirjanik ja kuraator Jurriaan Benschop on näitusele „Kolm omamoodi“ (Three of a Kind) kutsunud osalema kolm maalikunstnikku – Milla Aska, Veronika Hilger ja Paula Zarina-Zemane. Kunstnikke ühendab huvi mitmetimõistetavate kujutusvormide vastu – nende maalid kujutavad olukordi või figuure, mis ei ole üheselt äratuntavad, vaid on avatud erinevatele tõlgendustele, toonivalikus ning pinna- ja värvikäsitluses avaldub aga iga kunstniku eriomane hääl. Kolme näitusel esitletud kunstniku tööd tõrguvad haakumast konkreetse ajatunnetusega. Näitus on osa Kogo galerii selle aasta programmist „Minevik on olevik“.

Milla Aska (1993, tegutseb Helsingis) teoste figuurid paistaksid nagu läbi loori. Need ei näi lõpuni välja joonistuvat, vaid alles kulgevad nähtavaks ja käegakatsutavaks saamise poole. See mulje tuleneb Aska töötamisviisist – tema maalid on loodud õhukesi, läbikumavaid värvikihte üksteise peale kandes. „Minu maalid otsivad väljenduslaade sellistel teemadel nagu materiaalsus ja kehalised aistingud – näiteks mis tunne on, kui miski on naha vastas, või missugune näeb välja soojus. Mind huvitavad vormid, mis tunduvad küll hoomatavad, aga jäävad siiski tabamatuks.“ 2020. aastal omandas Aska magistrikraadi Helsingi Kunstiakadeemias. Tal on olnud isikunäitused Turu galeriis Titanik („Warmth on a Chair“, 2019) ja Aine kunstimuuseumi näituseprojekti „Lapin Kullanmurut“ raames Tornios („Vene ja soutaja“, 2021), mõlemad Soomes.

Veronika Hilgeri (1981, tegutseb Münchenis) maalid ühendavad endas maastikumaali, natüürmordi ja portreemaali elemente. Hilger on asjatundlik mitmetähenduslike kujutiste looja. Tema kujutatu on küll tuttavlik, mõjudes sageli orgaanilisena, kuid ometi ei ole see piisavalt selgepiiriline, et olla äratuntav. Kunstnik esitab kujutisi elementaarsel tasandil, kus puuduvad detailid. Tänu sellele omandavad vormid dünaamilise iseloomu: jala asemel võib olla leht, lehe asemel loom, looma asemel kivi. „Orgaanilisest saab inimesena hõlpsasti kinni haarata ning see loob võimaluse samastuda,“ märgib kunstnik. Hilger ühendab maalikunsti väikesemahuliste skulptuuridega. Teda esindab Sperlingi galerii Münchenis. 2021. aastal avaldas Verlag für Moderne Kunst tema loomingust ulatusliku monograafia.

Paula Zarina-Zemane (1988, tegutseb Riias) töödes on hajunud piir inimese ja keskkonna vahel. Teostes vahelduvad värvipilvedest moodustuvad abstraktsed kompositsioonid maastike konkreetsemate piirjoontega. Inimfiguur on kas väike või ilmutab end vaevumärgatava silueti või värvitäpina, mitte selgepiirilise kujutisena. Maalid sünnivad tavaliselt kiiresti ja pintslilöökide jäetud jälgede mõjul tekib mulje hoogsast liikumisest. Samas loob napp kompositsioon mõtliku meeleolu. „Üritan tulemuse ühe hoobiga kätte saada,“ lausub kunstnik. „See on habras protsess. Kui miski ei hakka kohe toimima, siis puhastan pinna ja alustan uuesti.“ Tema viimased isikunäitused toimusid Riias Maksla XO („Changes“, 2021) ja Careva Contemporary („One as Another“, 2018) galeriis.

Jurriaan Benschop on Berliinis elav hollandi kirjanik ja kuraator. Praegu töötab ta sel aastal ilmuva raamatu kallal „Why Painting Works“. Temalt on ilmunud enam kui 70 näitusearvustust ajakirjas Artforum, arvustusi, intervjuusid ja esseesid on avaldatud ka ajakirjades HART, DAMN, Elephant ja Tagesspiegel, samuti paljudes näitusekataloogides ja raamatutes. Tema kureeritud näituste hulka kuuluvad „Taking Root“ KITis Düsseldorfis (2019–20), „Content is a Glimpse“ (2018–19) Efremids galeriis Berliinis, „Re: Imagining Europe“ (2017) Box Freiraumis ja „A Matter of Touch“ (2020) Torstrasse 111-s Berliinis. Benschop annab Euroopa ja USA kunstikoolides külalislektorina loenguid, teeb stuudiovisiite ja juhendab kirjutamistöötubasid.

Näitus on avatud 1.07.–27.08.2022, galeriid saab külastada kolmapäevast reedeni kell 13–19, laupäeviti kell 13–18. Kogo galerii asub Tartus Aparaaditehases, Kastani 42.

Teksad, T-särgid ja sulejoped ei ole ilmselt esimesed asjad, mis Met Galaga seoses pähe tulevad. Ometi saavad just argirõivad New Yorgi Metropolitan Museum of Arti kostüümiinstituudi 2027. aasta kevadnäituse lähtepunktiks. Pärast John Gallianole pühendatud näituse ärajäämist on muuseum valinud… märksa teistsuguse suuna.

Näitus nimega „extraORDINARY: Fashion and the Poetics of the Everyday“ uurib, kuidas disainerid muudavad argised rõivad ja pealtnäha lihtsad materjalid millekski erakordseks. Fookuses on nii garderoobi basic-esemed kui ka paber, plast ja metall, mis saavad ekstraordinaarseks tänu käsitööle, konstruktsioonile ja ehk ka disaineri vaimukusele. Muuseum lubab käsitleda ka seda, kuidas esemete väärtus kujuneb nende kasutamise ja hoidmise kaudu.

Andrew Boltoni kureeritud väljapanek koondab üle 200 teose, sealhulgas Marc Jacobsi, Calvin Kleini ja Matthieu Blazy loomingut ning moemärke nagu Burgerry, LOEWE, Moncler ja Off-White. Näituse kaks põhisuunda vaatlevad ühelt poolt argirõivaste ümbermõtestamist, teisalt lihtsate, vahel lausa ühekordseks kasutamiseks mõeldud materjalide muutumist kantavaks kunstiks.

Meenutuseks. Esialgu pidi 2027. aasta kevadnäitus nimega „John Galliano: Horizons“ keskenduma justnimelt Galliano loomingule. See plaan tõi kaasa omajagu kriitikat disaineri varasemate antisemiitlike ja rassistlike väljaütlemiste tõttu ning augusti lõpus teatasid muuseum ja Galliano ühiselt näitusest loobumisest. Bolton on rõhutanud, et uus kontseptsioon ei sündinud soovist leida lihtsalt käepärane asendus. Vogue’ile antud kommentaaris tunnistas ta, et varuplaani polnud: eesmärk oli luua sama ambitsioonikas ja kõnekas näitus, millel oleks ka relevantne.

Met Gala kontekstis tekib siia aga paratamatult omaette vastuolu. Argisuse ülistamine sündmusel, millelt oodatakse aasta kõige suurejoonelisemaid moekomplekte? Kõlab vähemalt esialgu meeldivalt paradoksaalselt.

Met Gala toimub 3. mail 2027 ja selle dress code’i pole veel avalikustatud. Näitus „extraORDINARY: Fashion and the Poetics of the Everyday“ on avatud 9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028.

Fotografiskas avanev Lõuna-Aafrika kunstniku Lebohang Kganye näitus annab fotograafiale uue mõõtme, luues fotode, skulptuuri ja lavastatud stseenidega ruumilisi jutustusi. Neis Lõuna-Aafrika folkloorist ammutatud lugudes peegelduvad aga motiivid ja uskumused, mida kohtab pärimustes üle kogu maailma, näidates, kuidas eri kultuuride lood võivad võrsuda sarnastest hirmudest, kujutlustest ja ebauskudest.

Lebohang Kganye on rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik, kes kasutab perekonnaarhiive ja lavastatud keskkondi, et uurida, kuidas isiklikud lood kujundavad laiemat ajalookäsitlust või seda hoopis kahtluse alla seavad. Fotografiskas 6. novembril avaneva näituse „Le Sale ka Kgotso“ keskmes on kodu kui paik, kus põimuvad turvatunne ja rahutus, perekondlikud mälestused, mütoloogia ja folkloor. Lõuna-Aafrika suulisest pärimusest lähtudes uurib Kganye, kuidas uskumused ja rituaalid elavad edasi tänapäevas ning kujundavad inimeste igapäevaelu.

Spetsiaalselt Fotografiska jaoks valminud projekt „Le Sale ka Kgotso“ on ruumiinstallatsioon, mille eeskujuks on RDP (rekonstruktsiooni- ja arenguprogramm) elamu. Selliseid elamuid rajati Nelson Mandela valitsuse poolt 1994. aastal algatatud programmi raames, eesmärgiga leevendada apartheidijärgses ühiskonnas sügavalt juurdunud ebavõrdsust. Alumiiniumist ja terasest fotoskulptuuride abil taasloodud elamu koosneb viiest elusuuruses toast, millest igaüks on täidetud teatraalsete, detailideni läbimõeldud stseenidega.

„Suur osa minu loomingust keskendub suulisele ajaloole ja lugude jutustamisele, eriti sellele, kuidas lood põlvest põlve edasi kanduvad. Olen toonud oma loomingusse mütoloogia ja kõik need lood, mida kuulsin lapsena township’i elamupiirkonnas kasvades. Paljud neist olid väga kummalised,“ kirjeldab Kganye.

Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Jessica Jarl sõnab, et Kganye looming on fotomaastikul tugevalt eristuv: „Lebohang Kganye loomingu juures köidab mind enim see, millise mängleva kergusega seob ta fotograafia, etenduskunsti, stsenograafia ja skulptuuri üheks tervikuks. Ta loob loo ja maailma selle ümber, astub ise stseeni ning laseb fotol võtta füüsilise, skulptuurse vormi. Tema lähenemine fotograafiale on erakordne – midagi sellist ei ole ma varem näinud,“ kommenteerib Jarl.

Kganye teosed kuuluvad mitmete mainekate muuseumide ja institutsioonide kogudesse, sealhulgas Smithsoniani instituudi, Getty muuseumi, Victoria ja Alberti muuseumi ning Pariisi moodsa kunsti muuseumi (Musée d’Art Moderne de Paris) kogudesse. 2022. aastal osales Kganye Veneetsia kunstibiennaalil Lõuna-Aafrika paviljonis ning tema loomingut on hiljuti eksponeeritud ka näiteks New Yorgi moodsa kunsti muuseumis (MoMA) ja Londonis Tate’is. „Le Sale ka Kgotso“ avanes esmakordselt 2025. aastal Fotografiska Berliinis ning oli 2026. aasta märtsist oktoobrini esitlusel Fotografiska Stockholmis.

Näituse avamise puhul viibib Kganye Eestis ning neljapäeval, 5. novembril kell 19.00 toimub Fotografiskas kunstnikuvestlus, mis annab ühtlasi võimaluse näitusekülastuseks päev enne avamist. Samal õhtul algusega kell 20.00 toimub Fotografiska restoranis õhtusöök, mis tähistab näituse avamist ja tõstab esile Lõuna-Aafrika maitseid. Laupäeval, 7. novembril kell 14.00 leiab aset näituse avatuur koos kunstnikuga.

Lebohang Kganye näitus jääb avatus 7. märtsini 2027. Lisaks Kganye näitusele saab praegu Fotografiskas külastada veel ka suurnäitust „Vivian Maier: avastatud teosed“, samuti Heikki Leisi soolonäitust „Torm enne vaikust“ ja Bosnia päritolu kunstniku Šejla Kamerići isikunäitust „EX YOU“. Maja esimesel korrusel on kuni kuu lõpuni avatud Kõrgema Kunstikooli Pallas fotograafia osakonna üliõpilaste ja vilistlaste näitus „Minu lugu on…”, mis on Fotografiska Tallinna uue näitusekeskkonna Community Gallery esimene näitus ning mille külastamine on kõikidele huvilistele prii.