Kogo galeriis on 27. augustini avatud kirjaniku ja kuraatori Jurriaan Benschopi kureeritud näitus „Kolm omamoodi“, kus osalevad kolm maalikunstnikku – Milla Aska, Veronika Hilger ja Paula Zarina-Zemane. 

Berliinis elav hollandi kirjanik ja kuraator Jurriaan Benschop on näitusele „Kolm omamoodi“ (Three of a Kind) kutsunud osalema kolm maalikunstnikku – Milla Aska, Veronika Hilger ja Paula Zarina-Zemane. Kunstnikke ühendab huvi mitmetimõistetavate kujutusvormide vastu – nende maalid kujutavad olukordi või figuure, mis ei ole üheselt äratuntavad, vaid on avatud erinevatele tõlgendustele, toonivalikus ning pinna- ja värvikäsitluses avaldub aga iga kunstniku eriomane hääl. Kolme näitusel esitletud kunstniku tööd tõrguvad haakumast konkreetse ajatunnetusega. Näitus on osa Kogo galerii selle aasta programmist „Minevik on olevik“.

Milla Aska (1993, tegutseb Helsingis) teoste figuurid paistaksid nagu läbi loori. Need ei näi lõpuni välja joonistuvat, vaid alles kulgevad nähtavaks ja käegakatsutavaks saamise poole. See mulje tuleneb Aska töötamisviisist – tema maalid on loodud õhukesi, läbikumavaid värvikihte üksteise peale kandes. „Minu maalid otsivad väljenduslaade sellistel teemadel nagu materiaalsus ja kehalised aistingud – näiteks mis tunne on, kui miski on naha vastas, või missugune näeb välja soojus. Mind huvitavad vormid, mis tunduvad küll hoomatavad, aga jäävad siiski tabamatuks.“ 2020. aastal omandas Aska magistrikraadi Helsingi Kunstiakadeemias. Tal on olnud isikunäitused Turu galeriis Titanik („Warmth on a Chair“, 2019) ja Aine kunstimuuseumi näituseprojekti „Lapin Kullanmurut“ raames Tornios („Vene ja soutaja“, 2021), mõlemad Soomes.

Veronika Hilgeri (1981, tegutseb Münchenis) maalid ühendavad endas maastikumaali, natüürmordi ja portreemaali elemente. Hilger on asjatundlik mitmetähenduslike kujutiste looja. Tema kujutatu on küll tuttavlik, mõjudes sageli orgaanilisena, kuid ometi ei ole see piisavalt selgepiiriline, et olla äratuntav. Kunstnik esitab kujutisi elementaarsel tasandil, kus puuduvad detailid. Tänu sellele omandavad vormid dünaamilise iseloomu: jala asemel võib olla leht, lehe asemel loom, looma asemel kivi. „Orgaanilisest saab inimesena hõlpsasti kinni haarata ning see loob võimaluse samastuda,“ märgib kunstnik. Hilger ühendab maalikunsti väikesemahuliste skulptuuridega. Teda esindab Sperlingi galerii Münchenis. 2021. aastal avaldas Verlag für Moderne Kunst tema loomingust ulatusliku monograafia.

Paula Zarina-Zemane (1988, tegutseb Riias) töödes on hajunud piir inimese ja keskkonna vahel. Teostes vahelduvad värvipilvedest moodustuvad abstraktsed kompositsioonid maastike konkreetsemate piirjoontega. Inimfiguur on kas väike või ilmutab end vaevumärgatava silueti või värvitäpina, mitte selgepiirilise kujutisena. Maalid sünnivad tavaliselt kiiresti ja pintslilöökide jäetud jälgede mõjul tekib mulje hoogsast liikumisest. Samas loob napp kompositsioon mõtliku meeleolu. „Üritan tulemuse ühe hoobiga kätte saada,“ lausub kunstnik. „See on habras protsess. Kui miski ei hakka kohe toimima, siis puhastan pinna ja alustan uuesti.“ Tema viimased isikunäitused toimusid Riias Maksla XO („Changes“, 2021) ja Careva Contemporary („One as Another“, 2018) galeriis.

Jurriaan Benschop on Berliinis elav hollandi kirjanik ja kuraator. Praegu töötab ta sel aastal ilmuva raamatu kallal „Why Painting Works“. Temalt on ilmunud enam kui 70 näitusearvustust ajakirjas Artforum, arvustusi, intervjuusid ja esseesid on avaldatud ka ajakirjades HART, DAMN, Elephant ja Tagesspiegel, samuti paljudes näitusekataloogides ja raamatutes. Tema kureeritud näituste hulka kuuluvad „Taking Root“ KITis Düsseldorfis (2019–20), „Content is a Glimpse“ (2018–19) Efremids galeriis Berliinis, „Re: Imagining Europe“ (2017) Box Freiraumis ja „A Matter of Touch“ (2020) Torstrasse 111-s Berliinis. Benschop annab Euroopa ja USA kunstikoolides külalislektorina loenguid, teeb stuudiovisiite ja juhendab kirjutamistöötubasid.

Näitus on avatud 1.07.–27.08.2022, galeriid saab külastada kolmapäevast reedeni kell 13–19, laupäeviti kell 13–18. Kogo galerii asub Tartus Aparaaditehases, Kastani 42.

Metropolitani kunstimuuseumi kostüümiinstituudi järgmine suurnäitus keskendub moeloojale John Gallianole – disainerile, kelle loominguline haare on jätnud sügava jälje viimase nelja aastakümne moepilti, kuid kelle karjääri saadab ka üks moemaailma vastuolulisemaid peatükke.

9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028 avatud näitus „John Galliano: Horizons” on esimene suuremahuline muuseuminäitus, mis on täielikult pühendatud Galliano loomingule. Ühtlasi saab temast kolmas elusolev moelooja, kellele Met on suurnäituse pühendanud. Varem on selle au osaliseks saanud Yves Saint Laurent 1983. aastal ning Rei Kawakubo 2017. aastal.

Väljapanek toob kokku Galliano loomingulise teekonna Givenchy, Christian Diori ja Maison Margiela moemajades. Lisaks rõivastele eksponeeritakse visandeid ja tema tööprotsessi arhiiviesemeid, avades disaineri loomemeetodit ning erakordselt lähenemist moele. Kostüümiinstituudi peakuraatori Andrew Boltoni sõnul käsitleb „Horizons” moodi omamoodi kaardistusena – paiku, ajalugu, identiteete ja kultuurilisi viiteid ühendava süsteemina, millest sünnivad Galliano fantaasiarikkad kollektsioonid. Näitus jaguneb kolme ossa – „Bearings”, „Horizons” ja „Atlas of Transformation” –, jälgides Galliano loomingu arengut ideest valmis rõivani.

Samas ei vaata näitus mööda ka disaineri keerulisest minevikust. 2011. aastal vallandati Galliano Diorist antisemiitlike väljaütlemiste tõttu ning järgnenud aastad kujunesid tema jaoks avaliku kahetsuse, sõltuvusravi ja aeglase professionaalse rehabilitatsiooni perioodiks. Met rõhutab, et näitus käsitleb teadlikult ka küsimust, kuidas suhestada loomingulist pärandit eetilise vastutusega.

Kuigi 2027. aasta Met Gala teema pole veel avalikustatud, on üsna tõenäoline, et see lähtub kevadnäitusest endast ning toob Galliano esteetika taas moemaailma keskmesse.

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.