Kogo galeriis on 27. augustini avatud kirjaniku ja kuraatori Jurriaan Benschopi kureeritud näitus „Kolm omamoodi“, kus osalevad kolm maalikunstnikku – Milla Aska, Veronika Hilger ja Paula Zarina-Zemane. 

Berliinis elav hollandi kirjanik ja kuraator Jurriaan Benschop on näitusele „Kolm omamoodi“ (Three of a Kind) kutsunud osalema kolm maalikunstnikku – Milla Aska, Veronika Hilger ja Paula Zarina-Zemane. Kunstnikke ühendab huvi mitmetimõistetavate kujutusvormide vastu – nende maalid kujutavad olukordi või figuure, mis ei ole üheselt äratuntavad, vaid on avatud erinevatele tõlgendustele, toonivalikus ning pinna- ja värvikäsitluses avaldub aga iga kunstniku eriomane hääl. Kolme näitusel esitletud kunstniku tööd tõrguvad haakumast konkreetse ajatunnetusega. Näitus on osa Kogo galerii selle aasta programmist „Minevik on olevik“.

Milla Aska (1993, tegutseb Helsingis) teoste figuurid paistaksid nagu läbi loori. Need ei näi lõpuni välja joonistuvat, vaid alles kulgevad nähtavaks ja käegakatsutavaks saamise poole. See mulje tuleneb Aska töötamisviisist – tema maalid on loodud õhukesi, läbikumavaid värvikihte üksteise peale kandes. „Minu maalid otsivad väljenduslaade sellistel teemadel nagu materiaalsus ja kehalised aistingud – näiteks mis tunne on, kui miski on naha vastas, või missugune näeb välja soojus. Mind huvitavad vormid, mis tunduvad küll hoomatavad, aga jäävad siiski tabamatuks.“ 2020. aastal omandas Aska magistrikraadi Helsingi Kunstiakadeemias. Tal on olnud isikunäitused Turu galeriis Titanik („Warmth on a Chair“, 2019) ja Aine kunstimuuseumi näituseprojekti „Lapin Kullanmurut“ raames Tornios („Vene ja soutaja“, 2021), mõlemad Soomes.

Veronika Hilgeri (1981, tegutseb Münchenis) maalid ühendavad endas maastikumaali, natüürmordi ja portreemaali elemente. Hilger on asjatundlik mitmetähenduslike kujutiste looja. Tema kujutatu on küll tuttavlik, mõjudes sageli orgaanilisena, kuid ometi ei ole see piisavalt selgepiiriline, et olla äratuntav. Kunstnik esitab kujutisi elementaarsel tasandil, kus puuduvad detailid. Tänu sellele omandavad vormid dünaamilise iseloomu: jala asemel võib olla leht, lehe asemel loom, looma asemel kivi. „Orgaanilisest saab inimesena hõlpsasti kinni haarata ning see loob võimaluse samastuda,“ märgib kunstnik. Hilger ühendab maalikunsti väikesemahuliste skulptuuridega. Teda esindab Sperlingi galerii Münchenis. 2021. aastal avaldas Verlag für Moderne Kunst tema loomingust ulatusliku monograafia.

Paula Zarina-Zemane (1988, tegutseb Riias) töödes on hajunud piir inimese ja keskkonna vahel. Teostes vahelduvad värvipilvedest moodustuvad abstraktsed kompositsioonid maastike konkreetsemate piirjoontega. Inimfiguur on kas väike või ilmutab end vaevumärgatava silueti või värvitäpina, mitte selgepiirilise kujutisena. Maalid sünnivad tavaliselt kiiresti ja pintslilöökide jäetud jälgede mõjul tekib mulje hoogsast liikumisest. Samas loob napp kompositsioon mõtliku meeleolu. „Üritan tulemuse ühe hoobiga kätte saada,“ lausub kunstnik. „See on habras protsess. Kui miski ei hakka kohe toimima, siis puhastan pinna ja alustan uuesti.“ Tema viimased isikunäitused toimusid Riias Maksla XO („Changes“, 2021) ja Careva Contemporary („One as Another“, 2018) galeriis.

Jurriaan Benschop on Berliinis elav hollandi kirjanik ja kuraator. Praegu töötab ta sel aastal ilmuva raamatu kallal „Why Painting Works“. Temalt on ilmunud enam kui 70 näitusearvustust ajakirjas Artforum, arvustusi, intervjuusid ja esseesid on avaldatud ka ajakirjades HART, DAMN, Elephant ja Tagesspiegel, samuti paljudes näitusekataloogides ja raamatutes. Tema kureeritud näituste hulka kuuluvad „Taking Root“ KITis Düsseldorfis (2019–20), „Content is a Glimpse“ (2018–19) Efremids galeriis Berliinis, „Re: Imagining Europe“ (2017) Box Freiraumis ja „A Matter of Touch“ (2020) Torstrasse 111-s Berliinis. Benschop annab Euroopa ja USA kunstikoolides külalislektorina loenguid, teeb stuudiovisiite ja juhendab kirjutamistöötubasid.

Näitus on avatud 1.07.–27.08.2022, galeriid saab külastada kolmapäevast reedeni kell 13–19, laupäeviti kell 13–18. Kogo galerii asub Tartus Aparaaditehases, Kastani 42.

Oktoobri esimene nädal toob Fotografiskasse juurde kaks uut eripalgelist näitust, mis kutsuvad mõlemad omal moel vaatlema keha, mälu ja identiteeti ning seda, kuidas keskkond kujundab inimese suhet iseenda ja ümbritsevaga. Eesti kunstnik Heikki Leis mängib vee ja füüsiliselt tajutavate piiridega, Bosnia kunstnik Šejla Kamerić vaatab aga otsa sellele, kuidas ajalugu, võim ning põlvest põlve edasi kanduvad ootused inimese kehasse ja identiteeti talletuvad.

Heikki Leis on mitmekülgne ja eksperimentaalne Eesti kunstnik ja fotograaf, kelle üle 20 aasta pikkust loometööd iseloomustavad tehniline keerukus ja katsetuslikud töömeetodid. Tema varasemad teosed on olnud osa Fotografiska kahest grupinäitusest, oktoobris avanev isikunäitus toob aga publiku ette Leisi värskeima, viimaste aastate jooksul valminud loomingu. Leis vaatleb inimese ja vee vahelist ürgset sidet ning seda, kuidas vees muutuvad nii keha, liikumine kui ka inimese harjumuspärane taju iseendast ja ümbritsevast.

Näitusel „Torm enne vaikust“ kohtub kaks fotoprojekti: valitud portreed seeriast „Virdpinnad“ ning akvaariumis jäädvustatud inimesed seeriast „Voolujooned“. Mõlema läbivaks tunnusjooneks on vesi, mis ei ole pelgalt taust või dekoratsioon, vaid teoste aktiivne kaasautor, mis kujundab nii kehi, nägusid kui ka nende liikumist. Painduvad ja põimuvad kehad ning virvendav veepind hägustavad tuttavaid vorme ja moonutavad nägusid. Vesi hajutab piire ning vabastab keha hetkeks füüsilistest ja sotsiaalsetest raamidest, luues ruumi kergusele, liikumisele ja vabadusele.

Koostöös Fotografiskaga loodud näituse kuraator on Stella Mõttus. Lisaks fotodele hõlmab näitus ka videoteost ja akvaariumiinstallatsiooni ning tervikut saadab spetsiaalselt näituse jaoks loodud helimaastik, mille autor on helilooja Ekke Västrik. Leisi visuaalse maailma mõttelise mõõtme avab kirjanik Jan Kaus, kes on loonud näituse saatetekstid ning kellega koos antakse oktoobri teises pooles välja ka samasse projekti kuuluv fotoraamat.

Heikki Leisi kõrval avaneb Fotografiskas veel teinegi näitus. Šejla Kamerić on rahvusvaheliselt tunnustatud Bosnia päritolu visuaalkunstnik, kelle teosed kuuluvad mitme kunstimuuseumi, teiste seas Tate Moderni kogusse. Kamerići looming sünnib ja tegutseb mittelineaarsete ajalooliste narratiivide, isiklike lugude, ühiskonnakriitika ja mälupoliitika pingeväljas. Olles ise läbi elanud Bosnia sõja ja Sarajevo piiramise, uurib Kamerić oma loomingus sedagi, kuidas sõda jätkub inimestes ka siis, kui sõda ise on lõppenud. Kõik isiklik on tema jaoks alati ka poliitiline: keha kannab endas ajalugu, mälu ja teiste pilke, aga võib saada ka vastupanu ja enesemääratluse paigaks.

Kamerići näitus „EX YOU“ on intiimne ja samas universaalne uurimus soolisusest, traumast ja kuuluvusest. See paljastab vastuolud, mis kaasnevad naiseks olemisega maailmas, mis püüab naist määratleda. Fotograafia, skulptuuri, installatsiooni ja heli kaudu võtab kunstnik ette selle, mis naistele põlvest põlve edasi antakse, ning uurib, mis juhtub, kui seda pärandit enam vastu võtta ei taheta. Näituse pealkirjas peitub veel teinegi kiht: EX YOU ehk ex-YU kui endine Jugoslaavia – poliitiliselt kadunud riik, mille jäljed elavad edasi inimestes ja kultuurimälus. „EX YOU“ on vastuhakk sellele, mis on inimestele määratud, ja katse mõista, mis jääb järele siis, kui sellest keelduda.

Kaks pealtnäha eripalgelist näitust kõnelevad mõlemad omal moel sarnasel teemal – inimese vabadusest iseend määratleda. „Leisi vees lahustuvad hetkeks keha piirid ja harjumuspärane ettekujutus iseendast. Kamerići loomingus muutub keha aga paigaks, kuhu on talletunud ajalugu, võim ja teiste seatud ootused,“ kirjeldab Fotografiska Tallinna näituste juht ja kaasasutaja Maarja Loorents. „Mõlemad kunstnikud nihutavad midagi paigast – Leis meie füüsilise taju, Kamerić aga arusaama sellest, kui palju oma identiteedist on tegelikult inimese enda kujundada.“

Neljapäeval, 8. oktoobril kell 18 toimub mõlema näituse ühine avatuur ning reedel, 9. oktoobril kell 19 leiab aset Šejla Kamerići näituse avavestlus, kus koos kunstnikuga lahkab teravaid teemasid Feministeeriumi huvikaitsja Elise Rohtmets. 21. oktoobril toimuval raamatuesitlusel tutvustavad ühist projekti ja näitust Heikki Leis ja Jan Kaus.

Heikki Leisi ja Šejla Kamerići näitused on Fotografiskas avatud 9. oktoobrist 2026 7. märtsini 2027.

Alguses oli sai. Vähemalt näitusel „Kerkiv Kultus / Carb Cult“, mis võtab Disainiöö satelliitprogrammi raames ajutiselt üle Paper Mill Volta pagarikoja Bakermill ruumid ning vaatab leiva- ja saiakultuuri läbi fotograafia, kunsti ja ruumi.

Igapäevane, kiiresti kaduv ja värskena eriti hinnatud sai tõstetakse näitusel tavapärasest rollist välja. Sellest saab kord ikoon ja disainiobjekt, kord pärand, patt, fetiš või dogma. Viie erineva fotosilma kaudu avanevad magusad pahed, fanaatilised kombetalitused ja pisut nihestatud rituaalid – esivanemate õpetusest kultusliku õhtusöömaaja ning sarvesaia ülistamiseni.

Fotograafia kõrval annavad näitusele ruumilise mõõtme kohaspetsiifilised installatsioonid ja spetsiaalselt Disainiööks loodud ajutised saiamaailmad. Hapusai muutub ühtaegu materjaliks ja kujutiseks, selle kerkimisel tekkinud orgaanilised mustrid aga omamoodi kosmiliseks kaardiks. Mängu tulevad saia kaks paratamatut omadust: tema võime kerkida ja tema vältimatu kaduvus.

Palverännak lõpeb pagarikoja tagumises peeglisaalis, kus punases valguses hõljuv objekt juhatab vaataja ahjukuuma altari ette. Galerii, mille sisend tuleb otse ahjust? Korraldajate sõnul esimene maailmas.

Näitusel osalevad Ron Verlin ja Leon Metsallik, Adele Thele Kuusk, Kertin Vasser ja Mari-Ly Kapp, Alina Birjuk, Johann Kööp, Anna Sipari, Mariliis Kundla ning Triinu Silla. Näituse kuraator ja ruumi stsenograaf on Helen Sirp stuudiost Notions in Air.

Näitus „Kerkiv Kultus / Carb Cult“ avatakse kolmapäeval, 30. septembril kell 18.00 Paper Mill Volta kohvi- ja pagarikojas, aadressil Tööstuse 47d. Näitust saab külastada pagarikoja tavapärastel lahtiolekuaegadel: E–R kell 8–18 ning L–P kell 9–17.