Foto: Roxanne Lowit
Kellele Roxanne’i nimi ehk võõras tundub, siis paljud peavad just teda behind the scenes fotograafia algatajaks. Nimelt enne teda ei lastud ühtegi fotograafi lava taha jäädvustama seda kaost, mis seal moeetenduste ajal valitseb, kuid 80ndatel see muutus ja Roxanne’i tuntus kasvas väga kiiresti.
Lisaks sellele, kuidas Roxanne’i karjäär alguse sai, saab filmis kuulda ka tema sõprusest Yves Saint Laurentiga, tema koostööst moeajakirjadega Vogue ja Vanity Fair ning Studio 54 kuldaegadest, mida kõike oli alati saatmas tema analoogkaamera. Oma meenutusi toonasest moemaailmast – moemaailmast enne internetti, Facebooki ja Instagrami – jagavad nii Pat Cleveland kui Giorgio Armani, samuti saavad sõna Giambattista Valli, Julian Schnabel, David LaChapelle, Jeremy Scott, Heidi Klum, Fran Drescher jpt.
Alati musta kandva Roxanne’i on teinud eriliseks see, et tal on kombeks tabada pidudel neid hetki, mida keegi teine ei märka, neid kelmikaid või isegi piiripealseid skandaalseid hetki, mis kord lõpetasid kõmuajakirjades, hiljem aga kaunistasid mitmeid tema raamatuid. Muidugi jagab Roxanne dokumentaalis mõtteid sellestki, kuhu moefotograafia täna jõudnud on, ning kuigi ta igast aspektist kindlasti vaimustuses ei ole – näiteks selfide tegemisest –, siis jätkab endiselt oma moefotograafi teekonda ja austajaid on tal täna rohkem kui kunagi varem.
Soovitame tungivalt seda dokumentaali vaadata!
Oma eluajal sageli kuulsamate kaasaegsete varju jäänud Schindlerit peetakse tagantjärele üheks modernismi oluliseks teerajajaks. Tema ruumiarhitektuuri käsitlus, mis väärtustab voolavat planeeringut, loomulikku valgust ning sise- ja välisruumi sujuvat sidumist, on tänaseks saanud lahutamatuks osaks ka sellest, mida seostatakse California eluviisiga.
Ganeva dokumentaal ei piirdu pelgalt arhitektuuriloolise portreega, vaid asetab küsimärgi alla ka senised arusaamad modernistliku arhitektuuri sünniloost. Režissööri sõnul on Schindleri loos midagi üldinimlikku – see puudutab kõiki, kes on kunagi tundnud, et nende panust ei märgata õiglaselt või et nad on jäänud kõrvale. Filmi autoriteksti loeb Meryl Streep, mis lisab niigi tugevale loole omaette kaalu.
Film „Schindler, ruumi arhitekt” esilinastus 2024. aastal New Yorgi arhitektuuri- ja disainifilmide festivalil. Kumu auditooriumis linastuva seansi juhatab sisse kunstiteadlane Karin Paulus. Seanss toimub kolmapäeval, 11. märtsil kell 18 ning sissepääs on tasuta. Kogu Kumu Dokumentaali kava leiab kumu.poff.ee.
Iga seanss algab videopöördumisega, milles kunstnik avab filmide valiku tausta ning pakub vaatajale võimalikke vaatenurki nende kogemiseks. “Olen koostanud filmiprogrammi, mis toimib paralleelselt minu näitusega ja moodustab sellega ühtse terviku. Valitud filmid peegeldavad väikest osa sellest, mis on mulle maailmas oluline,“ ütleb Sirje Runge.
Filmiprogramm ühendab kinoklassika ja alternatiivse kunstikino. Näitamisele tulevad Alan Parkeri “Pink Floyd: The Wall” (1982), Federico Fellini “Rooma” (1972), Carine Asscheri “James Turrell: Passageways” (1995), Christoph Schaubi “Lõpmatuse arhitektuur” (2018) ning kaks episoodi National Geographic sarjast “Üks kummaline planeet” (2018). Tegemist on filosoofiliste ja kunstiliste teostega, mis igaüks omal moel käsitlevad inimeseks olemist ja elu Maal.
Kinoseanssidele pääseb näitusepiletiga. Kõik filmid linastuvad inglisekeelsete subtiitritega. Lisainfo programmi kohta: www.kai.center.
