Foto: Peeter Rästa
Meeleldi olid meile nõus aru andma kuus kohalikku disainerit ja meile tundus, et käesoleval nädalal aset leidva Tallinn Fashion Weeki eel on just paras aeg need vastused ka teieni tuua. Disainerid, sõna on teil!
Aldo Järvsoo:
„Eestis on enamus disainereid sõbrad, mitte konkurendid, ja minu jaoks on see tavaline ning ma ei ole jätnud vahele ühtegi oma sõbra etendust! Õnneks on mul tööelu nii hästi sätitud, et teen show’sid peaaegu alati koos Riina Põldroosi ja Ketlin Bachmanniga ning siis ei olegi võimalik nende etendustest ilma jääda. Tavaliselt lipsangi salaja backstage’ist saali, et hiljem saaks neile ette kanda, kas oli ikka sobilik asi, mille nad lavale saatsid.
Ma käin moeetendustel nagu teatris või kontserdil – elamust saamas! Lõiked ja kangad ei oma selle juures mingit tähtsust, olulisem on meeleolu, mille disainer suudab kogu tervikuga tekitada. Näiteks sel aastal käis Suurbritannia kuninganna Elizabeth II esimest korda Londoni moenädala moeetendusel. See on oluline näitaja – moekunstist on saanud tänu lavastusele, dekoratsioonidele, muusikale ja lõpuks loomulikult ka riietele tõsiseltvõetav etenduskunsti vorm, mille vaatamine ei ole ammu vaid konkreetse käekoti-ostja või modelli-fänni jaoks huvitav. Pean muidugi lisama, et Chaneli viimatisel etendusel nähtud elusate puude maharaiumist pooletunnise show jaoks ma küll õigeks ei pea, aga samas ei pea ma õigeks ka baleriinide aastaid kestvaid kannatusi, kuid ilusaks elamuseks pean nii balletti kui ka Chaneli etendusi!”
Diana Arno:
„Erinevaid põhjusi taga ajades, külastan aeg-ajalt teiste disainerite show’sid küll. Vahel on see tingitud sellest, et austan selle inimese tööd ja loomingut põhjatult ning lähen talle tähtsal õhtul kaasa elama. Loomingulist innustust ma otsima ei lähe, pealegi ei ole Eestis nii palju tegijaid, kes sellises formaadis moeelamust pakuks. Siiski on teiste moeloojate loominguga kursis olemine väga kasulik – pole oluline, kas show sai tehtud hästi või halvasti, igal juhul annab see kogemuse. Ma ei pööra niivõrd palju tähelepanu kollektsioonidele kui tervikule, vaatan seda kui omanäolist projekti. Sest selleks, et üks moeetendus toimuda saaks, kulub nii palju tööaega, energiat, kannatust – see on suur stress. Naudin väga, kui see projekt kulmineerub hästi – professionaalselt ülesehitatud show’ga, kus kõik näeb välja harmooniline ja terviklik, iga detail on paigas. Muusika, video, modellid, koreograafia, stilistika ja loomulikult ka kollektsioon ise. Kui kõik elemendid selles mosaiigis kaunilt kokku langevad, saan alati suure naudingu, plaksutan ja karjun üle saali: „Braavo!”
Kahjuks ei õnnestu mul muidugi alati teiste disainerite moeetendusi vaadata, sest üldiselt olen samal ajal hõivatud omaenda show ettevalmistamisega. Kui mul aga juhuse tahtel nii palju õnne on, siis loomulikult teen seda hea meelega. Üks nendest show’dest, mida ma kunagi näinud pole ega ilmselt ka tulevikus näe, on minu enda moe-show, sest olen alati kulisside taga. Ainult hiljem näen videosalvestusi, kuid see ei anna päris samu elamusi edasi.
Ma arvan, et ei tohiks kunagi unustada, et moeetendus või fashion show on ju eelkõike show, mitte lihtsalt riiete demonstratsioon. Just nii me ka oma show’desse suhtume. Me ei lähe moenädalale pelgalt oma kollektsiooni näitama, vaid tutvustame vaatajale lõiku meie väikese maailma ajaloost.”
Aivar „Antonio” Lätt:
„Muidugi ma käin teiste disainerite etendustel, aga ennekõike siis, kui mind tõsiselt huvitab selle disaineri looming (ja kui mind on lisaks ka etendusele kutsutud). Üldiselt võib öelda, et külastan moeetendusi ikka, sest tahes tahtmata oleme siin Eestis kõik selles moedisainipaadis pead-jalad koos. Lisaks on alati hea olla kursis sellega, millega keegi on hakkama saanud.
Muide, nägin paar aastat tagasi Marc Jacobsit Yohji Yamamoto meestemoe etendusel ja sellest küll mingit kõmu ei tekkinud!”
Kätlin Kikkas:
„Mina käin ikka teiste kodumaiste disainerite moeetendustel. Üritan alati kaasa elada disaineritele, kelle tööd ma hindan ja austan. Ma ei näe selles probleemi – miks ei võiks käia. Pigem on see just tore žest. Ma ei käi kindlasti teiste show’del ideid varastamas, pigem just viin ennast kurssi sellega, millega teised tegelevad ja hoian kindlamalt oma joont. Mulle on pigem jäänud mulje, et Eestis käivad paljud disainerid teistele disaineritele kaasa elamas, õnneks ei ole see meil mingi tabu. Me kõik ju tunneme üksteist ja on tore, kui ka teistel oma etenduse ja kollektsiooniga hästi läheb!”
Kriss Eglite:
„Olen suur Eesti disaini fänn ja kui vähegi võimalik, käin ikka ka teiste disainerite ja brändide show’del ja esitlustel. Mulle meeldib ennast kursis hoida teiste tegemistega, lisaks on paljud neist ka head tuttavad ning tore on lihtsalt korraks näha ja paar sõna juttu ajada.
Kuna ehtebrändina pole suurt kohustust hooajalisi moeetendusi teha, siis ma meeletult detaile etenduste juures ei jälgi. Pigem lähen mõnusat emotsiooni saama. Lisaks hoian alati silmad lahti selles osas, kas ehk mulle endale oleks etenduselt riidekappi midagi uut ja ägedat vaja!”
Lilli Jahilo:
„Reeglina tehakse show’sid eelkõige sisseostjate, meedia ja klientide jaoks. Seetõttu ei ole ma otseselt sihtgrupp, keda sellist laadi moeetendustele üldse kutsuma peaks. See muidugi ei välista vahel mõnele sõbrast kolleegile kohapeal kaasa elamast.
Professionaalsest huvist hoian ikka silma peal, mis meie kohalikus moeelus toimub, sotsiaalmeedia on selle väga lihtsaks teinud.
Oluline on siinkohal mainida, et moe-show ei ole tänapäeval ainus formaat oma kollektsioonide esitlemiseks. Brändi jaoks on oluline arvestada konkreetse turu ja nišiga. Sellest lähtuvalt tehakse otsus, kuidas, kus, millal ja mida turundada. Moeäri on äri nagu iga teinegi ning moenädalad ainult selle üks osa.”
Vahetult enne Eesti Vabariigi aastapäeva on sümboolne hetk rääkida Eesti loovusest, identiteedist ja disaini rollist ühiskonna kujundajana. Eesti Disainerite Liidu esinaine Ilona Gurjanova rõhutab kvaliteetsete toodete ja lahenduste rolli: “Kohaliku disaini toetamine on praegu olulisem kui kunagi varem: see tugevdab korraga nii majandust, kultuuri kui ka ühiskonna säilimis- ja vastupanuvõimet.”
Rahvusvaheliste korporatsioonide eelistamise asemel saab igaüks panustada kohaliku kultuuri kestvusesse läbi kodumaise kauba soetamise ning siinsete teenuste tarbimise. “Eesti disainiettevõtted tegutsevad väikese turu tingimustes, kus iga ost ja tellimus aitab hoida elus kohalikke stuudioid, töökohti ja oskusi. See on otsene investeering majandusse, mis jääb siia – mitte globaalsetesse tarneahelatesse,” võtab Gurjanova kokku vajaduse panustada siinsetesse ettevõtetesse.
Disaineri amet tähendab põhjalike teadmiste, praktiliste oskuste, spetsiifiliste töövahendite käsitluse oskuste, protsessijuhtimise, materjali-alaste eriteadmiste, kultuurilise konteksti ja klientuuri psühholoogia tunnetamise kombinatsiooni. Disaineri karjäärile paneb märgilise aluse erialast õpet pakkuv kõrgkool, kus kogenud juhendajate käe all saab lisaks teadmiste omandamisele ka eksperimenteerida ning luua uuenduslikke lahendusi.
Eesti disaini päev on küll üks kord aastas – 23. veebruaril – kuid temaatiline programm on laotatud pikema perioodi peale, et publik saaks külastada mitmeid stuudioid. Erinevatel päevadel avavad oma töökoja uksed erinevate valdkondade disainerid. Näiteks PUHU tegeleb maailmas üha haruldasemaks muutuva klaasipuhumisega, IKIGI loob uuskasutatud materjalidest tarbemärkmikke ning tutvustab kliistiirpaberi valmistamist. Ehtekunstnikud ja -disainerid Krista Lehari ning Birgit Skolimowski näitavad oma loomingulist tööruumi, mis asub legendaarses ja ajaloolises ehtekunstnike majas aadressil Hobusepea 2.
Tippkvaliteeti pakkuv rõivabränd Guild kutsub kõiki külla tutvuma mõõduülikonna kontseptsiooniga. Reet Aus ja Stella Soomlais on asutanud uue stuudipoe ning koos mitmete disaineritega toimub vestlusring ja melu. Eesti Disaini Maja kui ainuke 100% kohalike brändide loomingut pakkuv pood terves maailmas kutsub disainiga tutvuma pidulikuma meeleolu saatel. Ning Solaris keskuses avatakse disainikoolide väljapanek, mis jääb avatuks kuni 15. märtsini.
Tutvu programmiga siin!
Johanna kirg ja hobi on alati olnud kudumine, kuid plaani oma kudumisbrändi luua tal ei olnud. “Tegime mulle 2017. aastal sõbranna tungival soovitusel sotsiaalmeedia kontod. Ta arvas, et minu kudumitele võiks huvilisi olla,” meenutab naine. Ja huvilisi tuli tõepoolest palju.
Kodukootud katsetustest luksuskudumiteni
Alguses oli kõik väga kodukootud. Johanna tegutses NirgiWabriku nime all, mis oli naljaga pooleks tehtud väike ettevõtmine. Aja jooksul kasvas aga kudumisfänni huvi keerukamate ja põnevamate lahenduste vastu ning loomesse jõudsid kampsunid ja muud rõivad.
Kuus aastat tagasi, kui perre sündis teine laps, pidi Johanna otsustama, kas lõpetada tegevus või otsida abilisi. Ennast tundes, ei suutnud ta kudumisest loobuda. “Mõtlesin, et proovime edasi minna ja nii hakkas lumepall veerema. Tulid kudujad, edasimüüjad ja asi muutus tõsisemaks.”
NirgiWabriku läbis rebrändingu ja ellu tärkas Ärni Blum, mis sai nime Johanna vanaisa järgi. Brändi keel muutus selgemaks, identiteet tugevamaks ja suund küpsemaks. Kuid käsitöö, ajatus, materjalide kvaliteet ja teadmine, et kudum on päriselt väärtuslik, on jäänud. “Kõik on tulnud orgaaniliselt entusiasmi, järjepideva töö ja armastuse läbi,” ütleb naine. Tänaseks on suurest kirest kudumise vastu kasvanud omanäoline Eesti bränd, millel on tootmisstuudio Saaremal ja nüüd ka stuudiopood pealinna loomelinnakus.
Ruum, kus kohtuvad avarus ja inspiratsioon
Johanna unistas salamisi oma stuudiopoest aastaid. Püsikliendid olid juba pikka aega soovinud temaga kohtuda, et loomingut selga proovida, valida materjale, arutada erimõõte. “Varem pidin leidma loovaid lahendusi ja kohtuma mujal. Kui neid kohtumisi tekkis üha rohkem, sain aru, et nüüd on aeg,” ütleb Johanna.
Soov oli luua mitte lihtsalt pood, vaid koht, kus inimesed tulevad kokku ja kogevad midagi erilist. Kui ta Telliskivis asuvat ruumi nägi, tekkis äratundmine ja miski muu ei tundunud enam õige. “Siin liikudes annab keskkond energiat ja inspiratsiooni. See on elus ja loov, täpselt nagu soovin, et Ärni oleks.”
Kuldse kesktee otsingul
Suurim rõõm kogu sel teekonnal on Johanna sõnul Ärni Blumi fännid – inimesed, kes austavad ja hindavad seda, mida ta teeb. “Eriti liigutav on, kui klient tuleb poodi tagasi ja jagab, kuidas komplimendid on garanteeritud,” ütleb disainer.
Ettevõttega kaasnevad ka omad väljakutsed. Johanna tõdeb, et kahe väikese lapse kõrvalt ei ole ettevõtte juhtimine kerge. Tema südameasjaks on jätkusuutlikkus ja tellimuspõhine tootmine, tellimuste arv on aga ületanud füüsilised võimekused. “Otsime kuldset keskteed, kuidas kasvada suuremaks nii, et kliendid oleksid rahul, kvaliteet kompromissitu, tootmine eetiline ja jätkusuutlik ning samaks ei põleks me ise läbi,” räägib Johanna. Oma asja ajamine on õpetanud, et kasv ei tähenda alati kiiremini liikumist, vaid targemaid otsuseid.
Tulevikku vaadates on Johanna soov viia Ärni lugu ka Eestist kaugemale. “Kui meie tootmisvõimekus on stabiilne, unistan alustada ekspordiga. Usun unistamisesse ja manifesteerimisse, tuleb uskuda endasse ja teha oma asja,” on Johanna sõnad.
Ärni Blumi stuudiopood ootab külalisi Telliskivi Loomelinnakus T-R kell 11–18 ja L 11–15.
