Foto: Lilian Merila

KARMEN PEDARUGA protsessidest ja pidžaamadest

Oktoobri keskel avas Karmen Pedaru luksusliku peoga Kaubamaja 2. korruse Naistemaailmas omanimelise kaubamärgi pop-up-poe. 

Kuigi hüpikpoe avamisel jagas Karmen väga avameelselt oma moemärgi loomise tagamaid, siis leidsime, et tahaksime teda natuke veel küsitleda. Seda me ka tegime.

Karmen, tihtipeale inimesed ei hooma, mida ühe kollektsiooni või isegi brändiga väljatulemine tähendab. Kui kaua sul läks aega ideekillukesest esimese valmiskollektsioonini? 

Moodboard’i kokku panek läks suhteliselt kiiresti, sest mul on alati olnud silme ees täpselt see, mis mulle meeldib. Aga siis sellest kõigest valida, mida jätta ja mida kollektsioonist välja võtta – need asjad muutusid pidevalt ja oli ka selliseid „peaga vastu seina jooksmise” hetki. Mustrid ja prindid joonistasin või kritseldasin ise ning tahan seda jätkata ka tulevikus. Joonistamine on mulle isiklikult väga oluline – see annab juurde erinevust ja isikupära. Pakenditest lasin teha mõned näidised ja proovid, aga materjalide kohta teadsin kohe, mida tahan. Kokku võttis see protsess enne lansseerimist kuskil poolteist aastat. 

Sinu töö modellina on viinud sind igale poole üle maailma. Kas ja kuidas on erinevate kultuuridega kokkupuude mõjutanud sinu disaini esteetikat? 

Reisides ja töötades olen kohtunud väga paljude inimestega, kellel on erinevad stiilid ja iseloomud, mis on väga huvitav. Samuti on mind mõjutanud erinevate linnade arhitektuur, kunstimuuseumid, mida külastan tuttavates linnades alati, kui aega on. Uues kohas tuleb appi Google’i otsingumootor. Loomulikult mängib rolli ka mu enda maitse ja iseloom, mis on ajapikku ja kogemustega muutunud. Mida rohkem saan kogeda ja näha, seda suurem ja parem on silmaring. 

Uneriided on ennekõike seotud mugavusega. Sinu omad on ka silmapaistvalt šikid. Kuidas sündis selline tasakaal ning kas see oli sul algusest peale eesmärgiks seatud? 

Kuna ma olen pool elust elanud välismaal, siis nägingi, et näiteks Roomas ja New Yorgis on pidžaamade kandmine olnud moes mitu aastat – ka mina kandsin tihti pidžaamasid näiteks õhtusöökidel. Eestis seda kultuuri veel ei ole. Seega võtsingi eesmärgiks mõne disainiga võtta rohkem street style’i suuna – et see poleks täiesti pidžaama-pidžaama. See on minu suund ka tulevikus. Minu idee oli algusest peale mugavus, kuid luksuslike materjalidega, et lisada veidike elegantsust. Mugavuse saab tuua ka väljapoole kodu! Paar toodet on sallkraega ning näiteks The Snuggly Poppies pidžaama on minu meelest kontsadega väga šikk. Sellise ilusa ja kvaliteetse siidiga on väga luksuslik ringi käia!

Teed hetkel ettevalmistusi uue kollektsiooniga väljatulemiseks. Kuidas sa seda kollektsiooni kirjeldaksid ning kas on mingeid konkreetseid materjale või disainielemente, mida sellelt oodata võime? 

Tõsi, uus kollektsioon on juba tegemisel. Jätkan 100% Mulberry siidiga, et tooted oleksid kvaliteetsed ja mugavad. Võin juba ette öelda, et tulemas on ka kleite!

Moetööstuses on jätkusuutlikkus ja eetilised praktikad muutunud üha olulisemaks. Kuidas sina suhtud nendesse põhimõtetesse oma kollektsioone luues? 

Nagu eelmises vastuses mainisin, siis kasutan ainult kvaliteetset materjali, sest minu jaoks on väga oluline toote vastupidavus ja mugavus. Alati on rõõm saada tagasisidet klientidelt nii disainide kui ka värvide kohta. See annab palju, kui kliendid on tootega rahul, ja see annab ka endale uusi ideid. Minu jaoks on väga oluline, et minu loodud toode oleks tõesti selline, mis kestaks ja pakuks pikaks ajaks rõõmu. Isegi pakendini välja – on oluline, et klient saaks wow-emotsiooni ja pakendi avamine paneks tal näo särama. Kusjuures, praeguse pakendi kohta olen saanud palju tagasisidet, et seda kasutatakse ka edasi erinevatel viisidel, mida on väga tore kuulda. 

Muidugi on siid väga keskkonnasõbralik materjal, nööpidena kasutan pärlmutrit. Samuti loon selliseid värve ja printe, mis oleksid aegumatud. 

Rahvusvahelise modelli ja disainerina oled kahtlemata seisnud silmitsi väljakutsetega, kuid saavutanud sealjuures märkimisväärset edu. Milliseid nõuandeid annaksid moemaailma murdmist ihaldavatele noortele modellidele ja disaineritele? 

Modellina saan anda palju nõuandeid, kuid disainerina ma päris sealmaal veel ei ole. Olen modellina ligi kahekümne aasta jooksul küll näinud maailma ikoonilisemate disainerite tööprotsesse, kuid isiklikult on mul sinna veel pikk tee minna. Modellina tooksin välja neli soovitust:

1. Ära anna alla, kui raskeks läheb!

2. Tihti tuleb ette sõna „ei” ja see on okei. 

3. Paljud kurdavad, et peavad olema üksi, ilma pere või sõpradeta. Mina ütlen, et üksi olemine on parim viis aru saada, kes sa oled, ja kindlasti muudab see sind inimesena tugevamaks ja iseseisvaks. Nii et pigem naudi seda!

4. Pea alati meeles, kust sa oled tulnud, ja ole kõigi vastu viisakas! 

Ning lõpetuseks mõned lühiküsimused ka:

Viimane raamat, mida lugesid? Franz Kafka „The Metamorphosis and Other Stories”. 

Sinu lemmikrestoran? Londonis asuv Jaapani restoran Umu.

5 asja, mis ei puudu sinu käekotist? Kusjuures, ma ei ole väga suur käekotiinimene. Tavaliselt panen kõik vajalikud asjad taskutesse! Aga, kui mul on käekott, siis: huulepalsam, rahakott, võtmed, kulmugeel, paber ja pastakas, telefon…
Kelle arvamust usaldad kõige rohkem peale iseenda oma? Abikaasa ja parima sõbra. Nende kahe arvamust tõesti usaldan, aga lõpuks – mis iganes nende arvamus ka on – on olukordi, kus pean usaldama ainult iseennast. 

Ütle enda kohta üks fun fact. Meeldib väga palju süüa, see on tõesti tõsi! Kes mind väga hästi teab, võib seda kinnitada. Meeldib ka palju raamatuid lugeda. Ootan alati soovitusi!

Uudista Karmen Pedaru viimast kollektsiooni galeriis!

Karmen Pedaru hüpikpood jääb Kaubamajas avatuks 1. jaanuarini 2024. Samuti on Karmen Pedaru kollektsioonid saadaval veebipoes karmen-pedaru.com

Veel sarnaseid artikleid


An-Marlen
Foto: Martin Kosseson

An-Marlen: “Mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina”

Juba neljandat korda kutsub Jazzkaar koostöös UNESCO muusikalinn Tallinnaga lapsi ja peresid Tallinna laste jazzifestivalile Kräsh, mis toimub juba 31. mail ja tänavu esimest korda PROTO avastustehases. Päeva mahuvad kontserdid, loovad töötoad, kohtumised muusikutega ja avastamisrõõm neile, kelle jaoks muusika on alles põnev heli, ning neile, kes juba vaikselt oma esimesi lugusid kirjutavad.

Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.

An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?

Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.

Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?

See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.

Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?

Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.

Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?

Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by An-Marlen (@an.marlen)

Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?

See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.

Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?

Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.

Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?

Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.

Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?

Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.

Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?

Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.

Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?

Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.

Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?

Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.

An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.

Veel sarnaseid artikleid


Anni Arro
Foto: Virge Viertek

5 küsimust ANNI ARROLE

Novembri keskel avas Kaubamajas uksed kauaoodatud kohvik Hooaeg, mille vedamise on enda kanda võtnud – pärast 7-aastast pausi kohvikuärist – Anni Arro. “Olen kohviku avamist väga oodanud, kuna lõpuks ometi on Tallinna kesklinnas üks tore kohtumispaik, kus ka ise meeleldi käin. Kaubamaja on täpselt see üks ja ainus õige koht elu tuiksoonel,” sõnas Anni toona. Portail uuris, kuidas läheb Annil ja tema kohvikul täna.

Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?

Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.

Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.

Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.

Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?

Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.

Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?

Helge, rõõmus ja soe.

Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?

Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.

Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?

No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Kaubamaja (@kaubamaja)

Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.

Veel sarnaseid artikleid

Kuva juurde artikleid