Foto: Karl Madis Pennar | Pressifoto.
Karl, kuidas on sind ja su loomingut mõjutanud õpingud Saksamaal?
Kahe aasta jooksul Hamburgis elades ning õppides sai enda 10m2 toakeses, mida ma naljatledes „koopaks“ kutsusin, väga palju pilli harjutatud. Seisin silmitsi uute ja huvitavate erialaste-tehniliste väljakutsetega ning otseloomulikult tegelesin igapäevaselt heliloome ja komponeerimisega. Selgitan ka „koopa“ termin kasutuselevõtu tagamaid. Mu toal oli küll kaks suurt akent, kuid päike sinna kunagi ei paistnud, sest need olid suunaga minu viiekordse kortermaja pisikesele ligipääsmatule sisealale, kus oli valguse asemel üks suur ja lärmakas tuvide pesa, mis ainult vahetpidamata häälitses ning kust tuvide igapäevatoimetusi kostus. Tuleb tõdeda, et ükskõik kui hull eelnev ka ei tundu, taipasin, et see ongi ideaalne loomingukoobas, sest kella vaatamata ei võinud ma kunagi teada, kas väljas on päev või öö. Eks igaühele oma, aga usun, et olles harjunud kokku elama tuvidega ning elades nö pidevas öös, olin ma kindlasti väga palju produktiivsem kui siis, kui oleksin elanud ilusa päikselise loodusvaatega toas.
Pean tõdema, et kodu oligi mu peamine töökeskkond ja koolimajas käisin kohal täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, sest kõik erialatunnid minu vingete mentoritega nagu Kalle Kalima, Teemu Viinikainen ning kompositsiooni tunnid professorite Vadim Neselovskyi (Berklee College of Music Boston kompositsiooniõppejõud) ja Wolf Kerschekiga toimusid Zoomi vahendusel. Õppetöö selliste muusikaliste gigantide tiiva all oli tohutult inspireeriv ning informatiivne – tõenäoliselt kogu saadud teadmiste läbi töötamiseks kulub mul vähemalt 25-30 aastat. Eraldi tahan välja tuua koostöö Vadim Neselovskyiga, mis oli mulle väga silmiavav kogemus ning tunnen, et nende kahe aasta jooksul tegin tema juhendamisel väga olulised sammud lähemale enda „muusikalise mina“ leidmisele. Kuna tegu on minu teise magistrikraadiga ning koolipinki on elus üksjagu juba nühitud, siis võtsin kogu elu Hamburgis justkui loomelaagrina ning seadsin endale eesmärgiks kuulata nii palju erinevat live-muusikat kui võimalik, käia kõikvõimalikel jämmidel, suhelda muusikute ja kunstnikega. Aga mis kõige tähtsam, võtsin eesmärgiks kirjutada valmis oma Project Pennar „Journeys Abroad“ albumi kogu muusikaline materjal. Nii imeline kui see mulle ka ei tunduks, siis kõik minu planeeritu on paika pidanud ja kogu see artistiks olemine on selle kevadega õide puhkenud, seda nii Jazzkaare, Tallinn Music Weeki ning paljude teiste ägedate kodu- ja välismaiste koostööde näol.
Kellele sa alt üles vaatad?
Alt üles vaatan eranditult kõikidele oma mineviku, oleviku ning tuleviku õpetajatele, olgu nad seda siis mis iganes eluvaldkonnas… Minu üüratu austus kuulub ka artistidele ja loojatele, kes julgevad võtta riske, erineda ning oma asja ajada.
Mida tähendab sinu jaoks teha koostööd James Copusega?
Otsides Project Pennarile feature-artisti, kes mängiks trompetit, käis mul peast läbi mitmeid nimesid, kellega proovisin kontakti saada, kuid tulutult. Olles juba peaaegu lootust kaotamas, sattusin ma Hamburgis kuulama ühte lahedat hip-hop/jazz kollektiivi nimega Alfa Mist, kellega tegi sel kontserdil kaasa just James Copus. Olin koheselt lummatud nii tema helikeelest kui ka tema efektipedaalide kasutusest. Sain temaga Instagramis ühendust ning kõige tipuks oli ta ka nõus minu bändiga liituma. Olgu see saatus või misiganes maagia, et ma temaga kokku sattusin, aga mul on tunne tunne, et James’i taolist mängijat ma olingi otsinud. Ta mängustiil on just selline, mida ma enda peas ette kujutasin, kui muusikat kirjutasin. Lisaks sellele, et ta on virtuoosne ja professionaalne muusik, on ta ka äärmiselt sümpaatne ja soe isiksus, kellega on ka tore lava väliselt aega veeta. Seda kinnitas meie kontsertdebüüdieelne ning -järgne koosviibimine Hamburgi linnas. Usun, et koostöö Jamesiga Copusega võib avada uusi ja huvitavaid uksi ning luua võimalusi mängida kontserte Inglismaal, kust James pärit on.
Milline oli sinu viimane parim kontserdielamus ja miks?
Huuhh… Kontserte, mis on väga-väga head, on olnud üksjagu. Viimane võimas kogemus on kindlasti Tallinn Music Weekil üles astunud Kanadast pärit funk-kollektiiv The Brooks. Miks? Kui laval mängib üheksaliikmeline bänd perkussioonimängija ja kolme puhkpilliga, kõik liikmed laulavad, iga mängitud soolo on laetud meeletu energiaga ning bändi frontman on lihtsalt üle mõistuse hea publiku kaasahaaraja, siis mina, suur funkmuusika austaja olen sajaprotsendiliselt müüdud.
Enne The Brooksi kontserti on mulle üheks väga oluliseks ja suurimaks elamuseks Tedeschi Trucks Band. Seda eelkõige ühe mu lemmikuima kitarristi Derek Trucks’i ning tema meeletu musikaalsuse ja slaidkitarrimängu tõttu… See oli tohutu elamus täis külmavärinaid ja õnnepisaraid. Virtuoos, kes minu andmeil pole kordagi Eestisse esinema sattunud, oli minust ainult kümne meetri kaugusel ja täies hiilguses… Lihtsalt vau! Mul ei jagugi sõnu selle elamuse kirjeldamiseks. Jazzkaar võiks ta Eestisse tuua, palun!
Millistest mõtetest ja emotsioonidest kantuna inimesed teie Jazzkaare kontserdi lõppedes võiksid lahkuda?
Kõik minu lood on sündinud kogemustest ja seikadest elust enesest, millest ma kontserdil kindlasti ka räägin ning loodetavasti on publikul võimalus leida sarnaseid juhtumeid ja kogemusi ka endi eludest. Kontsert võiks anda inspiratsiooni ja julgust võtta elus uusi huvitavaid väljakutseid ning märgata elus erilisi inimesi, loodust ja asju enda ümber. Kogu Project Pennari kontsertkava „Journeys Abroad“ on suur ja dünaamiline rännak, milles iga kuulaja leiab oma maitsele midagi meelepärast.
Project Pennar esineb Jazzkaarel 28. aprillil kell 18.00 Fotografiskas. Uuri lisa jazzkaar.ee.
Eva, olid üks eestvedajatest, kelle käe all Jazzkaare kontoris Kräsh hakkas sündima. Kui keegi küsib sinult, miks on vaja lastele eraldi jazzifestivali, siis kuidas vastad?
Laste jazzifestival oli Jazzkaare pikaaegne unistus. Oleme Jazzkaare perekontserte korraldanud aastast 2012 ja seda tehes nägime, kui tänulik on publik spetsiaalselt lastele loodud programmi eest. Lisaks on need kontserdid toonud alati nii palju rõõmu osalejatele, muusikutele kui ka korraldajatele. Tundsime ka vastutust, et meid nakatanud jazzipisik leviks ka lastele ja noori rütmimuusikast õppureid jaguks, sest nii läheb ka tulevikus jazzivaldkonnal Eestis hästi. Samas tahtsime lisaks kontsertidele pakkuda lastele nii palju enamat ja seda kõike teadlikult lastele loodud keskkonnas, mis toetab ja innustab neid veel rohkem muusikaga tegelema. Seda kõike me aga kevadise Jazzkaare raames pakkuda ei saanud.
Nii oligi Tallinna laste jazzifestival Kräsh ühe pikaaegse unistuse täitumine. Ja mitte ainult meile, vaid noorele publikule suunatud jazziprogrammile mõtlesid ka Eesti Jazzliit, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Philly Joe’s jazziklubi ja mitmed teised. Kui UNESCO muusikalinn Tallinn kutsus muusikalinna programmiks esitama uusi ideid, siis tuligi jazzivaldkonna ühisel istumisel valdkonnaülene äratundmine, et nüüd ongi aeg laste jazzifestivali idee teoks teha. Kogu valdkonna jaoks on oluline, et jazz oleks popp, publik püsiks noor ja uusi muusikuid kasvaks peale. Laste jazzifestival koos muusikalaagrite, spetsiaalse kontsertprogrammiga lastele, noorte endite esinemiste, erinevate töötubade, artistidega kohtumistega, jazziklubi ja stuudiote külastamisega ning palju muuga aitavad selleks kaasa. Ja kõik see areng saab teoks tänu UNESCO muusikalinn Tallinnale.
Kräsh toimub sel aastal juba kolmandat korda. Mis olid põhilised eesmärgid, kui Kräshi planeerima hakkasite ja kas tänaseks tundub, et need on ka täitunud?
Tallinna laste jazzifestival Kräsh eesmärk on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste jazzmuusika juurde toomine. Festivali missiooniks on pakkuda lastele ja noortele kvaliteetset haridusprogrammi ning meelelahutust koos kaasalöömise ning esinemisvõimalustega ning läbi selle harida ja arendada noore publiku muusikalist silmaringi ja huvi jazzi vastu ning kasvatada uusi avatud meelega kultuuri- ja jazzisõpru.
Ja nüüd kolmandal aastal saame öelda, et publik on meid üles leidnud. Seda näitab see, et muusikalaagritesse kandideerimine on väga populaarne ja ka piletimüük festivalile läheb hästi. Sel aastal katsetame esimest korda koolidele suunatud muusikapäeva, ka see päev on juba täitunud osalemissoovidega. Meil on peale kasvamas juba mitusada jazzifänni ja ka noori korraldajaid, kes tahaksid tulevikus ka Jazzkaart või miks mitte ka mõnda teist festivali korraldama hakata. Lisaks rõõmustame väga, et Kräshi muusikalaager on aidanud üles leida neid noori, kes tundsid endas ära tõelise muusikaarmastuse ja on läinudki tänaseks MUBAsse rütmimuusikat õppima. Ja kui üks armastatud muusik ütles eelmisel Kräshil, et see on tema kõige lemmikum festival üldse ning need töötoad ja kontserdid pakuvad lisaks lastele ka täiskasvanutele (ja muusikutele endile) nii suurt ja sooja elamust, siis on see tõesti veel üks märk sellest, et teeme väga õiget asja.
Mil moel on Kräsh sind ennast üllatanud?
Kräsh on aidanud hoida Jazzkaare tiimi korraldajatena heas vomis ja julgustanud mugavustsoonist välja astuma. Kuigi meil on suur kogemus festivalide-kontsertide korraldamisel, siis üllatas, et ainult lastele suunatud programmi ja turunduse-kommunikatsiooni tegemine on palju keerulisem kui oskasime esialgu arvata. Samuti oli väljakutse täiesti uue asja käivitamine ja oma sihtrühma ülesleidmine. Õnneks saime endale appi kõige ägedama projektijuhi Maris Aljaste, kel on väga suur kogemus lastega tegutsemisel ja muusikaarmastuse jagamisel. Üheskoos oleme hakkama saanud südantsoojendava ettevõtmisega ning näeme nii selgelt, kuidas aitame muuta nende laste ja noorte tunnetust muusika suhtes positiivsemaks ning tuua neid muusika juurde.
Oleme seda festivali teinud koos lastega — küsinud lastelt tagasisidet juba korraldamisfaasis ja nende ettepanekute-soovidega arvestanud. Üks suurimaid üllatusi oli mulle laste eelistused artistide osas — vaieldamatu top 1 artist oli ka lastel ja noortel Anne Veski. Veel ei ole meil õnnestunud Annet Kräshile tuua, aga küll see unistus ka täitub. Samuti usaldasime laste ja noorte eelistusi nii festivali nime kui ka disaini osas. Ja jälle tasus noori usaldada, sest festivali Kräsh disain võitis aastal 2024 Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta parima reklaami muustikasündmustele tiitli (disainer Viktor Gurov).
Millised on olnud sinu enda lemmikhetked Kräshi kahelt esimeselt festivalilt?
Lemmikud on kohtumised laste-noortega, seda nii korraldusfaasis kui ka festivalil. Südames on hetked noorte õhtujuhtidega lava tagant festivali avasõnade harjutamisest ja üheskoos nende õnnestumise üle rõõmustades. Samuti näha nii lähedalt seda noort publikut — süda avatud muusikale, võttes silmade särades avasüli vastu neile pakutava ja julgelt küsimas artistidelt seda, mis neil päriselt hingel on. Eriline hetk oli näha enda last rõõmustamas Kräshi festivalikülastuse üle, sellistel momentumil tunned, et meil on kõige ägedam töö üldse!
Oled Jazzkaarega seotud juba üle kümne aasta, ürituste korraldamisega pikemaltki. Kuidas oled nende aastate jooksul tajunud publiku muutumist – kas järelkasv on olemas?
Aastaid on Jazzkaare väliskülalised imestanud, kuidas Jazzkaare publik on nii noor. See on tõesti noorem kui jazzifestivalide publik mujal Euroopas. Loomulikult on Jazzkaar selleks teadlikult tööd teinud (lisaks perekontsertidele ka muud programmivalikud ja tegevused), aga mitte ainult, see on kogu Eesti jazzivaldkonna ühine panus, et jazzmuusika on Eestis populaarne ning jazzmuusikud hinnatud ja armastatud. Tundub, et aastatega läheb publik järjest avatumaks ning on valmis ka värskeid ja crazy’sid elamusi katsetama. Samas tahab publik kõige rohkem seda positiivset elamust, vaimuturgutust ning võimalust unustada igapäev ja sukelduda korraks emotsionaalselt kõrgemale, võttes selle elamuse endaga ka peale kontserti kaasa.
Tallinna laste jazzmuusikafestivali Kräsh, mille eesmärgiks on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste muusika juurde toomine, on ellu kutsunud festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga. Sel aastal koosneb Kräsh kolmest osast – muusikalaagritest, avalikust festivalipäevast 1. juunil ning muusikapäevast 2. juunil, mis on suunatud koolidele. 1. juuni avalikul festivalipäeval on peaesinejateks Saara Pius kavaga „Pidu loomariigis“, Airi Liiva koos Laulupesa laululastega ning Puuluup koos Liisi Koiksoniga, lisaks toimuvad ka toredad töötoad näiteks Laura Põldvere ja Johan Randverega ning kohtumine Getter Jaaniga. Vaata kogu programmi ja leia piletid Kräshi kodulehelt!
Anna, loodan, et nõustud, kui ütlen, et Jazzkaar esindab alati midagi erilist – mida tähendab see festival sinu jaoks isiklikult ja artistina?
Jazzkaar on minu elus alati olulist rolli mänginud. Esiteks kuulajana ning muusikafännina – eriti, kui mõelda tagasi ajale, mil ma alles lauljakarjäärist ja muusikaõpingutest unistasin. Jazzkaar on mulle aja jooksul pakkunud tohutult inspiratsiooni, julgust unistada ning liikuda oma eesmärkide suunas. Artistina on festival andnud mulle hindamatuid esinemiskogemusi väga erinevate koosseisudega. Minu esimene ülesastumine Jazzkaarel oli koos Tõnu Naissoo kvartetiga. Ka Anna Kaneelina looming kõlas esimest korda just Jazzkaare festivalil.
Sind on kirjeldatud kui jõulisemat ja rokilikumat kui kunagi varem – millest see uus energia või suund tuleneb?
Selliseks kirjelduseks on andnud põhjust minu viimati ilmunud singel “Better Man”, mis tõepoolest nende märksõnadega haakub. Kui uus muusika ennast ilmutama hakkas, kuulasin väga palju 90ndate grunge’i. See on kindlasti mu suunamuutust mõjutanud. Samuti oli mul tunne, et viimased aastad on jätnud mu sisse palju lõpuni lahendamata teemasid, mida soovisin füüsilisemalt ja jõulisemalt endast välja elada. Selline muusika annab mulle selleks parema võimaluse.
Su muusika puudutab sageli armastuse, muutumise ja sisemiste varjude teemasid – millised mõtted või tunded on su värske loomingu keskmes?
Uue muusika keskmes on suuresti enda positsioneerimine praegusel keerulisel ja äreval ajal. Kõikjal on palju ebakindlust ning ka hirmu. Ka mina ei ole nendest teemadest puutumata – nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil. Tunnen muret ja olen kriitiline, kuid kindlasti ei positsioneeri ma ennast tekstides kuidagi teiste suunas näpuganäitajana – “be a better woman” kõlab esmajoones ikka mulle endale. Muutuste temaatika on samuti esindatud, sest see on midagi, milles ma inimesena ennast alati leian.
Sinu vokaalid ulatuvad sosinatest karjeteni – kuidas sa oma häält ja selle dünaamikat laval usaldad või juhtida püüad?
Tee iseenda hääle leidmiseks ja usaldamiseks on olnud käänuline ja pikk. Alles enda kirjutatud laule lauldes hakkas see pilt selginema ning sain aimu, milleks mu hääl üldse suuteline on. Kõige suuremaks õpetajaks on olnud enda muusika esitamine, laval enda emotsioonidega toimetulemine ja seejärel usaldamine, et need emotsioonid juhatavad häält ning viivad seda õigesse suunda. Õpingute ajal olin väga lukus – mõistus kontrollis kõike liialt, nii et hääl oli pidevalt justkui sordiini all ja kurgus kinni. Nüüd, kui hirm eksida on väiksem, juhtub ka rohkem ootamatusi, millest kasvavad välja uued teadmised iseenda kohta.
Kui mõelda tagasi su debüütalbumile ja sellele, kus sa nüüd oled – milline sisemine või loominguline muutus on olnud sinu jaoks kõige tähendusrikkam?
Esimese albumi puhul oli palju katsetamist ja avastamist – seal oli palju juhuslikku, mis sel hetkel mind väga võlus. Praegu olen jõudnud suurema selguseni selles osas, mida ja kuidas ma enda muusikas väljendada soovin, ning kogu protsess on teadlikum. Tähendusrikkaim on vast see, et olen jõudnud suurema eneseusalduseni.
Mida sa loodad, et kuulaja Jazzkaarel sinu kontserdilt kaasa võtab?
Ma loodan, et minu kontsert mõjub kuulajale, kui ammu oodatud kohtumine iseendaga. Loodan, et see valgustab südant ning annab lootust. Me kõik oleme nii erinevaid, kuid samas ühendavad meid inimeseks olemise tuumtunded nagu armastus, lootus, igatsus, lein… Minu jaoks on oluline luua ühendus ja olla nendes tunnetes kollektiivselt koos.
Millest sa hetkel ise kõige rohkem unistad – muusikas või elus üldiselt?
Minu unistused on hetkel väga maised ja lähtuvad sellest, mis minu “päris” elus kõige suurema kaaluga on – minu lapsed ja nende heaolu. Unistan koolisüsteemist, mis suudaks paremini arvestada laste eripäradega – nii tugevuste kui ka nõrkustega – ja neid paremini toetada. Unistan, et see sama süsteem toetaks ka õpetajaid ning hoiaks nende vaimset tervist ja motivatsiooni. Soovin, et Eesti lapsed oleksid just vaimse heaolu ja koolirõõmu poolest esirinnas – seda pean olulisemaks kui kohti rahvusvaheliste testide pingereas. Unistan tervishoiusüsteemist, kus ühiskonna nõrgemad ja vähemkindlustatud – eelkõige lapsed – ei jääks õigest abist õigel ajal ilma. Unistan vabakutseliste loomeinimeste tervisekindlustusest. Mu mure nende teemade pärast on mastaapne. Ja kõigest enam unistan ma, et sõjad lõppeks ning me saaksime kõik lõpuks rahus hingata.
Anna Kaneelina astub Jazzkaare raames üles 26. aprillil kell 21.30 Von Krahlis.
