Foto: Karl Korsar lõi kevadel IKEA “Märka vägivalda” algatuse lansseerimiseks kandekoti.
Karl, tegeled nii paljude asjadega, et alustuseks on paslik uurida, kuidas end ise defineerid.
Mida kõike tekstiilist teha saab, seda mulle teha meeldib. Ka siis kui tegelen tootedisainiga, olen ikkagi tekstiilisuunitlusega. Moes on tihtipeale vormiliselt kõik juba ära tehtud. Suures arenemises on just tekstiilide kasutamine ja nende manipuleerimine, printimine jmt. Seega jah, suures plaanis saab mind ikkagi tekstiilidisaineriks nimetada, kuigi ma ei arva, et praegusel ajahetkel on üldse vaja end lahterdada.
Mina vaatan intervjuud tehes aknast välja ja näen väga tormist Tallinna, sina aga istud sügise kohta lausa troopilises Berliinis. Räägi, kuidas juhtus, et sa nüüd juba pikemat aega seda linna oma koduks nimetad.
Kolisin Eestist ära kui olin 21. Olin neli aastat Londonis, siis aasta Sidney’s, siis jälle mõned kuud Eestis. Sain kodus olles aru, et suurlinna isu on ikkagi sees. Naasesin Londonisse, et seal omakorda mõista, et põhjused, miks ära kolisin, olid püsivad. Otsustasin Berliini kasuks, sest vajasin suuremat seltsielu kui see, mida Eestil pakkuda oli. Mida teha argiõhtutel kui sul pole oma pere? Berliinis on suhete ja elamisviiside normid hoopis teistsugused ja pole kindlaks määratud, kuidas elu elatakse. Eesti on väiksem, kõik on küll tolereeritud, aga eeldatakse ikkagi kindlat viisi asju teha.
Veel üks põhjus, miks siin elan, on võimalus kokku puutuda paljude erinevate inimestega. Tõesti, ka Eestis on põnevaid inimesi, on ambitsioonikaid inimesi, aga teatud maailmsusest jääb puudu. Ja kuigi Berliin on ka tegelikult omamoodi küla, on siin kontakte luua palju lihtsam. Sellest, kui olulised on minu valdkonnas sotsiaalsed oskused ja võrgustiku punumine, sain aru üsna varakult. Näiteks minu 2012. aasta breakthrough-lugu sai alguse just ühest baariõhtust – story päädis sellega, et disainid jõudsid välja suisa Londoni olümpiamängude avatseremooniale. Ka praegu on arendusfaasis üks projekt, mille alge oli juhuslikus kohtumises.
Ka töiseid asju on sul Berliinist ilmselt lihtsam organiseerida?
Suur osa tootmisest on mul just kangaste osas mööda Euroopat laiali. Väga palju asju käib läbi Eesti, õmblemine on Eestis ja ka showroom. Nii lendangi palju Berliini ja Tallinna vahet. Alguses oli logistikat keeruline üles ehitada, aga nüüd tuleb kõik juba päris hästi välja. Enamuse asju saab ju arvutis ära teha niikuinii.
View this post on Instagram
Mis veel Eestisse toob?
Õpetan juba kolmandat aastat järjest Eesti Kunstiakadeemias ja annan ka töötubasid – see meeldib mulle väga. See on hoopis teistsugune dimensioon. Disaineri töö võib olla üsna üksildane, muudkui nuputad. Minu jaoks peab see aga vahelduma sotsiaalsemate tegevustega. Energia, mida ülikoolist ja töötubadest saan, on mõnusat ego-boost’i pakkuv. Taipad, et sul on mingist spetsiifilisest alast suured teadmised ja oled võimeline neid ka edasi andma. Mulle väga meeldivad mu õpilased.
Põnev on ka näha, kuidas protsessis paljastuvad mingid ühiskondlikud tabud. Kuidas töötubadesse tulevad beeži, musta ja halli kandvad inimesed, aga ükski neist ei tee mustvalget mustrit. Isu ennast läbi värvi väljendada on tegelikult väga suur, aga selleks, et sulanduda, peab paratamatult selles ürgses vajaduses mööndusi tegema.
Töö käigus tulevad välja antropoloogilised nüansid, mis mind nii moe kui disaini puhul väga paeluvad. Ühest küljest on huvitav toodete tegemine ja teisest küljest see, kuidas inimesed neile reageerivad, mis tunded neis tekivad. Minu asjadele on kindlasti tulnud kasuks see, et nad on silmapaistvad ja kergesti äratuntavad. Inimesed on tulnud lausa tänaval vihmamantlite eest kiitma.
Kas noored on nii hukas kui räägitakse? Õppejõuna oled sa kindlasti märkmeid teinud.
Ei ole see noorus hukas midagi. Neil on vähem hirmutunnet asjade esitlemisel. Eks neid nüansse tuleb juurde veelgi, kasvõi see kui suurt rolli mängib nende elus sotsiaalmeedia. Tänapäeva noortel on kindlasti keerulisem, aga neil on ka palju rohkem võimalusi. Disainiga tegelemine on muutunud väga palju demokraatlikumaks. Nüüd on kõigil võimalus end näidata, varasemalt sõltusid sa süsteemist, edasimüüjatest, praegu pigem mitte.
View this post on Instagram
Oma brändi kõrvalt disainid sa ju ka teiste kaubamärkide heaks. Kuidas sind kui creative’it üles leitakse?
Tõesti, see on suur osa mu tegemistest. Olen algusest saati loonud ka teistele. Mul on agent Stockholmis, kes müüb mu disaine teistele kaubamärkidele, nii et need on jõudnud ka H&Mi, Calvin Kleini, &Other Stories jne kollektsioonidesse. Ostetakse valmis mustreid ja tellitakse spetsiaalselt vajalikke.
Jah, loominguliselt pole see võib-olla nii intrigeeriv, ent tasu osa ei saa alahinnata. Olen naernud, et kui teed teistele, siis pead disainerina ära õppima, kuidas teha lillemustreid – kutsume neid samas valdkonnas töötavate tuttavate keskel grandma florals. Nendest lihtsalt pole pääsu ja arvan, et selle peale pole ka mõtet nägu krimpsutada. Paratamatult tahame ju kuidagi olla osa ümbritsevast. Taimekujund on suurepärane abstraktne kujund, mida panna millegi peale, see on piisavalt voolav.
Oma õpilastele olen ka öelnud, et neil peaks olema kaks väljundit – kommertsväljund, mille puhul disainer teebki seda, mida turg otsib ja teiseks enda loominguline väljund. Mulle pakub viimane karjääri puhul olulist balanssi, sest saan teha täpselt seda, mida tahan. On tore vaadata maailma läbi lapse silmade ja olla avatud loomingulisusele, aga ei saa olla lapsik ja kommertsist täitsa keelduda, sest makse peab ka maksma ja elada tahaks hästi.
Kas sul on tunne, et Eestis on meil väikest viisi taak selle osas, et loominguline inimene ei tohiks liiga head leiba teenida?
Mul on tunne, et eestlaste jaoks on ääretult oluline, et maailm näeks meid kui tõsiseltvõetavaid inimesi. Lihtsamatest asjadest rõõmu tundmine tundub olevat patt. See väljendub näiteks riigipoolsetes toetustes – hirmus tõsisele klassikalisele muusikale antakse palju, aga disain ja popkultuur saagu hakkama väga vähesega, vahe on meeletu. Samas on palju näiteid, kuidas just viimane on majandusele ülioluline olnud, vaatame kasvõi Rootsi suunas või viimastel aastatel Koread, mis on täielik pop-destination. Selle teema puhul on mul alati tunne, et tahaks öelda Eestile “Lase lõdvaks!”. Popkultuuri võib ju ka nautida, see on OK. Eemalt vaadatuna paistavad sellised asjad eriti silma. Uue generatsiooniga see suhtumine hääbub veidi, pole enam nii, et praalime suure suuga, et loeme Kafkat ja ööbime PÖFFil ning tegelikkuses sirvime hoopis kodus Kroonikat.
Jutud popkultuurist toovad paratamatult mõtted tagasi su enda brändi juurde. Kuidas sellel läheb, kas maailmavallutus on lähedal?
Läheb ikka välismaale asju. Eestlaste jaoks on hästi tähtis on see, et asi jõuaks välismaale, see jääb paljudest intervjuudest silma.
Eks see vist nii ole tõesti, quilty as charged!
Ma ise mõtlen pigem nii, et enne, kui igale eestlasele ei kuulu ühte Karl Korsari toodet, pole nii oluline mujale pürgima hakata. Kas ettevõtte paisumine on nii oluline? Mul on sõpru, kes veavad suuri brände, aga mina vist nii kasvada ei taha. Ma ei taha stressi, mis sellega kaasneb. Tahan teha täpselt nii, et endale on mõnus, mingeid maailmavallutusplaane mul pole. Alustades oli tõesti oluline kuhugi kaugele jõuda, aga nüüd näen, et see võrdub lihtsalt unetute öödega ja pole kõige mõistlikum viis asju ajada. Kui inimesed väljaspool Berliini ja Eestit mu loomingu üles leiavad, on see tore, aga ma ei tee selle nimel aktiivselt tööd.
On oluline, et sinusugused inimesed julgevad selliseid tõdemusi teha. Ausalt välja öelda, et “veri ninast väljas” töörügamine pole ideaal, mille poole pürgida.
See lihtsalt teeb õnnetuks ja pärast pole lihtne end kokku lappida. Mul on hea meel, et saan paljusid inimesi oma loominguga rõõmsaks teha. Päris kõigile ei saagi meeldida. Võtan igal aastal vastu uusi väljakutseid, et endal oleks põnev. Brändi tegemine on pigem minu loomingulise väljenduse projekt. Olen praegu positsioonis, kus saan asju nii teha, mul on teatud tuntus ja võimalused. Samas pole ma millegi külge elu lõpuni kinni naelutatud. Brändi kasvades peaksin hakkama vastutama liiga paljude asjade ja teiste inimeste eest, kogu rõõm kaoks ära ja ülejäänud elu jääks ka elamata. Praegu saan täita ka enesearengu-unistusi, mitte ainult karjääri edendada. Ma arvan, et väga paljud inimesed Eestis saavad juba aru, et kui sa iseendaga ei tegele, siis kannatavad inimsuhted. Meie elukvaliteet omakorda sõltub sellest, millised need inimsuhted me ümber on.
View this post on Instagram
Ütlesid, et sead endale aina uusi väljakutseid, kõigepealt tulid rõivad, siis kattus üks diivan su loodud kangaga ja nüüd vaatavad veebipoest vastu hoopiski vaibad. Kuidas see viimane projekt alguse sai?
Minu ameti puhul ongi põnev see, et saan oma tekstiilikavandeid väga erinevalt kasutada. Otsin üha uusi tooteid, mille peale oma disaini kanda. Aksessuaare oleks kindlasti ka päris põnevat teha, aga selleks väljakutseks pole ma praegu veel valmis. Oluline on see, et loon vaikselt oma maailma.
Nautisin üllatust, mille lõi skaalnanihe kui kandsid oma mustrid rõivaste asemel hoopiski kangastele. Kas protsessis oli ka sinu jaoks midagi uut?
Vaipu luuakse hoopis teistsuguse tehnikaga. Rõivakangaste printimisel on sul tohutud võimalused värvide ja kõige muu osas. Vaipade puhul on need palju piiratumad, seda nii värvide kui graafika osas. Töötan koos ühe toreda Eesti firmaga. Meie koostöö on põnev, sest ma ise ei tunne ala läbi ja lõhki, õpin kogu aeg ise juurde ja see on lahe. Sisustusega on suurim väljakutse see, kuidas disaini pehmemaks teha – see ei saa olla nii karjuv kui rõivaste puhul. Teen tagasihoidlikumalt, aga ei kaota ära Karl Korsari tunnetust.
Karl Korsari vaipade ja muu loominguga saab tutvuda lehel karlkorsar.com.
Nanushka brändi süda ja hing on Sandra Sándor – disainer, kelle isiklik stiilitunnetus ja arusaam moest on algusest peale kujundanud Nanushka ainulaadset käekirjat. Tema eestvedamisel on Nanushka kujunenud mitte ainult rahvusvaheliselt tunnustatud moemajaks, mis meisterlikult ühendab kaasaegse minimalismi ja funktsionaalse elegantsi, vaid ka populaarseks valikuks neile, kes peavad oluliseks jätkusuutlikkust, kohalikku tootmist ja kestlike valikuid.
Selle valguses, võib tulla üllatusena, et jätkusuutlikkus polnud brändi asutamisel selle esmane põhimõte. Kui algusaastatel oli asutaja jaoks palju olulisem luua ilu ilma kompromissideta, siis tänaseks on just jätkusuutlikkusest saanud Nanushka keskne väärtus. Moemaanide seas vaat et kultuslikuks saanud „võipehme“ vegan-nahk on tõestus brändi soovist pakkuda eetilisemat alternatiivi ehtsale nahale. Lisaks sellele valmivad kollektsioonid üha enam taaskasutatud ja jälgitava päritoluga materjalidest, sealhulgas Nanushka enda laojääkidest. Samal ajal arendab bränd ka omaenda materjale, et vähendada sõltuvust teistest tootjatest.
Seega, Nanushka jaoks tähendab jätkusuutlikkus pidevat liikumist paremate valikute poole – kompromissitu esteetika kõrval. Sandra Sándor jagab rõõmuga, kuidas see on kujundanud nii tema enda kui ka tema brändi teekonda.
Sandra, mis inspireeris sind looma oma moebrändi?
Ma õppisin moedisaini Londonis ja pärast lõpetamist tundsin tugevat soovi luua oma kollektsioon ja alustada isikliku moemärgiga. Otsustasin mitte liituda mõne suure moemajaga, vaid naasta Budapesti – ja just nii sündis 2005. aastal Nanushka. Mul oli väga vedanud, et sain suure osa oma noorusest veeta ema lastemoe äri keskel – seetõttu ei tundunud moevaldkonnas iseseisvalt alustamine liiga hirmutav. Ema oli mulle tohutuks toeks ateljee käivitamisel – tänu tema sidemetele rätsepate, kohalike käsitööliste ja tarnijatega sai kõik hoo sisse. Olen talle selle hindamatu abi eest ääretult tänulik. Tagantjärele vaadates oli see kindlasti julge otsus, eriti arvestades, et otsustasin moebrändi üles ehitada väljaspool suuri Euroopa moepealinnu.
Kas sa mäletad esimest rõivast, mille Nanushka nime all disainisid?
Ma ei mäleta täpselt, milline oli see rõivaese, kuid mäletan, et minu esimene kollektsioon oli inspireeritud Bauhausi liikumisest ja ühest nende olulisemast põhimõttest – „vorm järgib funktsiooni“. Sellest saigi üks Nanushka põhiväärtustest ja minu jaoks oluline disainiprintsiip. Algusest peale on mulle olnud tähtis luua rõivaid, mis pole mitte ainult ilusad, vaid ka funktsionaalsed ja mugavad. Rõivad peaksid kandjat tõstma, mitte piirama – usun, et inimene näeb kõige kaunim ja enesekindlam välja siis, kui tal on mugav olla.
Kui peaksid kirjeldama Nanushka naist (või meest) kolme sõnaga, siis millised need oleksid?
Nad on uudishimulikud, teadlikud ja kaasaegsed.
Moemaailm on pidevas muutumises – kas tunned vahel survet selle tempoga kaasas käia ?
Minu disainikeel peegeldab eluviisi, mida juhivad intuitsioon ja oskus näha ilu ebatäiuslikkuses. Ma ei tunne vajadust joosta trendide sabas ega luua midagi pelgalt seetõttu, et see on hetkel moes. Nanushka eesmärk on luua elegantne ja kaasaegne garderoob, mis põhineb teadlikult kujundatud esteetikal. Me ühendame puhta disaini ja teadliku loovuse, pakkudes peenetundelist ja läbimõeldud lähenemist, mida inspireerivad rännakud, innovatsioon ja austus traditsioonide vastu.
Kuidas sünnib üks Nanushka kollektsioon – kust algab idee ja kuidas saab sellest kangas ja vorm?
Kollektsiooni loomise juures on imeline see, et inspiratsiooni võib ammutada sõna otseses mõttes kõikjalt. See võib alguse saada hoone arhitektuurist, mõnest raamatu või filmi karakterist või ka millestki nii lihtsast nagu jalutuskäik looduses koos isaga – just nii sündis meie pre-fall 2025 kollektsioon „Stop to Smell the Roses“. Inspiratsioon on kõikjal meie ümber. Tõeline maagia peitub aga selles, kuidas üks tunne muudetakse millekski füüsiliseks – läbi värvide, tekstuuride ja kontuuride. Minu jaoks on suurim tähendus selles, kui ideest saab midagi, mida saab kanda, puudutada ja kogeda. Just see annabki minu tööle nii sügava mõtte.
Nanushka on nüüd jõudnud ka Eestisse. Kas sinu arvates on Kesk-Euroopa ja Balti disainil ühine esteetiline või kultuuriline tunnetus?
Jah, Kesk-Euroopa ja Balti disaini seob sageli minimalistlik ja funktsionaalne esteetika, mis tugineb sügavale looduse, käsitöö ja pärandi väärtustamisele. Meid ühendab vaikne elegants ja mõtestatus.
Mida võivad Eesti moesõbrad oodata Nanushka tänavusest sügiskollektsioonist?
Sügis-talv 2025 kollektsioon on austusavaldus Nanushka naise arenguloole – talle, kes on koos minuga ja meie brändi kogukonnaga aastate jooksul kasvanud ja küpsenud. Inspiratsiooni olen ammutanud nende naiste vaoshoitud, ent kindlast enesekindlusest – nad on eneseteadlikud, tugevad ja valmis astuma oma elu järgmisesse peatükki.
Kas on mõni konkreetne rõivaese sügiskollektsioonist, mis sind isiklikult kõige rohkem kõnetab?
Mind paelub väga see, kuidas paper jersey’d on hakanud kujundama rätsepatööd – luues enesekindlaid ja iseloomuga vorme. Tugevad õlad ja hoolikalt viimistletud ülerõivad toovad tähelepanu klassikalistele vormidele, ja mulle meeldib, kuidas need rõivad tasakaalustavad teineteist – sportlik kohtub elegantsiga, käsitöö kohtub kaasajaga. See kollektsioon tundub olevat ehe kokkuvõte kõigest sellest, mille eest Nanushka seisab.
Nanushka tähistab sel aastal oma 20. sünnipäeva. Tagasi vaadates – milline hetk või otsus muutis sinu arvates brändi jaoks kõike?
Aastate jooksul on olnud palju erakordseid hetki – mõni neist isiklikum, mõni aga oluline verstapost brändi teekonnal. Kõigi nende hetkede nägemine ühes ajajoonel, mille panime kokku 20. aastapäeva tähistamiseks, on olnud väga liigutav. Endiselt on suur väljakutse saavutada edu väljaspool Lääne-Euroopa moekeskusi, kuid Nanushka on tõestanud, et see on võimalik – ja see teeb mind tõeliselt uhkeks. On olnud rõõm näha, kuidas Budapest on meie kaudu rahvusvahelisel moekaardil koha leidnud ja kuidas inimesed seostavad Nanushkat minu kodulinnaga. Selleks on kulunud väga palju aastaid tööd ja pühendumist, aga ma olen alati meisse uskunud!
Nanushka sügiskollektsioon ootab avastamist Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas ja veebipoes kaubamaja.ee.
Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta sügisnumbris.
Eva, olid üks eestvedajatest, kelle käe all Jazzkaare kontoris Kräsh hakkas sündima. Kui keegi küsib sinult, miks on vaja lastele eraldi jazzifestivali, siis kuidas vastad?
Laste jazzifestival oli Jazzkaare pikaaegne unistus. Oleme Jazzkaare perekontserte korraldanud aastast 2012 ja seda tehes nägime, kui tänulik on publik spetsiaalselt lastele loodud programmi eest. Lisaks on need kontserdid toonud alati nii palju rõõmu osalejatele, muusikutele kui ka korraldajatele. Tundsime ka vastutust, et meid nakatanud jazzipisik leviks ka lastele ja noori rütmimuusikast õppureid jaguks, sest nii läheb ka tulevikus jazzivaldkonnal Eestis hästi. Samas tahtsime lisaks kontsertidele pakkuda lastele nii palju enamat ja seda kõike teadlikult lastele loodud keskkonnas, mis toetab ja innustab neid veel rohkem muusikaga tegelema. Seda kõike me aga kevadise Jazzkaare raames pakkuda ei saanud.
Nii oligi Tallinna laste jazzifestival Kräsh ühe pikaaegse unistuse täitumine. Ja mitte ainult meile, vaid noorele publikule suunatud jazziprogrammile mõtlesid ka Eesti Jazzliit, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Philly Joe’s jazziklubi ja mitmed teised. Kui UNESCO muusikalinn Tallinn kutsus muusikalinna programmiks esitama uusi ideid, siis tuligi jazzivaldkonna ühisel istumisel valdkonnaülene äratundmine, et nüüd ongi aeg laste jazzifestivali idee teoks teha. Kogu valdkonna jaoks on oluline, et jazz oleks popp, publik püsiks noor ja uusi muusikuid kasvaks peale. Laste jazzifestival koos muusikalaagrite, spetsiaalse kontsertprogrammiga lastele, noorte endite esinemiste, erinevate töötubade, artistidega kohtumistega, jazziklubi ja stuudiote külastamisega ning palju muuga aitavad selleks kaasa. Ja kõik see areng saab teoks tänu UNESCO muusikalinn Tallinnale.
Kräsh toimub sel aastal juba kolmandat korda. Mis olid põhilised eesmärgid, kui Kräshi planeerima hakkasite ja kas tänaseks tundub, et need on ka täitunud?
Tallinna laste jazzifestival Kräsh eesmärk on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste jazzmuusika juurde toomine. Festivali missiooniks on pakkuda lastele ja noortele kvaliteetset haridusprogrammi ning meelelahutust koos kaasalöömise ning esinemisvõimalustega ning läbi selle harida ja arendada noore publiku muusikalist silmaringi ja huvi jazzi vastu ning kasvatada uusi avatud meelega kultuuri- ja jazzisõpru.
Ja nüüd kolmandal aastal saame öelda, et publik on meid üles leidnud. Seda näitab see, et muusikalaagritesse kandideerimine on väga populaarne ja ka piletimüük festivalile läheb hästi. Sel aastal katsetame esimest korda koolidele suunatud muusikapäeva, ka see päev on juba täitunud osalemissoovidega. Meil on peale kasvamas juba mitusada jazzifänni ja ka noori korraldajaid, kes tahaksid tulevikus ka Jazzkaart või miks mitte ka mõnda teist festivali korraldama hakata. Lisaks rõõmustame väga, et Kräshi muusikalaager on aidanud üles leida neid noori, kes tundsid endas ära tõelise muusikaarmastuse ja on läinudki tänaseks MUBAsse rütmimuusikat õppima. Ja kui üks armastatud muusik ütles eelmisel Kräshil, et see on tema kõige lemmikum festival üldse ning need töötoad ja kontserdid pakuvad lisaks lastele ka täiskasvanutele (ja muusikutele endile) nii suurt ja sooja elamust, siis on see tõesti veel üks märk sellest, et teeme väga õiget asja.
Mil moel on Kräsh sind ennast üllatanud?
Kräsh on aidanud hoida Jazzkaare tiimi korraldajatena heas vomis ja julgustanud mugavustsoonist välja astuma. Kuigi meil on suur kogemus festivalide-kontsertide korraldamisel, siis üllatas, et ainult lastele suunatud programmi ja turunduse-kommunikatsiooni tegemine on palju keerulisem kui oskasime esialgu arvata. Samuti oli väljakutse täiesti uue asja käivitamine ja oma sihtrühma ülesleidmine. Õnneks saime endale appi kõige ägedama projektijuhi Maris Aljaste, kel on väga suur kogemus lastega tegutsemisel ja muusikaarmastuse jagamisel. Üheskoos oleme hakkama saanud südantsoojendava ettevõtmisega ning näeme nii selgelt, kuidas aitame muuta nende laste ja noorte tunnetust muusika suhtes positiivsemaks ning tuua neid muusika juurde.
Oleme seda festivali teinud koos lastega — küsinud lastelt tagasisidet juba korraldamisfaasis ja nende ettepanekute-soovidega arvestanud. Üks suurimaid üllatusi oli mulle laste eelistused artistide osas — vaieldamatu top 1 artist oli ka lastel ja noortel Anne Veski. Veel ei ole meil õnnestunud Annet Kräshile tuua, aga küll see unistus ka täitub. Samuti usaldasime laste ja noorte eelistusi nii festivali nime kui ka disaini osas. Ja jälle tasus noori usaldada, sest festivali Kräsh disain võitis aastal 2024 Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta parima reklaami muustikasündmustele tiitli (disainer Viktor Gurov).
Millised on olnud sinu enda lemmikhetked Kräshi kahelt esimeselt festivalilt?
Lemmikud on kohtumised laste-noortega, seda nii korraldusfaasis kui ka festivalil. Südames on hetked noorte õhtujuhtidega lava tagant festivali avasõnade harjutamisest ja üheskoos nende õnnestumise üle rõõmustades. Samuti näha nii lähedalt seda noort publikut — süda avatud muusikale, võttes silmade särades avasüli vastu neile pakutava ja julgelt küsimas artistidelt seda, mis neil päriselt hingel on. Eriline hetk oli näha enda last rõõmustamas Kräshi festivalikülastuse üle, sellistel momentumil tunned, et meil on kõige ägedam töö üldse!
Oled Jazzkaarega seotud juba üle kümne aasta, ürituste korraldamisega pikemaltki. Kuidas oled nende aastate jooksul tajunud publiku muutumist – kas järelkasv on olemas?
Aastaid on Jazzkaare väliskülalised imestanud, kuidas Jazzkaare publik on nii noor. See on tõesti noorem kui jazzifestivalide publik mujal Euroopas. Loomulikult on Jazzkaar selleks teadlikult tööd teinud (lisaks perekontsertidele ka muud programmivalikud ja tegevused), aga mitte ainult, see on kogu Eesti jazzivaldkonna ühine panus, et jazzmuusika on Eestis populaarne ning jazzmuusikud hinnatud ja armastatud. Tundub, et aastatega läheb publik järjest avatumaks ning on valmis ka värskeid ja crazy’sid elamusi katsetama. Samas tahab publik kõige rohkem seda positiivset elamust, vaimuturgutust ning võimalust unustada igapäev ja sukelduda korraks emotsionaalselt kõrgemale, võttes selle elamuse endaga ka peale kontserti kaasa.
Tallinna laste jazzmuusikafestivali Kräsh, mille eesmärgiks on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste muusika juurde toomine, on ellu kutsunud festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga. Sel aastal koosneb Kräsh kolmest osast – muusikalaagritest, avalikust festivalipäevast 1. juunil ning muusikapäevast 2. juunil, mis on suunatud koolidele. 1. juuni avalikul festivalipäeval on peaesinejateks Saara Pius kavaga „Pidu loomariigis“, Airi Liiva koos Laulupesa laululastega ning Puuluup koos Liisi Koiksoniga, lisaks toimuvad ka toredad töötoad näiteks Laura Põldvere ja Johan Randverega ning kohtumine Getter Jaaniga. Vaata kogu programmi ja leia piletid Kräshi kodulehelt!
