Foto: Elo Vahtrik
Kunstnike sõnul põimusid nende kollektsioonis Alamaa ja Sivardi moe- ja kostüümikunsti taust ning nende kontseptuaalne lähenemine rõivastele, mis kulmineerus eklektilise moeetendusega, milles vaadeldi üritamist kui nähtust – üritamist jõuda ja olla kohal, olla piisavalt arusaadav, hakkama saada, üritamist olla puhanud, kuid tegus. “Inimene on ebapiisav, aga peab olema parem. See on kui kaasaegne rokokoo,” sõnasid loojad. Portail võttis kätte ja uuris kogu selle nähtuse kohta lähemalt.
Karl Joonas, Lisette, miks oli teie kollektsiooni eesärgiks “murda ja õrritada”?
Karl Joonas: Hea kunst võiks alati natuke murda ja õrritada, seda ka täiesti sõbralikult. Seada meid natuke järgi mõtlema juba harjumuspärase ja arusaadava üle. Noh, ei tea, kas me selleni ka tegelikkuses jõudsime, aga loodetavasti. Ise olime muidugi ääretult uhked. Miks on meie arust just Eesti moe kontekstis vaja veidi õrritada on sellepärast, et hooajast hooaga, räägitakse sellest, kuidas on ikka ilu vaja juurde luua. Aga see nägemus ilust kipub pigem jääma pealispindseks. Ilu on ju tohutult sügav ja abstraktne mõõde ning ulatub kindlasti kaunist kleidisabast kaugemale. Võibolla see meie mood tahabki olla veidi see tõrvatilk seal meepotis.
Lisette: Mulle tundub, et meie jaoks see eraldi eesmärk polnud, aga mingis kontekstis muutub noorte moeloojate tegevus iseenesest murdmiseks ja õrritamiseks. Mina mõtlesin kollektsiooni alustades hoopis just vastupidi. Et, davai nii, nüüd on meile antud koht ja aeg, et näidata, et me oskame duona kantavaid riideid ka teha. Võtsime endale siis eesmärgiks teadlikult kombineerida ready-to-wear’i ja skulpturaalsemaid vorme. Tuure sai enda arust korralikult maha keeratud ja siis sekka mõni mänguline noot lisatud. Aga moenädala lava taga, hetkel kui üht veidi kunstilisemat vormi sättisime, küsiti meilt ikkagi imestusega, et kellele me neid asju teeme ja kes on meie klient.
Karl Joonas: Ja nii uskumatu kui see ka pole, siis esimesed kliendid on juba ukse taga!
Kuidas tunnete, et teie põlvkond mõjutab ja muudab moekunsti valdkonda?
Lisette: Eks me ole Eestis ka selle mõjutamise ja muutumise tunnistajaks. Viimasel ajal on näha, kuidas moeloojad pürgivad üha enam galeriiruumidesse, traditsiooniliselt moelavalt eemale. Sellest liikumisest räägitakse piisavalt ja mood saab laiemalt kunstiliigina tähelepanu. Ilmselt moekunsti kunsti- või ka näiteks teatrisaali liikumise taga on ka lihtsalt Eesti turu väiksus ning kõiki võimalusi, kuidas moeharidust kasutada ja vaadelda, peab kasutama. Lisaks, inimestel pole enam vajadust ega ka tihtipeale tahtmist uusi rõivaid tarbida, seega peabki mood liikuma edasi. Ühesõnaga, üks asi on siis see, et mood on kuidagi rohkem avali, mis peegeldab ka praeguse tarbimisühiskonna seisu. Teine asi, mille noored valdkondadeüleselt lauale toovad on mõistlik töökultuur. Vähemalt soov selle poole püüelda, seda teadvustada või sellest avalikult rääkida. Ületöötamine ei ole enam cool, magamine ja enesehoid on in.
Karl Joonas: Paistab, et mood on läbi tegemas omamoodi renessanssi, mida ehk fotokunst eelmise sajandi teisel poolel tegi. Moodi mõtestatakse palju rohkem ja see on ainult positiivne. 90ndad on uuemas moemälus peaasjalikult meeles moe visuaalsete ja vormiliste piiride nihutamise poolest, nüüd on tunne, et juhtumas on midagi sarnast, ainult et sisuliselt. Loodetavasti jätkub noortel moetegijatel jaksu, et selles maailmas edasi rühkida.
Milline oli teie duo igapäevane tööjaotus seda kollektsiooni luues?
Lisette: Ajapikku peaksid justkui koostöös välja kujunema mingid kindlad rollid, et kes mida teeb ja mille eest vastutab, aga meie koostöö on muutunud nii sujuvaks, et me tõesti enamus asju teemegi päriselt koos. Näiteks selle kollektsiooni puhul on mitmete asjade puhul pea võimatu eraldi öelda, kumb meist midagi tegi või valis. Seekord enamus ajast olime hoopis projektijuhi-koordinaatori kingades: kollektsiooni tegemine ei ole ühe inimese töö, kindlasti mitte ka kahe inimese töö, vaid see on meeskonnatöö. Kollektsiooni läheb nii palju ressurssi, seal on peidus nii palju logistikat, detaile ja balansseerimist, et juba see organiseerimine on omaette töö. Ühesõnaga… Raske on tõmmata piire, sest nii koostöö kui ka laiemalt kõiksugu projektid on imbunud meie igapäevaellu. Need sajad mõtted ja küsimused on meiega kaasas tööl, kodus ja kohvikus ning paljud otsused otsustatakse kuskil hoopis kuskil vahealadel olles. See, kes ja mida teeb, sõltub ajast, tujust ja ilmast. Aga muidugi – üritame kombineerida ja kasutada meie mõlema tugevusi sellisel moel, et protsess oleks mõttekas ja tulemus kvaliteetne. Kui üks ei oska ja teine oskab, siis teeb see, kes oskab.
Karl Joonas: Sellest, kuidas kollektsiooni on üksi väga raske teha räägib ka see, et tihtipeale kollektsioonidest kõneldes jääb mulje nagu kollektsiooni on üks. Küsimus moeloojale on tihtipeale ikka selline, et “Mitu kollektsiooni sa oled teinud?”, noh ütleme kaheksa näiteks, aga iga selle määratlemata kollektsiooni loob ca 10 ja enam kostüümi. Ja kui neist mõelda kui teostest on tegu väga suure mahuga. Luua ja kontseptualiseerida nelja-viie kuuga juba kümme look’i pealaest-jalatallani on suur töö ning seda mahtu tulebki mõistlikult jaotada. Meil on Lisettega tõesti vedanud, et me loominguliselt üksteist leidnud oleme, sest me teame, et me saame üksteist usaldada. Me oleme mõlemad väga töökad ja mõtlevad inimesed ning teeme asju südamega. Meil pole omavahel vist kordagi olnud hetke, et kuule, kas sa saaksid nüüd ära teha selle asja, mis sa lubasid – kui me oleme lubanud üksteisele, siis me teeme, ja nagu Lisette ütles, kui ei oska, siis ilmselt teine oskab. Kui siis ka ei oska, siis leiame inimese, kes oskab ja tema teeb. Ei pea ise ka kõike valdama. Ja lisaks meie ühisloomingule on meil kõrval ka isiklik looming ning seda enam on super, et on kõrval inimene, kelle nõule ja kriitilisele pilgule saad alati toetuda ja loota. Oleme koos üksteist kunstnikena kõvasti tundma saanud.
Ning traditsiooniline lõpuküsimus. Kuhu edasi? Kas koos või eraldi?
Lisette: Koos ja eraldi.
Karl Joonas: Jah, koos ja eraldi. Kindlasti jätkame ühiste projektide tegemist, sest nende edu on end juba tõestanud ning lisaks oleme õppinud ka seda, et koos on tõesti palju kergem. Kuid ka eraldi – isiklikus loomingus tegutsen juba mõnda aega multidistsiplinaarsemalt. Mood on hetkel üks paljudest tegevustest ning peamiselt tegelen loovuurimusega lootuse, kodutunde ja mäletamise teemal. Kõrvaltvaatajale võib vast tunduda, et elades-töötades moe avant-garde’i südames Antwerpenis, Belgias, siis ainult moe rütmis hingamegi, kuid vastupidi. Eestis olles tunnen ise, et tegutsen rohkem moeloojana, siin pigem multidistsiplinaarse kunstniku ja uurijana. Kevade hakul saab ka Eestis näha seda, millega Antwerpenis rohkem tegelenud olen.
Lisette: Meil duona hetkel töös kaks suuremat projekti, mis järgmisel aastal lõpetatud saavad. Hetkel elame mõlemad Antwerpenis ja eks ikka saadame mõnel hilisõhtul teineteisele sõnumi, et “Kuule, võiks kunagi teha midagi sellist…” või “Siuke mõte, et…”. Nii et jah, kindlasti teeme koos edasi. Enda praktikas tegelen hetkel skulpturaalsete kostüümide ja nende sotsiaalpoliitilise potentsiaaliga ning temaatiselt inimese väiksuse, hoole ja kuulumisega. Tulevikuplaane tehes tõmbab mind rohkem teatri ja teatrikostüümi poole.
Uudista Karl Joonas Alamaa ja Lisette Sivardi Hõbenõela galaks valminud kollektsiooni lookbook’i galeriis!
“Meie teksad on alati olnud kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse sümboliks – valmistatud Eestis sertifitseeritud kangastest, maailmatasemel meistrite käe all. Tänased turutingimused, energia- ja tööjõukulud ning materjalihindade järsk kasv ei võimalda meil paraku aga jätkata samal tasemel ilma kompromissideta,” sõnab üks rõivabrändi GUILD asutajatest Joan Hint.
GUILD on pühendunud puhastele, OEKO-TEX, GOTS ja BCI sertifikaadiga materjalidele ning kohaliku tootmise väärtustamisele. “Me ei ole kunagi valinud odavat masstootmist, leppinud sünteetiliste kiududega ega rahuldunud keskpärase kvaliteediga. Oleme uhked, et suutsime Eestis luua kvaliteetse teksaliini, mida on tunnustanud ka rahvusvahelised eksperdid,” lisas Sten Karik, brändi teine looja. Ka Louis Vuittonile teksaseid tootvad itaallased ei suutnud oma silmi uskuda, et üks väike Eesti bränd ületab teksaste kvaliteedilt maailma tipp-brändide püksid.
Kuna bränd keskendub edaspidi rohkem eritellimuslikule rõivatootmisele ja eksklusiivsetele liinidele, on kõik teksad pandud lõpumüüki GUILDi veebipoes ja esinduspoes Tallinnas, aadressil Lai 36.
Sügisesel Kuldnõela galal antakse välja Eesti moevälja mainekaim tunnustus. Kuldnõelaga pärjatakse disainer, kelle looming on viimase viie aasta jooksul silma paistnud järjepidevuse, autorikäekirja ja mõjuga. Hõbenõel seevastu toob esile viimase aasta jooksul esiletõusnud looja. Alates 1996. aastast välja antav Kuldnõel on kujunenud Eesti moedisaini keskseks auhinnaks.
Tänavused Kuldnõela nominendid on Lilli Jahilo, Karl Korsar ja Maria Tammeorg. Hõbenõela nominendid on Britten Pärkson, Mari Lemet ja Sille Randviir.
Kuldnõela nominentideks on kolm väga eriilmeline autorit. Lilli Jahilo on aastate jooksul kujundanud selgelt äratuntava, põhjamaise tunnetusega moemaailma, milles kohtuvad modernsus, ajatundlikkus ja naiselik enesekindlus. Karl Korsar paistab silma oma värviküllase ja mängulise visuaalse universumiga, kus olulisel kohal on digiprint, julgus ning isikupärane tekstiilikäsitlus. Maria Tammeorg on aga liikunud käsitöömahukast esteetikast üha küpsema ja suurlinlikuma väljenduseni, ühendades detailitundlikkuse ja tugeva moenägemuse.
Hõbenõela nominentidest on Britten Pärksoni loomingus esil minimalism, tasakaal ja peen materjalitunnetus. Mari Lemet tegutseb veenvalt moe- ja ehtekunsti piiril, tuues oma töödesse tugeva narratiivi ja omanäolise visuaalse keele. Sille Randviir on projektiga Puue ning eriti möödunud aasta kollektsiooniga „Kaos” kinnistanud end autorina, kelle looming ühendab tundlikkuse, noorusliku jõulisuse ja dekonstrueeritud vormikeele.
Tänavuse Kuldnõela žüriisse kuuluvad moeekspert Urmas Väljaots, Postimehe elustiilitoimetuse ja digiajakirjade juht Kristina Herodes, kunstnik Aet Alev, moekunstnik ja Hõbenõel 2023 võitja Karl-Christoph Rebane, Kaubamaja ostujuht Kätlin Häninen, ajakirja Eesti Naine moetoimetaja Anu Merila, moekunstnik ja Kuldnõel 2024 võitja Kirill Safonov.
Kui Kuldnõel ja Hõbenõel jagatakse sügisese Tallinn Fashion Weeki raames, siis kevadise Tallinn Fashion Weeki programmiga saad tutvuda siin.
