Foto: Kaupo Kikkas
Milline riideese iseloomustab jazzi?
Joel: Minu jaoks ei saa jazzi konkreetse riidega võrrelda. See oleks ühtaegu kõige stiilsem ülikond ja teisalt su kõige mugavamad koduriided ühes. Väljanägemiselt maitsekas ja soliidne, aga samas hästi istuv ja mugav.
Peedu: Mulle tuleb silme ette šikk ülikond kaherealise pintsakuga, aga lakk-kingade asemel on jooksutossud ja peas suvaline karvamüts. Ise ei tahaks sellist kombot küll selga tõmmata, aga väga jazzilt mõjuks küll.
Sinu suurim moefopaa?
Joel: Ei saa öelda, et tegu on otseselt moefopaaga, aga mäletan eredalt, kuidas oma trio esimesele avalikule kontserdile Jazzkaarel 2011. aastal jõudsin lõpuks nii, et kandsin korraga püksivööd ja trakse. Tagasivaates tundub see veider, aga omamoodi humoorikas ka. Kange tahtmine oli trakse kanda, aga samas püksid olid veidi liiga laiad ja igaks juhuks sai vöö ka ümber tõmmatud. Kunagi rohkem pole sellist asja igatahes ette tulnud.
Peedu: Kui vaatan oma 15 aastat vanu pilte, siis oli iga teine outfit suur fopaa. Võibolla tol ajal oli see jällegi okei, mine sa tea.
Millistes riietes end laval kõige mõnusamalt tunned?
Joel: See sõltub täiesti olukorrast. Pidulikumal puhul on oluline ka välimuse pool, et üldpilt oleks elegantne. Samas üldjoontes üritan hoida nii, et särk oleks väga hästi istuv ja mugav, et ülakeha kenasti liiguks. Üks halvemaid asju on, kui kogemata saab kaasa liiga kitsas särk, mis igalt poolt kisub – pool ajast läheb ettevaatusele, et midagi ei juhtuks ja musitseerimine jääb tähelepanu poolest veidi vaeslapse rolli.
Peedu: Laval peab tunnetama ruumi ja olustikku. Sageli pead hommikul kodunt väljuma ja pimesi midagi kaasa haarama teadmata, milline lava sind õhtul ootab. Kõige hullem on tunda end veidi underdressed, seega pigem olla grammike overdressed. Vahel tahaks võtta casual pintsaku, aga pillimängule jäävad nad sageli ette, mistõttu enamus outfite põhineb triiksärgi ja tumeda püksi kombol. Jalanõu, vöö, kell jm detailid on need millega saad asja veidi funkymaks teha.
Mis värk sellega siis ikkagi on — kas püksivöö ja kingad peavad ühte värvi olema või mitte?
Joel: Mul ilmselt on nii väike vöö- ja kingakollektsioon, et seal värvide osas liiga nõudlik olla lihtsalt ei saa. Tuleb loominguline olla.
Peedu: Vanasti pöörasin vöö ja kinga kombole vähem tähelepanu, aga nüüd ikka kriiskab kui läheb viltu. Kuna olen suur kellafanaatik, siis on selles võrrandis minu jaoks ka kellarihm. Õnneks aitab metallrihmaga või värvilise “nato” rihmaga kell natukene erinevaid asju sobitada.
Rääkige ausalt välja — mis ilurutiinid teil on ja mis näokreemi kasutate?
Joel: Peamiselt lihtsad hügieenitoimetused, kreeme kasutan üldjuhul ainult talvel vajaduspõhiselt. Meeste värk. Juukseid ikka kammin, aga liiga palju sättida ei viitsi.
Peedu: Nigelast juuksekasvust tingituna pean oma kupli ikka paar-kolm korda nädalas puhtaks raseerima ja habemetüüka piiramine saab ka kohe olulisema rolli.
Kas sa teed vahet kleidil ja seelikul?
Joel: Kleit ja seelik on muidugi eristatavad, aga aeg-ajalt lähevad sõnakasutuses lihtsalt sassi.
Peedu: Kui ikka järele ei mõtle, siis kõnepruugis läheb segi küll!
Naised – kontsadega või ilma?
Joel: Naiste puhul täitsa sõltub olukorrast. Kuna olen ise piisavalt pikka kasvu, siis saab naine kontsi ka kanda ja see on väga tore! Aga viimase paari aastaga on pigem vist mugavus esiplaanile tõusnud ja ise ka ei pinguta üle, seega naine saab ka vabalt valida, kuidas parasjagu tunne on.
Peedu: Pigem ilma kontsadeta. Armastan ka kiiremalt kõndida, mis kipub selle kontsa olukorra ikkagi eriti pentsikuks tegema.
Kõige mugavam riietus?
Joel: Kõige mugavam riietus on paratamatult koduriided. Lühikesed püksid ja t-särk ajavad alati asja ära. Teistpidi on muidugi mugavad ka hästi istuvad soliidsed riided, need ajavad kohe selja ilusti sirgu ja tekitavad ka hea enesetunde.
Peedu: Mugav on olla õigete riietega õiges kohas. Kui olen metsas matkal, siis tahan ikka vetthülgavat materjali, trennis kiiresti kuivav sünteetika, kodus pusa ja pehmed püksid, laval king ja ja šikim triiksärk.
Kas värvilised sokid vôi ühevärvilised?
Joel: Vanasti olin rohkem värvilise soki mees, aga nüüd on vanusega sahtlisse ilmunud ka rohkem neutraalsemaid sokke. Aga ega värvilised ka kuhugi kadunud pole!
Peedu: Lapsepõlves mäletan, et ema ostsis ainult musti või valgeid sokke ja peale pesu oli üks suur tohuvabohu. Nüüd on sahtel palju värvilisem, kuigi triibulisi ja täpilisi pigem väldin. Armastan bambusviskoosist sokke ja külmemal ajal meriino villa.
Sinu lapsepõlvelõhn?
Joel: Üks lapsepõlvelõhnasid on kindlasti saepuru lõhn. Mulle väga meeldis väiksena puid saagida oma väikese lastesaega. Ja kuna isa ehitas ja vooderdas sel perioodil ka maja ja vahetati ka katust, siis saepuru oli kogu aeg teemas.
Peedu: Värskelt röstitud kohvi lõhn! Kummalisel kombel on mingi maagia ka bensiiniaurudes, mis ilmselt lapsepõlves kinnistus tähistama seiklust, teelolekut ja uut avastamist.
Sinu lapsepõlve lemmiklugu?
Joel: Tuleb tunnistada, et ei meenu, et mul oleks mingi lemmiklugu olnud, äkki on vanematel miskit konkreetset meeles. Kuna kodu oli kogu aeg muusikat täis (nii jazzi kui klassikat ja aeg-ajalt ka muud), siis olin ilmselt selle vahelduva repertuaariga ära harjunud.
Peedu: Isa räägib, et Ultima Thule “Liivimaa Pastoraal” tõmbas mind alati käima. Pink Floydi “The Wall” albumit sai ka kõvasti kedratud. Hiljem tuli juba reggae periood. Siis hard rock ja alles siis fusion, jazz ja klassika.
Millise muusikuga tahaksid elus veel lava jagada?
Joel: Pean tunnistama, et pole koosmängimise osas vist väga suurelt unistanud – seni on paljud ootused ka täide läinud, kuna nad on ilmselt olnud võrdlemisi realistlikud. Mingil ajal unistasin palju Mark Guilianaga koosmängimisest, teiselt poolt oleks tore kunagi näiteks Lianne La Havasega lava jagada. Aga kuna meil on kodumaal niivõrd palju suurepäraseid muusikuid, siis need mõtted mind tegelikult ei paina ja saan kenasti praegustest kolleegidest rohkelt inspiratsiooni.
Peedu: Kui peaks leidma selle kõige-kõigema, siis Peter Gabriel või Thom Yorke on ilmselt need, kellega musitseerimine oleks “üle mõistuse” ja võibolla lõppeks minestamisega. Jahedama peaga julgen mõelda Norra muusikute Arve Henrikseni ja Ane Bruni peale, kellega võib elu veel kokku viia.
Kas mõtlesite mingile kindlale metsale, kui seda teost lõite?
Joel: Metsa peale mõeldes tuleb esimesena silme ette männimets. Selles on piisavalt helgust ja mingit puhtust, mis inspireerib. Üldjuhul on seal ka meri lähedal, mis kenasti teineteist täiendavad.
Peedu: Sarnaselt Joelile olen samuti männimetsa fänn. Kuna armastan künkaid ja mägesid, siis muusikat luues kujutlesin end sageli mõne “järsema” lõigu peale. Olen palju seigelnud Aegviidu ja Kõrvemaa piirkonnas, mistõttu on need rajad mulle ilmselt kõige lähedasemad.
Kõige lemmikum muusikaline osa “Ood metsale” juures?
Joel: Ühelt poolt meeldib mulle see osa, kus kõik kogu kambaga saame mängida ja kollektiivselt soleerida. Teiselt poolt ootan põnevusega neid hetki, kus mõni pill üksinda (või kahekesi) mängima jääb.
Peedu: Ma ootan kontserdi kõige viimast lugu, mille tööpealkiri on “Finaal”. See toob kõik eelnevalt läbielatud emotsioonid kuidagi hästi kokku ja jätab õhku mõnusa lootusekiire. See oli esimene idee, millega hakkasin komponeerimisel pusima ja teisalt see, mis valmis jällegi kõige viimasena.
Millist kontserti soovitad Jazzkaarel kuulama minna? Miks?
Joel: Kindlasti soovitaks kuulata ära saksofonilegendi Kenny Garretti. Teda on juba aastaid siia oodatud! Dirty Loops on väga mõnus, samuti Avishai Cohen. Ja ega kodumaised artistid ka ju alla ei jää.
Peedu: Siiri Sisask & Kristjan Randalu “Lingua Mea” on minul üks oodatumaid. Nende 2011. aastal valminud plaadist ei tea siinmail keegi suurt midagi, aga minu arvates on see üks suurimaid pärle kodumaise muusika salvestuste hulgas.
Jazzkaare avakontsert toimub 24. aprillil kell 18.00 Vabal Laval. Rohkem infot: www.jazzkaar.ee
Eva, olid üks eestvedajatest, kelle käe all Jazzkaare kontoris Kräsh hakkas sündima. Kui keegi küsib sinult, miks on vaja lastele eraldi jazzifestivali, siis kuidas vastad?
Laste jazzifestival oli Jazzkaare pikaaegne unistus. Oleme Jazzkaare perekontserte korraldanud aastast 2012 ja seda tehes nägime, kui tänulik on publik spetsiaalselt lastele loodud programmi eest. Lisaks on need kontserdid toonud alati nii palju rõõmu osalejatele, muusikutele kui ka korraldajatele. Tundsime ka vastutust, et meid nakatanud jazzipisik leviks ka lastele ja noori rütmimuusikast õppureid jaguks, sest nii läheb ka tulevikus jazzivaldkonnal Eestis hästi. Samas tahtsime lisaks kontsertidele pakkuda lastele nii palju enamat ja seda kõike teadlikult lastele loodud keskkonnas, mis toetab ja innustab neid veel rohkem muusikaga tegelema. Seda kõike me aga kevadise Jazzkaare raames pakkuda ei saanud.
Nii oligi Tallinna laste jazzifestival Kräsh ühe pikaaegse unistuse täitumine. Ja mitte ainult meile, vaid noorele publikule suunatud jazziprogrammile mõtlesid ka Eesti Jazzliit, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Philly Joe’s jazziklubi ja mitmed teised. Kui UNESCO muusikalinn Tallinn kutsus muusikalinna programmiks esitama uusi ideid, siis tuligi jazzivaldkonna ühisel istumisel valdkonnaülene äratundmine, et nüüd ongi aeg laste jazzifestivali idee teoks teha. Kogu valdkonna jaoks on oluline, et jazz oleks popp, publik püsiks noor ja uusi muusikuid kasvaks peale. Laste jazzifestival koos muusikalaagrite, spetsiaalse kontsertprogrammiga lastele, noorte endite esinemiste, erinevate töötubade, artistidega kohtumistega, jazziklubi ja stuudiote külastamisega ning palju muuga aitavad selleks kaasa. Ja kõik see areng saab teoks tänu UNESCO muusikalinn Tallinnale.
Kräsh toimub sel aastal juba kolmandat korda. Mis olid põhilised eesmärgid, kui Kräshi planeerima hakkasite ja kas tänaseks tundub, et need on ka täitunud?
Tallinna laste jazzifestival Kräsh eesmärk on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste jazzmuusika juurde toomine. Festivali missiooniks on pakkuda lastele ja noortele kvaliteetset haridusprogrammi ning meelelahutust koos kaasalöömise ning esinemisvõimalustega ning läbi selle harida ja arendada noore publiku muusikalist silmaringi ja huvi jazzi vastu ning kasvatada uusi avatud meelega kultuuri- ja jazzisõpru.
Ja nüüd kolmandal aastal saame öelda, et publik on meid üles leidnud. Seda näitab see, et muusikalaagritesse kandideerimine on väga populaarne ja ka piletimüük festivalile läheb hästi. Sel aastal katsetame esimest korda koolidele suunatud muusikapäeva, ka see päev on juba täitunud osalemissoovidega. Meil on peale kasvamas juba mitusada jazzifänni ja ka noori korraldajaid, kes tahaksid tulevikus ka Jazzkaart või miks mitte ka mõnda teist festivali korraldama hakata. Lisaks rõõmustame väga, et Kräshi muusikalaager on aidanud üles leida neid noori, kes tundsid endas ära tõelise muusikaarmastuse ja on läinudki tänaseks MUBAsse rütmimuusikat õppima. Ja kui üks armastatud muusik ütles eelmisel Kräshil, et see on tema kõige lemmikum festival üldse ning need töötoad ja kontserdid pakuvad lisaks lastele ka täiskasvanutele (ja muusikutele endile) nii suurt ja sooja elamust, siis on see tõesti veel üks märk sellest, et teeme väga õiget asja.
Mil moel on Kräsh sind ennast üllatanud?
Kräsh on aidanud hoida Jazzkaare tiimi korraldajatena heas vomis ja julgustanud mugavustsoonist välja astuma. Kuigi meil on suur kogemus festivalide-kontsertide korraldamisel, siis üllatas, et ainult lastele suunatud programmi ja turunduse-kommunikatsiooni tegemine on palju keerulisem kui oskasime esialgu arvata. Samuti oli väljakutse täiesti uue asja käivitamine ja oma sihtrühma ülesleidmine. Õnneks saime endale appi kõige ägedama projektijuhi Maris Aljaste, kel on väga suur kogemus lastega tegutsemisel ja muusikaarmastuse jagamisel. Üheskoos oleme hakkama saanud südantsoojendava ettevõtmisega ning näeme nii selgelt, kuidas aitame muuta nende laste ja noorte tunnetust muusika suhtes positiivsemaks ning tuua neid muusika juurde.
Oleme seda festivali teinud koos lastega — küsinud lastelt tagasisidet juba korraldamisfaasis ja nende ettepanekute-soovidega arvestanud. Üks suurimaid üllatusi oli mulle laste eelistused artistide osas — vaieldamatu top 1 artist oli ka lastel ja noortel Anne Veski. Veel ei ole meil õnnestunud Annet Kräshile tuua, aga küll see unistus ka täitub. Samuti usaldasime laste ja noorte eelistusi nii festivali nime kui ka disaini osas. Ja jälle tasus noori usaldada, sest festivali Kräsh disain võitis aastal 2024 Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta parima reklaami muustikasündmustele tiitli (disainer Viktor Gurov).
Millised on olnud sinu enda lemmikhetked Kräshi kahelt esimeselt festivalilt?
Lemmikud on kohtumised laste-noortega, seda nii korraldusfaasis kui ka festivalil. Südames on hetked noorte õhtujuhtidega lava tagant festivali avasõnade harjutamisest ja üheskoos nende õnnestumise üle rõõmustades. Samuti näha nii lähedalt seda noort publikut — süda avatud muusikale, võttes silmade särades avasüli vastu neile pakutava ja julgelt küsimas artistidelt seda, mis neil päriselt hingel on. Eriline hetk oli näha enda last rõõmustamas Kräshi festivalikülastuse üle, sellistel momentumil tunned, et meil on kõige ägedam töö üldse!
Oled Jazzkaarega seotud juba üle kümne aasta, ürituste korraldamisega pikemaltki. Kuidas oled nende aastate jooksul tajunud publiku muutumist – kas järelkasv on olemas?
Aastaid on Jazzkaare väliskülalised imestanud, kuidas Jazzkaare publik on nii noor. See on tõesti noorem kui jazzifestivalide publik mujal Euroopas. Loomulikult on Jazzkaar selleks teadlikult tööd teinud (lisaks perekontsertidele ka muud programmivalikud ja tegevused), aga mitte ainult, see on kogu Eesti jazzivaldkonna ühine panus, et jazzmuusika on Eestis populaarne ning jazzmuusikud hinnatud ja armastatud. Tundub, et aastatega läheb publik järjest avatumaks ning on valmis ka värskeid ja crazy’sid elamusi katsetama. Samas tahab publik kõige rohkem seda positiivset elamust, vaimuturgutust ning võimalust unustada igapäev ja sukelduda korraks emotsionaalselt kõrgemale, võttes selle elamuse endaga ka peale kontserti kaasa.
Tallinna laste jazzmuusikafestivali Kräsh, mille eesmärgiks on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste muusika juurde toomine, on ellu kutsunud festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga. Sel aastal koosneb Kräsh kolmest osast – muusikalaagritest, avalikust festivalipäevast 1. juunil ning muusikapäevast 2. juunil, mis on suunatud koolidele. 1. juuni avalikul festivalipäeval on peaesinejateks Saara Pius kavaga „Pidu loomariigis“, Airi Liiva koos Laulupesa laululastega ning Puuluup koos Liisi Koiksoniga, lisaks toimuvad ka toredad töötoad näiteks Laura Põldvere ja Johan Randverega ning kohtumine Getter Jaaniga. Vaata kogu programmi ja leia piletid Kräshi kodulehelt!
Anna, loodan, et nõustud, kui ütlen, et Jazzkaar esindab alati midagi erilist – mida tähendab see festival sinu jaoks isiklikult ja artistina?
Jazzkaar on minu elus alati olulist rolli mänginud. Esiteks kuulajana ning muusikafännina – eriti, kui mõelda tagasi ajale, mil ma alles lauljakarjäärist ja muusikaõpingutest unistasin. Jazzkaar on mulle aja jooksul pakkunud tohutult inspiratsiooni, julgust unistada ning liikuda oma eesmärkide suunas. Artistina on festival andnud mulle hindamatuid esinemiskogemusi väga erinevate koosseisudega. Minu esimene ülesastumine Jazzkaarel oli koos Tõnu Naissoo kvartetiga. Ka Anna Kaneelina looming kõlas esimest korda just Jazzkaare festivalil.
Sind on kirjeldatud kui jõulisemat ja rokilikumat kui kunagi varem – millest see uus energia või suund tuleneb?
Selliseks kirjelduseks on andnud põhjust minu viimati ilmunud singel “Better Man”, mis tõepoolest nende märksõnadega haakub. Kui uus muusika ennast ilmutama hakkas, kuulasin väga palju 90ndate grunge’i. See on kindlasti mu suunamuutust mõjutanud. Samuti oli mul tunne, et viimased aastad on jätnud mu sisse palju lõpuni lahendamata teemasid, mida soovisin füüsilisemalt ja jõulisemalt endast välja elada. Selline muusika annab mulle selleks parema võimaluse.
Su muusika puudutab sageli armastuse, muutumise ja sisemiste varjude teemasid – millised mõtted või tunded on su värske loomingu keskmes?
Uue muusika keskmes on suuresti enda positsioneerimine praegusel keerulisel ja äreval ajal. Kõikjal on palju ebakindlust ning ka hirmu. Ka mina ei ole nendest teemadest puutumata – nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil. Tunnen muret ja olen kriitiline, kuid kindlasti ei positsioneeri ma ennast tekstides kuidagi teiste suunas näpuganäitajana – “be a better woman” kõlab esmajoones ikka mulle endale. Muutuste temaatika on samuti esindatud, sest see on midagi, milles ma inimesena ennast alati leian.
Sinu vokaalid ulatuvad sosinatest karjeteni – kuidas sa oma häält ja selle dünaamikat laval usaldad või juhtida püüad?
Tee iseenda hääle leidmiseks ja usaldamiseks on olnud käänuline ja pikk. Alles enda kirjutatud laule lauldes hakkas see pilt selginema ning sain aimu, milleks mu hääl üldse suuteline on. Kõige suuremaks õpetajaks on olnud enda muusika esitamine, laval enda emotsioonidega toimetulemine ja seejärel usaldamine, et need emotsioonid juhatavad häält ning viivad seda õigesse suunda. Õpingute ajal olin väga lukus – mõistus kontrollis kõike liialt, nii et hääl oli pidevalt justkui sordiini all ja kurgus kinni. Nüüd, kui hirm eksida on väiksem, juhtub ka rohkem ootamatusi, millest kasvavad välja uued teadmised iseenda kohta.
Kui mõelda tagasi su debüütalbumile ja sellele, kus sa nüüd oled – milline sisemine või loominguline muutus on olnud sinu jaoks kõige tähendusrikkam?
Esimese albumi puhul oli palju katsetamist ja avastamist – seal oli palju juhuslikku, mis sel hetkel mind väga võlus. Praegu olen jõudnud suurema selguseni selles osas, mida ja kuidas ma enda muusikas väljendada soovin, ning kogu protsess on teadlikum. Tähendusrikkaim on vast see, et olen jõudnud suurema eneseusalduseni.
Mida sa loodad, et kuulaja Jazzkaarel sinu kontserdilt kaasa võtab?
Ma loodan, et minu kontsert mõjub kuulajale, kui ammu oodatud kohtumine iseendaga. Loodan, et see valgustab südant ning annab lootust. Me kõik oleme nii erinevaid, kuid samas ühendavad meid inimeseks olemise tuumtunded nagu armastus, lootus, igatsus, lein… Minu jaoks on oluline luua ühendus ja olla nendes tunnetes kollektiivselt koos.
Millest sa hetkel ise kõige rohkem unistad – muusikas või elus üldiselt?
Minu unistused on hetkel väga maised ja lähtuvad sellest, mis minu “päris” elus kõige suurema kaaluga on – minu lapsed ja nende heaolu. Unistan koolisüsteemist, mis suudaks paremini arvestada laste eripäradega – nii tugevuste kui ka nõrkustega – ja neid paremini toetada. Unistan, et see sama süsteem toetaks ka õpetajaid ning hoiaks nende vaimset tervist ja motivatsiooni. Soovin, et Eesti lapsed oleksid just vaimse heaolu ja koolirõõmu poolest esirinnas – seda pean olulisemaks kui kohti rahvusvaheliste testide pingereas. Unistan tervishoiusüsteemist, kus ühiskonna nõrgemad ja vähemkindlustatud – eelkõige lapsed – ei jääks õigest abist õigel ajal ilma. Unistan vabakutseliste loomeinimeste tervisekindlustusest. Mu mure nende teemade pärast on mastaapne. Ja kõigest enam unistan ma, et sõjad lõppeks ning me saaksime kõik lõpuks rahus hingata.
Anna Kaneelina astub Jazzkaare raames üles 26. aprillil kell 21.30 Von Krahlis.
