Edith Karlson on skulptor, kelle loomingu peategelased on enamasti inimesed ja loomad. Koeri, karusid, lõvisid, linde ja teisi loomi peaks tema töödes vaatlema sümbolite, allegooriana. Figuurid Karlsoni loomingus viitavad hirmudele, mis kaasnevad nii kunstnikuna töötamise kui ka ühiskonnas toimimisega. Oma teoseid esitab ta üldjuhul installatiivselt, hõlmates kogu ruumi.
Avalikule konkursile sooviavalduse esitanud 16 kunstniku seast valis Edith Karlsoni välja rahvusvaheline žürii. Komisjon kogunes Tallinnas, et arutada esitatud sooviavaldusi ning kohtuda kunstnikega nende ateljeedes. Valikukomisjoni kuulusid Berliinis asuva Spore Initiative juhataja Antonia Alampi, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja Maria Arusoo, Iiri Moodsa Kunsti Muuseumi juht Annie Fletcher, Norra rahvusmuuseumi kaasaegse kunsti kuraator Geir Haraldseth, kunstnik ja KKEKi nõukogu liige Jaanus Samma ja Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre.
“Edith Karlsoni loominguline areng on olnud tohutult põnev ja murranguline teekond,” ütleb Geir Haraldseth, “Tema installatsioonid viivad publiku võimsale reisile läbi ajaloo, inimloomuse ja müütide. Karlsoni usk kunsti ja eriti skulptuuri jõusse meid kõiki mõjutada on tänapäeval väga vajalik.” Antonia Alampi lisab: “Edith Karlsoni loomingul on võime jätta vaataja hingetuks.” “Me ootame väga tema projekti arengut, millest tuleb kahtlemata ambitsioonikas ja mõjuv paviljon 2024. aasta Veneetsia biennaalil,” ütleb Annie Fletcher.
Edith Karlsoni idee Eesti paviljoniks lähtub tema viimasest isikunäitusest “Süütuse tagasitulek” (EKKMis, 2021, kuraator Eero Epner). Sarnaselt EKKMiga loodab ta paviljoni muuta kõikehõlmavaks keskkonnaks, kus teoseid ja ruumi pole võimalik üksteisest lahutada ning mis puudutab inimese tunnetuslikku poolt. “Ma ei taha teha paviljonist galeriiruumi kaasaegse kunsti teostega,” kommenteerib kunstnik, “Ma lähtun ideest, et meie, inimesed, oleme maailma ummikusse viinud. Sellest ei ole pääsu, pole illusioone, on ainult draamad. Miski ei muutu kunagi ja see on korraga kurb ja naljakas, tõsine ja naeruväärne, hirmutav nagu põrgu ja lõbus nagu tsirkus. Ma arvan, et minu töö kunstnikuna on luua ruume, kus vaataja fantaasiat toidetakse, sest kõige võimsamad draamad toimuvad meie peas.”
Edith Karlson (1983) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri eriala (BA, 2006; MA, 2008). Teda on autasustatud EKA noore kunstniku preemiaga (2006) ja Köler Prize’i publikupreemiaga (2015) ning Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiaga (2019). Edith Karlson on kunstnikupalga saaja aastatel 2018-2020 ja 2022-2024. 2021. aastal autasustati teda Eesti Kultuurkapitali peapreemiaga.
1895. aastast toimuv Veneetsia kunstibiennaal on vanim ning suurim rahvusvaheline kunstifoorum. Eesti osaleb oma paviljoniga Veneetsias alates 1997. aastast. 60. rahvusvaheline Veneetsia kunstibiennaal toimub 2024. aastal. Eesti osalemist Veneetsia rahvusvahelisel kunstibiennaalil korraldab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja rahastab Kultuuriministeerium.
Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.
Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.
Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.
„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“
Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.
„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.
Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.