Selle aasta Disainiöö keskne näitus “Created in Italy” pandi kuraatorite Odo Fioravanti, Giulio Iacchetti ja Francesca Picchi poolt kokku neli aastat tagasi. Itaalia disaini mitmekülgsust väljatoov näitus on enne Tallinnat rännanud mitmel pool maailmas, Melbourne’ist San Francisconi ja Jakartast Bangalore’i ning Hanoisse. Disainiööle saabus see Itaalia saatkonna ning Eesti Disainerite Liidu koostöös.

Portaili kaasautoril Evelin Ojametsal oli võimalus vestelda kahe näituse kuraatori, Francesca ja Odoga, et tuua teieni näituse sünnilugu.

Millest sündis „Created in Italy“ näituse idee?

Meie ees seisev ülesanne oli teha näitus Itaalia kaasaegsest disainist ning samas tutvustada ka riigi tööstust. Kuraatoritena ei tahtnud me lihtsalt kuhjata kokku erinevaid objekte, vaid eelkõige avardada inimeste nägemust disainist ning avada seda kui kultuurinähtust. Näitusele eelnes ulatuslik uurimistöö, kaasamaks võimalikult erinevaid disainbrände ja näitamaks seeläbi Itaalia disaini võrratut mitmekülgsust.

Mille alusel valisite just need brändid näitusele osalema?

Itaalia koosneb paljudest erinevatest identiteetidest, kuna me ei ole ühtse riigina ajalooliselt väga kaua eksisteerinud. Erinevatel piirkondadel on oma selgelt välja kujunenud identiteet, mille üle ollakse uhked, meil on pigem kohalikud keeled kui dialektid jne. Usume, et mitmekesisus elus on rikkus ja soovisime seda välja tuua ka disaini puhul. 

Kõigepealt püüdsime osalejaid valida võrdselt üle kogu Itaalia, nii et erinevad piirkonnad  ja disainbrändide liigid saaksid esindatud, väikestest perefirmadest suurte rahvusvaheliste tööstusettevõteteni välja. Lisaks ei tahtnud me piirduda vaid sisekujundustoodetega, vaid tuua näiteid ka tehnoloogiavaldkonnast, moest, toidusektorist, autotööstusest, põllumajandusest jne, näitamaks Itaalia disaini kogu spektrit. 

Ja lõpuks sai määravaks konkreetsete disainbrändide lugu – et seda oleks huvitav rääkida ja et neis oleks see miski, mis inimeste elu paremaks muudab. 

Kas mõni osalevatest disainbrändidest on teie endi jaoks eriti meeldejääv?

Parimaid on peaaegu võimatu nimetada, see tundub nagu oma lemmiklapse valimine. Üks lugu, mis on aga kindlasti jutustamist väärt, on väikese Milano lähedal paikneva ettevõtte, Terre Davise lugu. Tegemist on  perefirmaga, mis purustab telliseid tenniseväljakute katete tegemiseks. Selle asemel, et teha seda uutest tellistest, hakati ringmajanduse ideega kooskõlas kasutama mahajäetud või osaliselt hävinud hoonetest pärinevaid telliseid. Suurepärane edulugu, mis näitab, kuidas innovaatiliselt mõtlev väikeettevõte võib jõuda nimekate klientideni rahvusvahelisel turul, nende puhul maailma suurimate tenniseväljakute tarnijaks olemiseni. 

Teine huvitav näide näituselt on Montessori haridusasutustes ja laiemalt Montessori meetodi järgijate poolt kasutatavad arendavad õppematerjalid GAMilt. Montessori valib väga rangelt, mida õppetöös kasutada, et tagada lastele parim õpikeskond, ja isegi pärast seda, kui Maria Montessori ideed levisid üle kogu maailma, kasutavad nad ikkagi sellesama väikeettevõtte materjale, kellega kunagi alustasid.

Samuti võib välja tuua Limonta, kes leiutas kõrgtehnoloogilise nailoni, mida nüüd Prada oma kollektsioonides kasutab. Lai värvivalik ja äärmiselt kvaliteetne valmistus viis algselt vaid spordirõivasteks planeeritu kõrgmoesektorisse.

Olete öelnud, et näitusel väljasolev peegeldab lisaks ka Itaalia maastiku mitmekülgsust, meredest mägedeni. Kuidas täpsemalt?

Disain on sageli seotud territooriumiga, ammutades sellest inspiratsiooni. Näiteks Genova on mereäärne linn ja nii valmistab kohalik ettevõte sukeldumisvarustust, hoides hinna uudsele disianilahendusele vaatamata taskukohase, et võimalikult paljud saaksid võimaluse minna meremaailma avastama. Või ka näiteks Mont Blanci naabruses asuv sepatöökojast väljaarenenud ettevõte, kes lõi abivahendid matkamiseks ning mägironimiseks.

Kuidas on Itaalia disainimaastik muutunud võrreldes 5-10 aasta taguse ajaga?

Odo: Minu arusaam on, et disainist on saanud nähtus, millest kõik räägivad. Ainuüksi Milanos on meil kümneid disainikoole, mille lõpetavad igal aastal tuhanded noored. Teisalt mulle tundub, et disain on hakanud liigselt keskenduma vaid sellele, mis on praegu trendikas või mingite konkreetsete kommunikatsioonikanalitega seotud, olles mitte alati korralikult läbimõeldud, ilma tugeva filosoofiata loodud asjade taga. Nagu tee, kuhu on lisatud liiga palju vett: jätkub rohkem, kuid on vähem intensiivne.

Francesca: Jätkusuutlikkus on tööstusdisaini jaoks kindlasti oluline märksõna, kuid seda ei võeta veel piisavalt tõsiselt, jäädes sageli lihtsalt ilusate sõnade tasemele. Peame sellele eesmärgile kindlasti rohkem keskenduma.

Disainiöö selle aasta keskseks teemaks on AI kasutamine disainisektoris. Milline on teie isiklik nägemus tehisintellektist, kas see on disainerite jaoks oht või võimalus?

Uued tehnoloogiad alati hirmutavad inimesi alguses. Arvan, et tehisintellekt võtab osa meie tööst üle, näiteks tekstide toimetamine, lihtsamate visuaalide loomine jne. Kuid meile inimestena jääb kõige olulisem – olla need, kes saavad otsustada, miks midagi teha. Disainerid ei ole enam tehnikud, kes loovad lõputult kujundeid, vaid valivad loodu hulgast need õiged. Saame keskenduda sellele, mis on tõepoolest oluline ehk sügavamale motivatsioonile ja disainifilosoofiale, mõttestades selgelt, miks on vaja luua maailma veel üht uut asja. Samuti jääb alati meie osaks disainiga kaasnev emotsionaalne pool ehk kuidas peavad inimesed meie disaini tarbides end tundma. 

Ja lõpetuseks, mida võiks Eesti ja teised riigid Itaalialt disaini osas õppida?

Itaallastele meeldib proovida midagi uut, isegi kui see võib esmapilgul veider tunduda. Meil on disainerite ja tootjate suhtumiseks “teeme proovi” või “teeme ära”, selle asemel, et kohe öelda, et ei õnnestu või ei saa. Uute lähenemiste ja lahenduste otsimine ning teistsuguste perspektiivide avamine on midagi, mis võiks ühendada, ja ka praegu ühendab, disainiga seotud inimesi üle kogu maailma. 

Teine aspekt – panna alati mõte disainitavate objektide taha, nii omandavad need väärtuse ja tähendusrikkuse. Disain on Itaalia kultuuris midagi väga juurdunut, disainmõtlemine kui selline sai just siin alguse. Meile meeldib määratleda end disaini mõttes intellektuaalidena, mitte pelgalt tehnikutena.

Näitust “Created in Italy” näeb sellel nädalal Disainiöö raames Krulli kvartalis, rohkemat infot leiab siit.

Jätkatest Portaili seeriat, mis toob kaadri tagant välja seal tegutsevad persoonid, on seekord fookuses Marianna Gunja. Moefotograaf, kelle jaoks on kaamera vahend visuaalsete maailmade ehitamiseks.

Marianna on romantik, kes usaldab intuitsiooni rohkem kui reegleid ning leiab ilu nii naerukortsudes kui ka ootamatutes tehnilistes vigades. Saame tuttavaks loojaga, kes ei karda “flow-seisundis” stuudio inventari otsa komistada ega otsida tähendust ka kõige argisematest hetkedest. Autentsuse huvides avaldame intervjuu inglise keeles.

Name: Marianna Gunja or Mara

Age: 39, but 25 in heart

Location: Tallinn

Preferred camera: Canon 6d and Fujifilm XT3, but anything that shoots really

Instagram: @noxdies

Marianna, what first pulled you into photography?

You know, it was not always so easy for me to start a conversation and approach people. I was getting anxious and overthinking about what I was going to say and it was pretty scary, so at one point I realised that photography could be a way for me to come closer to a person and give us a topic to engage in. Actually, Susan Sontag wrote about this in one of her essays. When I first read it, I had this “omg, that’s me” moment. And secondly, I wanted to tell stories and build my small worlds.

You mentioned Susan Sontag’s essays helped you see photography as a way to bridge the gap between you and other people. Now that you’re experienced, do you still feel like the camera is a “shield” that helps you connect, or has it become something else entirely?

Not anymore. I realized a while ago that I needed to find a new meaning for it. The original reasoning – that the camera is a tool that gives me permission to get closer to people – is no longer the main thing. Instead, the desire to create a world is something I’ve always had. I want to dive deeper now and take on more of a creative director role.

What is it about fashion and beauty photography that excites you the most?

The collaborative moment is definitely my favourite one. Everyone is giving a part of their craft and their soul and then everything is coming together as a visual story. It’s the best feeling in the world!

How do you usually get into the right mindset before a big shoot?

I wish I could say that I do morning yoga and cold showers because it would be healthier, but actually I just walk to one of my favourite cafes to grab a cappuccino if I have time and then I put on my headphones and put some music on while I’m on my way to the shoot location.  What exactly can depend a little on the mood on the shoot and on my energy levels this day, but my choices can vary from Imagine Dragons to Massive Attack or Moderat or even Noëp. Sometimes when I have a lot of random thoughts I actually start my morning by going through the mood boards for the shoot, which helps me get organised and think of some new ideas on how I can approach certain moments during the shoot. 

What’s something people would be surprised to learn about what happens behind the scenes?

I guess, people don’t realise that some things might not work out as planned even though there was so much planning and prep involved. Sometimes, models feel unsure about their outfits and feel reserved while posing in them, or the outfit just doesn’t work because of their body type. Sometimes the photo equipment starts misbehaving suddenly, while everything was perfectly working a moment ago… And the only (best) thing you can do is not to be frustrated about it, keep positive for yourself and for your team and adapt. The original plan goes out the window and intuition and trust in team work take over and the most memorable moments are born. 

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Mara Gunja (@noxdies)

Also, during the shoot I can go in such a deep “flow state” that I do not see anything else beyond my subject and beauty I aim to capture. So I can be completely oblivious about my surroundings, stumble a lot physically and bump into studio equipment, walls and other objects near me. It happens a lot, so I just joke about it with my team.

Studio or shooting on location?

That’s a good question. I think it might be a seasonal thing. As we are living in a colder climate, weather is a bit unpredictable at times and some locations are hard to get, photo studios are more reliable, for sure. Yet, in the spring time I yearn for a change. So, maybe a mix?

What has been your most memorable or favourite project so far?

My favourite project is always the next one. But there have been a couple of really cool and memorable shoots all over the years. Like the first time I shot for Karmen Pedaru’s brand, it was a whole day shoot and we had a big team and a lot of things to shoot, but the energy was just so good! Secondly, last autumn’s shoot with Hannes Rüütel was something I enjoyed a lot and the story he had in mind for it was quite unexpected.  And if I would pick an oldie but goodie, I would pick my first jewellery shoot ever for Hyrv, where we had two models portraying a mom and a daughter. There was just something so sincere and simply beautiful about it.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Mara Gunja (@noxdies)

Which do you lean towards more – fashion or beauty?

I like the playfulness in fashion, but if we are talking about meanings behind every image, fashion can be more complex and the language of beauty is more universal. I am also a dreamer and a romantic at heart, so I am always looking for beauty everywhere, even in mundane situations. 

Is there a person, face, or type of character you’ve been dreaming of capturing?

I have been involved a lot in shooting model tests for some of Estonian modelling agencies for the last couple of years. I am pretty grateful for that time, because I learned a lot about the industry outside our country, but at the same time I think it left me yearning for something different. I think more mature characters, with smile wrinkles in the corner of their eyes and a bit of devilish mischief can be my type of therapy at the moment.

And to finish – what’s a phrase you often use to sign off your emails?

There are two versions. To the people I want to connect with and make something beautiful together, it’s “Hope to hear from you soon”. Because I truly do! And to the people who know me, it would be “Best wishes” or “Love, M”. 

Juba neljandat korda kutsub Jazzkaar koostöös UNESCO muusikalinn Tallinnaga lapsi ja peresid Tallinna laste jazzifestivalile Kräsh, mis toimub juba 31. mail ja tänavu esimest korda PROTO avastustehases. Päeva mahuvad kontserdid, loovad töötoad, kohtumised muusikutega ja avastamisrõõm neile, kelle jaoks muusika on alles põnev heli, ning neile, kes juba vaikselt oma esimesi lugusid kirjutavad.

Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.

An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?

Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.

Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?

See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.

Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?

Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.

Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?

Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by An-Marlen (@an.marlen)

Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?

See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.

Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?

Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.

Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?

Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.

Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?

Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.

Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?

Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.

Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?

Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.

Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?

Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.

An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.