Hiljutises videos näitab Dior, kuidas valmib moemaja värskemaid mudeleid – Bobby käekott. Esimest korda esitleti seda käekotti ühes 2020. aasta sügistalvise kollektsiooniga ning kohe hakati sosistama, et küll see kott oma tee tänavamoodi ka leiab.
Mis teeb selle koti eriliseks? Lisaks elegantsele kujule ning käsitööna sätitud detailidele on sellel tekst „30 Montaigne”. Mis see on? See on aadress, täpsemalt Diori peakontori oma Pariisis. Lihtne ja loogiline.
Vaadake oma silmaga järele, kuidas Bobby ilmavalgust näeb:
Uues loos põimib maria kallastu eesti- ja ingliskeelse teksti sujuvaks, futuristliku hõnguga tervikuks, mille taustal võib kuulda nii elektroonika krõbinat kui ka naiselikku enesekindlust. Kõrge energiaga produktsiooni taga on lisaks Kallastule ka boipepperoni ja Mattias Tirmaste, kes hoolitsevad loo erksa gruuvi ja tehnilise täpsuse eest.
„See on järjekordne hea lugu, mis sündis koos heade sõpradega,“ sõnab maria. „Kujutasime ette elu digitaalse tüdrukuna ja lasime fantaasial lennata. Sukeldusime igasse detaili ning olen lõpptulemuse üle väga uhke.“
Ka staar-produtsent boipepperoni kinnitab, et koostöö on inspireeriv ja tulemused erakordsed: ”maria ja Mattiasega produdes pole ühtegi sellist päeva, kus mul poleks motivatsiooni stuudiosse minna – meil on tekkinud ühiselt tugev muusikaline keel. Juba ootan pikkisilmi hetke, mil album valla pääseb, sest see on tõesti midagi uut kodumaisel maastikul!”
Kuula uut pala:
Blazy, varasem Bottega Veneta loovjuht, astus CHANELi maailma austusega. Tema kevad/suvi 2026 kollektsioon oli kui kolmes vaatuses vestlus, mis koosles peatükkidest „Un Paradoxe“, „Le Jour“ ja „L’Universel“ – rääkides lugusid töö ja armastuse, mehelikkuse ja naiselikkuse, mineviku ja tuleviku vahel.
“Un Paradoxe” algas särgiga – lihtsa, ent tähendusega. See oli justkui sümboolne laen Gabrielle Chaneli suurelt armastuselt Boy Capelilt. Koostöös ajaloolise särgitootja Charvet’ga sündis CHANELi jaoks uus klassika: raskelt langev, ahelaga ääristatud särk, mis kord meenutas smokingut, kord öösärki. Moemaja ikoonilised tviidkostüümid said Blazy tõlgenduses vabad ja voolavad, kraeta jakid kandsid endas meeste õlajooni, kuid hoidsid CHANELile truud graatsiat. „See algab meeste garderoobist,“ sõnas Blazy, „sest Gabrielle Chaneli jaoks oli võrdsus alati seotud vabadusega.“
Blazy “Le Jour” tõi lavale päris CHANELi – mitte muuseumieksponaadi. Selles peatükis mõtiskles disainer rõiva kui põlvest põlve edasiantava eseme üle – nagu 2.55 käekott, mis näis kortsunud ja kantud, või tviid-jakid ja -seelikud, mis paistsid justkui õmblustest lagunemas. Krooniks olid siidist kudumid ja käsitsi maalitud lilled, mis nägid välja nagu lahti rulluvad kroonlehed – õrnad, aga tugevad, nagu Chanel ise.
Kolmas peatükk, “L’Universel” viis CHANELi universumi uuele orbiidile. Materjalide katsetamine, läbipaistvused, baroksed pärlid ja emailitud planeedid moodustasid sümbioosi mineviku ja tuleviku vahel. Modellid kandsid ikoonilisi kahte tooni kingi, mis ongi mõeldud liikumiseks – mitte poseerimiseks. Kõik tundus reaalne, kantav, ent samas muinasjutuline.
The Business of Fashionile antud intervjuus sõnas Blazy, et tema silmis oli valik lihtne: „Me võime teha esimese sammu ettevaatlikult, või luua nii, nagu see oleks meie viimane kollektsioon.“ Ta valis teise – ja tulemus oli vapustav. Enam kui 70 debüütkomplektiga Blazy CHANEL sai vaba, sensuaalne ja sügavalt inimlik. Ja võib-olla just seetõttu tundus see etendus nii õige, nii vajalik ja nii… CHANEL.