Mis siis juhtus? Juhtus see, et Pamela Anderson, kelle comeback’i on olnud südantsoojendav kõrvalt jälgida, väisas vastlõppenud Pariisi moenädala moeetendusi… ilma meigita. Jah, te lugesite õigesti. Täiesti ilma meigita, täiesti oma loomulikus ilus. Me ei tea, kas see oleks pidanud nii suureks uudiseks paisuma, aga oli rõõm näha, millist toetust selline samm sai. 56-aastast Pamelat kiitsid nii tema maailmakuulsad kolleegid kui suurimad moeväljaanded. Üks nendest võttis kätte ja püüdis Pamela ka videosse, milles ta selgitab väga ausalt, kuidas tal selline otsus (endalegi ootamatult) sündis:
Kõik, mida ta videos räägib, on nii siiras ja samas nii loogiline, et meis kõigis võiks olla samasugust killukest Pamelat.
View this post on Instagram
Ja häbi olgu neil meediakanalitel, kes otsustasid pöörata kogu selle meigivabaduse negatiivseks uudiseks, et saada klikke pealkirjaga “Pamela on end käest lasknud”. We know who you are.
“”Tüdruk trammis” on kindlasti üks mu lemmikuid kogu albumilt – see on mõnus, suvine ja helge,” räägib INGER. Video võtted said alguse varavalges Balti jaamas. “Olime platsis juba kell 5:45 ja jagasime oma muusikat esimestele trammisõitjatele. Inimesed olid üllatavalt vastuvõtlikud – mõni filmis isegi salaja kõrvalt meie tegemisi.”
Inspiratsioon loole sündiski just nimelt ühest trammisõidust – kuigi INGER tunnistas oma albumi esitlusel, et ta polnud trammiga sõitnud juba ammu. Nüüdseks on see lubatud suvine sõit tehtud ning ka visuaalselt jäädvustatud.
Video tõi ekraanile loovtiim Chairmen Productioni eestvedamisel – režissöörideks Kaur Kulver ja Martin Pikk.
Laul ise sündis koostöös Markus Palo, Claus Heinrich Riismaa ja Harmo-Ron Kallastega. Produtsendiks oli Markus Palo, loo miksis Steven Ilves ja masterdas Sander Sadam.
Esitletud kollektsioon ise oli kui sügav kummardus CHANELi pärandile, meenutus Gabrielle Chaneli armastusest Inglismaa maastike ja Šotimaa nõmmede vastu. Need looduslähedased paigad, mis kunagi inspireerisid Mademoiselle Chaneli disainifilosoofiat, olid nüüd lähtepunktiks kollektsioonile, mis kõneles pehmusest, lihtsusest ja maalähedasest elegantsist.
Etendus toimus Grand Palais’ Salon d’Honneuris, mis oli muudetud legendaarse 31 Rue Cambon aadressil asuva salongi sarnaseks — tagasihoidlikuks, intiimseks, väljapeetuks. Willo Perroni loodud ruumikujundus peegeldas Gabrielle Chaneli minimalistlikku, ent läbimõeldud lähenemist. Just siin, selles vaoshoitud õhkkonnas, said õrnalt liikuda modellid, kes kandsid kreemvalgeid, kuldseid ja musti siluette — tuttavlikke, ent tänapäevase värskusega.
Kollektsioonis olid esindatud klassikalised moemaja motiivid: tviidkostüümid looduslikes toonides, ülikondadele omased lõiked, mis pakkusid naise kehale vabadust ja mugavust; detailid, mis meenutasid maskuliinset rätsepatööd, ent olid ümber mõtestatud naiseliku pehmuse kaudu. See oli dialoog mineviku ja oleviku vahel — CHANELi ateljee oskuste demonstratsioon, millele Blazy nüüd edasi ehitama asub.
Ent kõige olulisemalt kõneles see kollektsioon üleminekust. See oli ühe ajastu viimane peatükk — ajastu, kus disain sündis kollektiivsest mälu- ja oskustepagasist, mitte ühe konkreetse loovjuhi visioonist. See vaikne hüvastijätt oli väärikas ja sügavalt CHANELilik: täis ajatuid viiteid, käsitöö meistrlikkust ja usku, et liikumine edasi ei tähenda kunagi mineviku unustamist.
Vaata moeetendus oma silmaga üle allolevast videost: