Eesti Tervisemuuseumis on end sisse seadnud intrigeeriv mininäitus “Keha ja kudumi kahekõne”, mis on moekunstniku Liisa Kanemägi käsitlus higistamisega tekkiva mateeria osalusest meie rõivastusega. 

Liisa Kanemägi on kudumikunstnik, -disainer, kelle loomingus on kesksel kohal mäng materjali isetekkelisusega. Ideed realiseeruvad vormiks nii objekti tegemise kui oma isikliku elu käigus, näiteks sümbioosis kehaga. Tema loomingut sütitavad ideed meiega koos edasi elavatest asjadest.

Oma mininäitusega küsib autor, millist rolli mängivad materiaalsed esemed meie väärtusruumis, ja kuidas neid koos meiega eluteel hoida nii, et nende kasutusiga tegelikult pikendada. Selleks kasutab kunstnik veeslahustuvaid materjale, keha loomulikku niiskust ehk higi – higiga lahustuv materjal toob esile keha olulisuse ning samas tekitab võimalusi moeloomingus uudsete mustrite kujundamiseks. Higistamine saab osaks loomulikust protsessist, mis paneb rõivad elama ja omasoodu edasi arenema. See mõneti spekulatiivne ja rõivast ümbermõtestav moelooming ärgitab mõtlema mõistete “valmis”, “katki”, “räpane” ja “ideaalne” üle.

“Higi on inimese keha materjali ilming. Tihti iseloomustab meie arusaamu iseendast keha ja vaimu dualism, mis tõstab puhta vaimu mustast kehast kõrgemale. Inimese kehalised tegevused peaksid jääma justkui saladuseks,” sõnab Kanemägi, lisades uudishimu tekitavaid küsimusi: “Kuid kas keha olen “mina”, või on keha “minu oma”? Kui mustus on aine, mis justkui on vales kohas, siis millal muutub higi mustaks? Sest higi iseenesest on ju normaalne keha osa ja seeläbi justkui ei saaks olla vales kohas. Mis siis, kui higi hoopiski saaks osaleda disainiprotsessis?”

“Keha ja kudumi kahekõne” on Liisa Kanemägi esimene isikunäitus Tallinnas. Eksperimentaalse rõivaloomingu väljapanekuga saab tutvuda kuni 31. augustini.

Metropolitani kunstimuuseumi kostüümiinstituudi järgmine suurnäitus keskendub moeloojale John Gallianole – disainerile, kelle loominguline haare on jätnud sügava jälje viimase nelja aastakümne moepilti, kuid kelle karjääri saadab ka üks moemaailma vastuolulisemaid peatükke.

9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028 avatud näitus „John Galliano: Horizons” on esimene suuremahuline muuseuminäitus, mis on täielikult pühendatud Galliano loomingule. Ühtlasi saab temast kolmas elusolev moelooja, kellele Met on suurnäituse pühendanud. Varem on selle au osaliseks saanud Yves Saint Laurent 1983. aastal ning Rei Kawakubo 2017. aastal.

Väljapanek toob kokku Galliano loomingulise teekonna Givenchy, Christian Diori ja Maison Margiela moemajades. Lisaks rõivastele eksponeeritakse visandeid ja tema tööprotsessi arhiiviesemeid, avades disaineri loomemeetodit ning erakordselt lähenemist moele. Kostüümiinstituudi peakuraatori Andrew Boltoni sõnul käsitleb „Horizons” moodi omamoodi kaardistusena – paiku, ajalugu, identiteete ja kultuurilisi viiteid ühendava süsteemina, millest sünnivad Galliano fantaasiarikkad kollektsioonid. Näitus jaguneb kolme ossa – „Bearings”, „Horizons” ja „Atlas of Transformation” –, jälgides Galliano loomingu arengut ideest valmis rõivani.

Samas ei vaata näitus mööda ka disaineri keerulisest minevikust. 2011. aastal vallandati Galliano Diorist antisemiitlike väljaütlemiste tõttu ning järgnenud aastad kujunesid tema jaoks avaliku kahetsuse, sõltuvusravi ja aeglase professionaalse rehabilitatsiooni perioodiks. Met rõhutab, et näitus käsitleb teadlikult ka küsimust, kuidas suhestada loomingulist pärandit eetilise vastutusega.

Kuigi 2027. aasta Met Gala teema pole veel avalikustatud, on üsna tõenäoline, et see lähtub kevadnäitusest endast ning toob Galliano esteetika taas moemaailma keskmesse.

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.