Foto: @sillerandviir
Täna on selle Eesti moemaailma tõusva tähe bränd PUUE leidnud endale koha vastavatud Roseni galeriis ning selles valguses mõtlesime temalt küsida, mida ta ise kannab ja kuidas selle stiliseerimisega ikkagi on.
Sille, mis sul täna seljas on?
Täna on mul seljas mu kõige lohvakamad dressid, milles end eriti mugavalt tunnen, sest üle väga pika aja on mul vaba päev ning kavatsen seda veeta maal, vaheldumisi diivanil mõnuledes ja õues jalutades. Üldiselt pööran oma välimusele üsna palju tähelepanu, kui kodust välja astun, sest pean end töö tõttu kõndivaks visiitkaardiks, kuid dressipäevad on puhkepäevad.
Kuidas elab PUUE?
PUUE pühkis endalt tolmu ning elab praegu vaikselt sisse uues Tallinna hüpikpoes Roseni galeriis. Väljapanek on hetkel veel tagasihoidlik, aga täieneb järk-järgult ning varsti saab loodetavasti ka uut kollektsiooni näha. Kindlasti olen põnevil uute väljakutsete ees!
View this post on Instagram
Kelle riidekapile korraldaksid haarangu?
Peggy Gou riidekapile. Kuigi ma ise olen enamasti musta kandja, siis Peggy riidekapi nimel oleksin nõus nädal aega järjest kõige värvikamate asjadega ringi käima. Lisaks muusikukarjäärile on tal ka moetaust ning vast selle tõttu ta mulle oma stiiliga silma jäänud ongi.
Milliseid inimesi on kõige raskem stiliseerida?
Kõige raskem on stiliseerida inimesi, kes on harjunud kümme aastat käima kitsaste teksapükste ja pruunide kingadega. Stilistikat tehes pean ikkagi arvestama inimese enda imago’ga ja ühe päevaga ei ole võimalik teha inimesest kedagi teist. Kui ma paneksin konservatiivse stiili austajale järsku jalga laiad teksapüksid ja Maison Margiela varbavahega jalatsid, siis olen enam kui kindel, et ta ei tunneks end mugavalt. Kõige keerulisem ongi teha stilistikat inimestele, kellel on minu omast kardinaalselt erinev stiil.
Kui Portail oleks outfit, siis milline see oleks?
Kui Portail oleks outfit, siis ta oleks minu arvates põhjamaine, minimalistlik, kuid luksuslik. Ma näen vaimusilmas asümmeetrilist ja kihiti kostüümi Sacai moelavalt, mida kaunistaksid JW Andersoni jalatsid ning Acne Studiose ehted.
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
Tähistamaks Eesti kaasaegse muusikaloo ühe olulisema albumi juubelit ning valmistumaks Jazzkaare kontserdiks „Erki Pärnoja: Himmelbjerget 10“, püüdsime muusiku kinni, et uurida temalt nii kevade, Jazzkaare kui ka riidevalikute kohta.
Kevad tuleb alati natuke nagu uus arranžeering — mis on sinu jaoks esimene märk sellest, et pime aeg on päriselt läbi saanud?
Kõige esimene märk on see, et kindaid ei pea enam kandma. Siis saan aru, et siit hakkab elu jälle vaikselt ülesmäge minema. Teine märk on võib-olla see, et stuudiost väljudes pole enam kottpime. Talveperioodil sisenen pimedas stuudiosse ja päris tihti väljun sealt samasse pimedusse, nii et mõnel päeval on raske uskuda, et vahepeal üldse mingit valgust oli. Ja tegelikult kõige olulisem märk on see, kui saab jälle mugavalt rattaga liigelda.
Kas sul on mõni kindel aksessuaar või rõivaese, mis käib sinuga kontsertidel alati kaasas?
Midagi sellist väga kindlat ei ole. Aga ma olen aru saanud, et mingi tagi, jakk või pintsak annab mulle alati sellise turvatunde. Kui tegu on mõne suvise välilava või talvel mõne tihedalt rahvast täis saaliga, siis saan ka ilma hakkama. Aga muidu on sellised jakid minu teema. Ilma nendeta on nagu natuke paljas olla. Kindlasti peab laval mugav olema, sest ma ei taha, et mu tähelepanu mõne ebamugava riideeseme pärast jagunema peaks. Laval peab mu fookus olema vaid ühes kohas. Vanasti oli selleks nokamüts või beanie, aga see oli rohkem praktilistel kaalutlustel, sest tihti lendasid juba pärast esimest lugu kõik mu juuksed näo ette ja ma ei näinud enam midagi. Käed on ju ka konstantselt pilli küljes, nii et midagi teha ka ei saanud.
Kui peaksid kirjeldama tänavust kevadet ühe kõlaga, siis mis see oleks?
Ma ise kuulen seda, aga sõnadesse ma seda panna ei oska. Oskaks kasvõi nootidesse panna…
Kas sinu jaoks tähendab kontserdiks riietumine pigem rolli sisse astumist või jääd sa ka laval selle juurde, mida kannaksid heal päeval niisamagi?
Rolli astumist see minu jaoks tavaliselt ei tähenda. Aga lavale minek on sellegipoolest alati midagi väga erilist. Tahan, et minu riietus käiks minuga ühte sammu, aga samas ei taha ma kanda midagi sellist, millega ka argipäeval käin. Isegi kui mu riietus on lihtsates toonides ja rahulik, tahan ma ikkagi, et need oleksid mu lavariided. Midagi erilist, mitte argist. Vahel võin ma ka argipäeval sarnaste riietega käia, aga laval on nende argiste riiete lava jaoks mõeldud analoogid.
Keda sa ise tänavukevadisel Jazzkaarel kuulama lähed?
Kindlasti tahan näha Jazzkaare avakontserti Mingo Rajandi „Lady Sapiens“. Aga katsun jõuda nii paljudele kontsertidele kui võimalik.
„Erki Pärnoja: Himmelbjerget 10“ kontserdid toimuvad laupäeval, 25. aprillil kell 21.00 Von Krahlis ja pühapäeval, 26. aprillil kell 19.00 Tartu Uues Teatris. Uuri lisa jazzkaar.ee.
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
Tuuli, mis sa täna unes nägid?
Ausalt öeldes ei mäleta, sest olin terve öö enamasti üleval. Hommikul läksin Star FM-i intervjuule ja need varajased intervjuud tekitavad mul tihti ärevust. Närvid hoidsid mind üleval, nii et täna öösel tundub, et magasin ainult kaks tundi.
Sinu 2025. aasta lubadus?
Olen veidi kärsitu inimene — tahan kõike nüüd ja kohe. Seega on mu lubadus sel aastal rohkem rahulikult võtta ja mitte üle mõelda. Lasta asjadel loomulikult kulgeda.
Kui sinu elu oleks laul, mis oleks selle pealkiri?
Tõenäoliselt oleks selleks “Elu on seiklus”. Minu elu on alati olnud üks suur seiklus, ausalt öeldes!
Mis sa Eesti Laulu lavale selga paned?
Tuleksin lavale kuldse kroomitud korsetiga, mille tellisin otse Ukrainast. Väga kummaline oli lugeda müüja kirju, kus ta kirjutab: “Sorry for the long answer, due to heavy shelling in Ukraine there was no light and the Internet was bad.” See pani mind tõsiselt mõtlema enda ja Eesti elu üle. Aga ma olen väga õnnelik, et saan neid kasvõi nii toetada. Muide, Ukraina kullerifirma tõi selle isegi Eestisse kohale!
Mis on esimene asi, mida teed, kui oled Eesti Laulu lavalt maha astunud?
Tõenäoliselt hakkan kas nutma suurest pingelangusest ja kallistan oma meest või olen adrenaliini täis ja tunnen end täiesti võitmatuna!
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
