Paljud meist on näinud tema illustratsioone siin ja seal, võimalik, et kuulnud ka nime Sota Pota, võimalik, et tantsinud ta kõrval Positivus festivalil, mille kujunduste eest on ta isiklikult vastutanud. Kuid mitte keegi meist pole varem esitanud sellele andekale illustreerijale viit HIGH 5 küsimust. On tagumine aeg see viga parandada.
Räägi meile sissejuhatuseks oma illustreerimisprotsessist.
Pliiats ja paber − need on ikka ja alati esikohal, nendest hakkab kogu asi pihta. Ma olen selles alati väga analoogiusku olnud, sest mitte miski pole siiani tavalist harilikku, tintekat, tušši, akvarelli ja paberit üle trumbanud. Isegi, kui mu lõpptulemiks on digitaalne joonistus, siis ideed sünnivad ikka paberile kritseldades. Katsetan seni eri tehnikaid, kuni leian selle spot-on-asja. Sahtlites võib mul tänu sellele olla sadu A4-lehti, täis eri karakterite loomealgeid, kritseldusi ja kavandeid, millest ainult väga väike osa jõuab üldse mingi tulemini. Ja ma jumaldan vesivärve! Tegelikult illustraatorina armastan ma kõiki värve ja erinevaid tehnikaid, aga lihtne akvarell on alati natuke nagu lemmiklapse moodi olnud.
Siinkohal ma absoluutselt ei alahinda digitaalset kunsti, mida ma teen ka palju ja väga hea meelega. Parimad asjad sünnivadki kombineerides.
Mis on sinu enda joonistustest lemmikuks kujunenud?
Sellele on päris keeruline vastata, ausalt. Igal tööl on alati kindlasti hunnik plusse ja tihti ka hiljem kuhi miinuseid, sest mul on kalduvus peale tööde valmimist kriitiliseks muutuda. Kõik, mis loomise ajal võib tunduda õige ja hea, võib hilisemas ajamõõtmes tunduda veel katsetamise või kasvuraskusena ning tekib tunne, et oleks saanud paremini. Aga mitte alati. Eriti juhtub seda suurte ja kaua töös olnud projektidega, aga eks see on ka üsna mõistetav. Ma kasvan ja arenen veel ja tegelikult on seda kriitilisust loomeprotsessiks just mingi piirini vaja. Kindlat joonistust välja ei tooks, vaid hoopis mind põhjalikult mõjutanud projekti. Kahe suvega olen illustreerijana kaasa aidanud kahe väga toreda järjestikuse kirjandusõpiku sünnile ning tänu sellele tean nüüdseks, et (laste)raamatute illustreerimine ongi mu unistuste amet.
Mida vastad küsimusele „Issand jumal, mida sa kõigi nende tätoveeringutega peale hakkad, kui väärikasse pensioniikka jõuad?”?
„Kui hakkab veel peale, teen juurde.” Kavatsen olla ekstsentriline kunstnikust pensiokas ning värviline nahk saab ainult komplimenteerida tulevasi kostüümi- ja soenguvalikuid. Mul ei ole kindlat printsiipi, et iga pilt, mille kehale olen lasknud teha ja edaspidi lasen teha, peaks olema mingi allteksti või tähendusega. On üht ja on teist. Pigem võiks mu tätoka-armastuse kohta öelda, et kogun oma nahale erinevate käekirjadega ägedate kunstnike teoseid. Näiteks, mu lillevarukas on tehtud puhtalt ilu pärast – pojengid on ju ühed ilusaimad lilled, aga Liisa Addi tehtud rebane jalal on tehtud osana projektist „Kanna oma nahka”, mille viisid läbi Mamas Pride Tattoo andekad naised, et aidata MTÜ Loomusel keelustada Eestis karusloomafarmid. Kui ma millessegi väga usun, siis pean aitama. Mu varjupaigast seltsiliseks tulnud koer Marusja on minuga ühel nõul ja liputab saba.
Kas pigem suudaksid lennata, kuid samal ajal külmetada, või olla kõigusoojane ja mitte kunagi külmetada?
Olen nõus külmetama, et lennata! Mugavus teeb laisaks ja midagi peab hoidma erksana, et mitte manduda. Mul on õnneks selline naabrinaine, kes nähes, et ma hakkan kõigusoojaseks muutuma ja juuri alla kasvatama, tuleb ja tirib mu sellest mugavusmullist välja. Usun, et paljud lennud on just tänu sellele lennatud ja teised seetõttu, et olen julgenud ise pea ees tundmatusse hüpata. See on lõpuks alati kuhjaga ära tasunud, isegi kui kogu protsess muidu hirmus ja raske on. Land of no regret!
Mis oleks su unistuste illustratsiooniprojekt?
Üks hea paks fantaasiarikas lasteraamat!
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
Tähistamaks Eesti kaasaegse muusikaloo ühe olulisema albumi juubelit ning valmistumaks Jazzkaare kontserdiks „Erki Pärnoja: Himmelbjerget 10“, püüdsime muusiku kinni, et uurida temalt nii kevade, Jazzkaare kui ka riidevalikute kohta.
Kevad tuleb alati natuke nagu uus arranžeering — mis on sinu jaoks esimene märk sellest, et pime aeg on päriselt läbi saanud?
Kõige esimene märk on see, et kindaid ei pea enam kandma. Siis saan aru, et siit hakkab elu jälle vaikselt ülesmäge minema. Teine märk on võib-olla see, et stuudiost väljudes pole enam kottpime. Talveperioodil sisenen pimedas stuudiosse ja päris tihti väljun sealt samasse pimedusse, nii et mõnel päeval on raske uskuda, et vahepeal üldse mingit valgust oli. Ja tegelikult kõige olulisem märk on see, kui saab jälle mugavalt rattaga liigelda.
Kas sul on mõni kindel aksessuaar või rõivaese, mis käib sinuga kontsertidel alati kaasas?
Midagi sellist väga kindlat ei ole. Aga ma olen aru saanud, et mingi tagi, jakk või pintsak annab mulle alati sellise turvatunde. Kui tegu on mõne suvise välilava või talvel mõne tihedalt rahvast täis saaliga, siis saan ka ilma hakkama. Aga muidu on sellised jakid minu teema. Ilma nendeta on nagu natuke paljas olla. Kindlasti peab laval mugav olema, sest ma ei taha, et mu tähelepanu mõne ebamugava riideeseme pärast jagunema peaks. Laval peab mu fookus olema vaid ühes kohas. Vanasti oli selleks nokamüts või beanie, aga see oli rohkem praktilistel kaalutlustel, sest tihti lendasid juba pärast esimest lugu kõik mu juuksed näo ette ja ma ei näinud enam midagi. Käed on ju ka konstantselt pilli küljes, nii et midagi teha ka ei saanud.
Kui peaksid kirjeldama tänavust kevadet ühe kõlaga, siis mis see oleks?
Ma ise kuulen seda, aga sõnadesse ma seda panna ei oska. Oskaks kasvõi nootidesse panna…
Kas sinu jaoks tähendab kontserdiks riietumine pigem rolli sisse astumist või jääd sa ka laval selle juurde, mida kannaksid heal päeval niisamagi?
Rolli astumist see minu jaoks tavaliselt ei tähenda. Aga lavale minek on sellegipoolest alati midagi väga erilist. Tahan, et minu riietus käiks minuga ühte sammu, aga samas ei taha ma kanda midagi sellist, millega ka argipäeval käin. Isegi kui mu riietus on lihtsates toonides ja rahulik, tahan ma ikkagi, et need oleksid mu lavariided. Midagi erilist, mitte argist. Vahel võin ma ka argipäeval sarnaste riietega käia, aga laval on nende argiste riiete lava jaoks mõeldud analoogid.
Keda sa ise tänavukevadisel Jazzkaarel kuulama lähed?
Kindlasti tahan näha Jazzkaare avakontserti Mingo Rajandi „Lady Sapiens“. Aga katsun jõuda nii paljudele kontsertidele kui võimalik.
„Erki Pärnoja: Himmelbjerget 10“ kontserdid toimuvad laupäeval, 25. aprillil kell 21.00 Von Krahlis ja pühapäeval, 26. aprillil kell 19.00 Tartu Uues Teatris. Uuri lisa jazzkaar.ee.
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
