Festivali kunstiline juht, saksofonist Raivo Tafenau kutsub festivalile: “Tänases rahutus ja turbulentses maailmas pakub kesksuvine TAFF:fest pehmet ja turvalist maandumist Haapsalu linnuse hoovis. Nagu tavaliselt, on lavalaudadel enneolematud koosseisud, uus ja värske looming eesti muusika tipptegijatelt ning lisaks astuvad lavale muusikud Norrast, Taanist, Soomest, Lätist ja Leedust. Hea muusika festival, kus lihtsalt kõik on lummavalt kaunis ja suursugune.”
Mida tänavu kuulda saab? Rahel Talts esitleb koos oma Taani sõpradega uut albumit – ansamblis laulab ka mitmeid auhindu võitnud, sh Aasta Jazzmuusik 2024 tiitli pälvinud noor Eesti talent Karmen Rõivassepp. Siim Aimla 50. juubeliks tuleb jälle kokku Tafenau-Aimla kvintett, mis esitab ansambli omaloomingut. ELLIP oma bändiga esindab väga isikupärast klubi funki ning Trygve Seim toob taas lavale kava “Helsinki Songs”, kus mängib ka jazzpianist Kristjan Randalu. Jason Hunter paneb kokku Balti riikide muusikutest koosneva ansambli ning Liisi Koikson ja Marianne Leibur teevad kummarduse Joni Mitchellile, koos Raul Söödi veetava jazzansambliga. Alonette esindab jazzikultuuri noort ja progressiivset põlvkonda ning Eesti rahvuslik uhkus, pea 30 aastat tegutsenud Estonian Dream Big Band koos Marvi Vallastega saab auväärse võimaluse lõpetada festival.
Festivalipass on müügil siin ja Haapsalu kultuurikeskuse kassas. Lisainfo kodulehelt.
An-Marlen sõnas, et ühise loo plaan õhus juba pikemat aega. Stuudiosse jõuti aga üsna juhusliku tööprotsessi kaudu: esmalt prooviti kirjutada hoopis teist pala, ent kui Kermo Murel mängis ette ühe oma demo, tekkis äratundmine kiiresti. Peagi liitus protsessiga Markus Palo ning lugu sai stuudios konkreetse kuju.
Murel kirjutas „Tähtede eest” refrääni esmase versiooni koduses köögis, ent pala arenes edasi Berliinis koos produtsent boipepperoniga. Singli produtseerimisel osalesid lisaks boipepperonile ka Markus Palo, kes on mõlemad seotud mitmete nüüdisaegse Eesti popi ja elektroonilise muusika projektidega. „Tähtede eest” liigubki selles vahevööndis, kus meloodiline pop, klubikultuuri energia ja väikese traagikaga laetud romantika kohtuvad ilma liigse seletamisvajaduseta.
Loole valmis ka muusikavideo, mille režissöör on Loviisa Jännes. Video asetab artistid liminaalsetesse, kergelt düstoopilise atmosfääriga ruumidesse, kus poploo tähesära ei ole mitte niivõrd efekt, kuivõrd seisund.
EP-l kohtuvad isiklikud lood ja akustilistel instrumentidel põhinev produktsioon. “EP on justkui pilguheit minu kahe viimase aasta sisemaailma, peegeldades mõtteid ja tundeid perioodist, mil õppisin ennast ja inimesi minu ümber paremini mõistma,” räägib Andreas. “Me kõik jätame teineteisse silmale nähtamatuid jälgi ja selle lühialbumi kirjutamise protsess oli minu kihk omadega toime tulla.”
Osa EP vokaale on salvestatud Hispaanias perereisil olles sülearvuti mikrofoniga. “Algselt mõtlesin materjali kvaliteetsemalt sisse laulda, kuid siis taipasin, et just see toetas laulusõnade toorust ja ausust,” avab Andreas. See valik – rohkem instinkt kui strateegia – on kujunenud üheks plaadi iseloomulikuks jooneks.
Kuula Andrease uut albumit Spotifyst!