Avataval näitusel saab näha Diopi Stockholmis sooja vastuvõtu pälvinud kolme fotoprojekti, mis annavad ülevaate tema loomingu olulisematest teemadest. Sarjad “Diasporaa”, “Vabadus” ja “Allegooria” käsitlevad teemasid maailma ajaloo ümbermõtestamisest kuni mustanahaliste protestide põhjuste ja kliimakriisi mõjudeni.
1980. aastal sündinud Omar Victor Diop elab Dakaris ning töötab Pariisis, New Yorgis ja Senegalis. Ta on iseõppinud fotograaf, kelle esimene fotoprojekt, “Fashion 2112, The Future of Beauty” osutus 2010. aastal nii edukaks, et mees otsustas teha karjääripööre: jätta maha ameti finantssektoris ja pühenduda fotokunstile.
Diop väärtustab oma päritolu ja oma loominguga panustab ta Aafrika ajaloo ja oleviku ümbermõtestamisse. Läbi kaamerasilma tutvustab Diop maailmale oma kogukonna valusid ja uhkusehetki, neile iseloomulikku omakasupüüdmatust, mitmekesisust ja muutumisvõimekust. “Kui vaatate, kuidas Aafrika jalgpallitähti Euroopas vastu võetakse, näete huvitavat segu austusest, jumaldamisest ja kõrvalejäetusest. Vahel näiteks visatakse jalgpalliväljakule banaanikoori ja kogu illusioon integratsioonist on jõhkralt lõhki löödud. See on paradoks, mida ma oma töödes uurin,” sõnab Diop.
Kõnealuse näituse ja Fotografiska uue hooaja avamist tähistatakse suure Aafrika kultuuri tunnustava suvelõpupeoga. Peoruum hõlmab terve Fotografiska maja viimase korruse ja terrassi. DJ-d mängivad kogu öö vältel viimaste aastate üht populaarsemat Lõuna-Aafrikast pärit tantsumuusikat nimega amapiano: klubimuusika, deep house’i ning kohalike muusikastiilide kwaito ja bacardi sulam. Peo temaatikat toetavad Aafrikast inspireeritud suupistete ja jookide valik ning ruumi kujundus – visuaalseid elamusi süvendavad florist Peter Boeijkensi tehtud lilleinstallatsioonid Zimbabwe rahvuslilledest gloriosadest. Kogu õhtu jooksul on peolistele avatud Diopi näitus, fotokunstnik viib läbi näitusetuuri ja vastab huviliste küsimustele.
Pileteid üritusele saab otsa siit.
Tänavuse Galeriide öö üheks keskseks sündmuseks on uue näitusepinna – Haab galerii – avamine Aparaaditehases. Galeriid veab Ukrainast pärit kunstnik ja kunstiterapeut Hanna Davõdova, kelle sõnul sündis galerii loomise idee elu enda ja õigete kokkusattumuste tulemusena. „Otsisin oma kunstiteraapia individuaaltundide jaoks stuudiot ja leidsin selle Aparaaditehase ühest vähetuntud tiivast. Seal tekkis võimalus luua midagi enamat – nii sündiski galerii,“ kirjeldab Davõdova.
Ta soovib Haab galeriis pakkuda võimalusi ka neile kunstnikele, kellel varasem näitusekogemus puudub, ning tuua publikuni muuhulgas ka autistlike kunstnike loomingut ja art brut’ esteetikat. Galerii esimene näitus jääb avatuks aprillist detsembrini ning lisaks plaanitakse regulaarselt korraldada töötubasid, kunstiteraapia kohtumisi ja loovtegevusi.
Ukraina kunstnikud on Galeriide ööl esindatud laiemaltki. Lisaks Hanna Davõdovale korraldab kunstnik Viktoria Berezina näitusmüügi, mille eesmärk on toetada KolkjArt nimelise projektigalerii loomist. Ukraina sõjapõgenike lood jõuavad publikuni ka Eesti Pagulasabi portreenäitusel „Hääled kriiside keskelt. Rändajate lood“, mis on väljas Aparaaditehase Koridorigaleriis.
18. Galeriide öö annab ühtlasi avalöögi Aparaaditehase Kultuuriplatvormi noorteprogrammi 2026. aasta sündmuste hooajale. Katuseaias saab kogeda Lovisa Luka Hiiopi audiovisuaalset väliinstallatsiooni „Juhuslikud osakesed“.
Erilise sündmusena kolib üheks õhtuks Aparaaditehasesse ka Otepää külje all Tammuri talus tegutsev Lauda Galerii. Armastuse saalis avatav pop-up näitus toob kokku erinevad lood ja põlvkonnad, pakkudes kohtumispaika nii kunstnikele kui publikule.
Galeriide öö asutaja ja Tartu Kunstimuuseumi kuraator Stella Mõttus rõhutab sündmuse mitmekesisust: „Kevadine Galeriide öö on kauaoodatud sündmus, mis pakub võimalust ühe õhtuga kustutada see kultuurinälg, mis pimedatel talvekuudel võib-olla tekkida jõudis. Valida saab üle 30 ürituse ja näituse vahel, mis toimuvad Aparaaditehases, selle ümbruses, aga ka Samelini tehase eri korrustel. See on hea võimalus astuda sisse ka nendesse galeriidesse ja stuudiotesse, kuhu muidu üksinda ehk ei julgeks.“
Galeriide öö programmiga saab tutvuda Aparaaditehase kodulehel.
Kuppelmaastik on Eesti kultuuri ja mälumaastiku sümbol. Kumerad vallid, tõusud ja langused moodustavad reljeefi, kuhu on ladestunud lood, müüdid ja kehaline kogemus. Rahvajuttudes tähistavad kuplid hiiglaste jälgi, jumalate peatuspaiku ja kangelaste haudu. Maastik toimib siin süsteemina, kus pinnavormid, müüdid ja inimkeha kuuluvad samasse ruumilisse loogikasse.
Geograaf Yi‑Fu Tuan kirjeldas mõistet topofiilia kui armastust paiga vastu. Ta rõhutas, et inimesed ei koge ruumi ainult visuaalselt, vaid läbi emotsioonide, mälestuste ja tajude, läbi suhte ja sideme paigaga. Näitusel „Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul“ käsitleb Lõuna-Eesti kuppelmaastikkku läbi topofiilia, kiindumuse ja sideme kohaga, mis on inspireerinud erinevad põlvkond kunstnikke looma kehakatteks ja kunstiliseks väljenduseks maastikust tõukunud vorme ja emotsionaalset kihilisust. “Rõivad pole pelgalt dekoratiivsed elemendid, vaid emotsionaalsed maastikud, mille kaudu keha ja meel suhestuvad ruumiga,” jääb kõlama näituse tutvustusest.
Näituse kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Marit Ilison, Sandra Luks, Triinu Pungits, Karl-Christoph Rebane, Kai Saar, Kirill Safonov, Anu Samarüütel-Long, Mairo Seire, Lisette Sivard, Vilve Unt ja Liina Viira.
Kuraatorid: Marion Laev, Bianka Soe
Kujundajad: Marion Laev, Erle Nemvalts
Graafiline disainer: Taavi Oolberg
Uuri näituse kohta lisa Võrumaa Muuseumi kodulehelt.