Eestlannast fotokunstniku Anna-Stina Treumundi (1982–2017) näitus „Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari“ on osa Fotografiska Tallinna neljast avanäitusest, mis räägib Eesti naistest, nende ajaloost ning valikutest, millega nad kaasaegses ühiskonnas märgatavat mõju avaldasid.

Treumund alustas antud fotosarja loomist pärast seda, kui oli mõistnud, et Eestis olid lesbide, feministide ja mittenormatiivsete naiste lood seni peidus olnud või vähemasti avalikult kajastamata jäänud. Algmaterjalina kasutas kunstnik arhiiviallikaid, ajalehti, kirikuraamatuid, kohtu- ja politseidokumente ning rahvapärimust, sest just sel teel ongi taoliste naiste elulood meieni pärandunud.

Anna-Stina Treumund oli omapärane ja uuendusmeelne kunstnik nii Eesti kui ka rahvusvahelisel kunstimaastikul. „Minu eraelu, tegevus aktivistina ja looming on kõik suhtlusvahendid, mis aitavad mul suhelda queer-feministlikus keeles,“ on Treumund ise enda kohta varasemalt öelnud.

Sarja jaoks välja valitud naised on äärmiselt eripalgelise taustaga, kuid samas oli neil palju ühist. Nad olid kõik iseseisvad ja avaldasid oma valikutega kaasaegses ühiskonnas märgatavat mõju. Ajaloolistele allikatele ei saa muidugi lõpuni toetuda, sest homoseksuaalsus oli toona ebaseaduslik ja karistatav, kuid kunstnik oli intuitsiooni ja kogemuste põhjal allikate tõlgendamise paikapidavuses üsna kindel.

Näituse väljapaneku pealkiri on kunstniku enda välja mõeldud. See oli tema jaoks tähendusrikas. Kõik nimetatud naised ja nende lood on isemoodi, aga võrdselt olulised. Nii leidiski Treumund, et kõik naised peaksid olema ka pealkirjas ära mainitud.

Näituse kuraatori Brendt Arelli sõnul on Treumundi looming mitmekihiline: „Lavastatud ajaloolised pildid kujutavad naisi, kes võivad olla ajaloost tuttavad, aga samas ka leitud teabekildudel põhinevad rekonstruktsioonid või tervenisti kunstniku väljamõeldised.”

Modellid kuuluvad kõik Treumundi suguvõssa või on Eesti kultuurimaastikul tuntud feministid, kunstniku sõbrad ja teekaaslased. „Kunstniku taotlus ei olnud leida sarnase välimusega modelle, vaid kombineerida kokkulangevusi karjääris ja eluteel tehtud valikutes,” selgitab kuraator. „Nii parandab või taastab ta katkenud sideme eri põlvkondade naiste vahel. Ta räägib lugusid, mis on ammu jutustamist oodanud ning ühtlasi dokumenteerib projekt aktivistide võrgustikku, sõprussuhteid ja pöördelist võrdõiguslikkuse nimel võitlemise ajastut.”

Näitus „Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari“ on kõikidele huvilistele avatud alates 20. juunist Fotografiska Tallinnas, mis asub Telliskivi Loomelinnaku südames hoones, mida senini tunti Punase Maja nime all. Anna-Stina Treumundi kõrval on avanäituste seas veel kolm autorit: Jimmy Nelson, Anja Niemi ja Pentti Sammallahti.

Pariisi Bourse de Commerce’is on avatud mahukas fotonäitus „Remember Me”, mis tähistab fotograafia 200. aastapäeva. Pinault’ kunstikogul põhinev väljapanek koondab ligi 700 teost enam kui 70 autorilt, pakkudes ülevaadet fotograafia ajaloost selle algusaegadest tänapäevani.

Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.

Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.

Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.

Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com. 

Kai kunstikeskuses avaneb sel nädalavahetusel Taani-Korea kunstniku ja filmitegija Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“. Aastatel 2022-2024 valminud seitse videoteost on esmakordselt Euroopas esitlemisel terviksarjana, viies vaataja Korea lõunarannikul asuvale Jeju saarele. Näituse kuraator on Karin Laansoo.

Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.

Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.

Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.

„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.

Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.