Eva-Liisa Orupõld on Eesti juurtega Soomes resideeruv režissöör, dokumentalist ja fotograaf, kelle hiljutiseks saavutuseks on Soome legendaarse YLE Areena meediakanali vallutamine minidokumentaalide sarjaga Helsinki ballroom’i* skeenest, kust ei puudu Soome drag-artistide, vogue-tantsijate ja moegurude võimuvõitlus ja inspireeriv draama. 

Lisaks dokumentalistikale harrastab Evi – nagu teda kutsuvad sõbrad – rulasõitu, postitantsu ja räppimist ning seetõttu väärib lausa mitmekordselt Portaili toimetuse tähelepanu. Mis elu Evi igapäevaselt elab ja mida igatseb Eesti juures enim? Võtsime kätte ja uurisime välja.

Evi, sa oled nüüd mõnda aega olnud tööelus vallaline ja iseenda perenaine. Mis on suurim erinevus sinu endise ja praeguse elu vahel?

Klišee, aga kindlasti vabadus, täpsemalt vabaduse tunne. Töötasin aastaid suures meediamajas foto- ja videograafina ning tihtipeale oli mul tunne, et see 9–17 ajapiir ei klapi loova töö protsessiga kuidagi kokku. Nüüd otsustan ise, millal ja millise tempoga tööd teen. Eks vabakutselisena on palju ebakindlust, aga valikuvabadus tööde ja klientide osas on seda väärt.

Kuidas ennast hommikuti tööle sundida, kui töö pole kohustuslik – on sul selleks mõni hea nipp?

Ma armastan vedeleda ja puhata, nii et iseenda tööle sundimine vajab tõsist pingutust. Minu nipiks on teha vabakutselist tööd kusagil mujal kui kodus. Veel parem on teha seda seal, kus on ka teisi inimesi tööl. Praegu käin tööd tegemas ühes väikeses kontoris koos ühe teise freelancer’iga. Nii meil siis ongi koos olles väike surve peal, mõlemad teeme tuhinal tööd ja käime koos lõunal. Vanas töökohas meeldis mulle töökultuur, selle pean nüüd ise kuidagi looma.

Räägi natuke enda ja Eesti suhetest: kui noorelt ja miks sa Eestist Soome lahkusid ning kuidas läks kohanemine?

Kui nõukogude okupatsioon lõppes, siis tulime ema ja vennaga Soome uut elu alustama. Mina olin 8-aastane ja arvan, et nagu üleüldiselt immigrantidel olid mul omad väljakutsed ühiskonda sulandumisega. Tundsin noorena palju vähemuseks olemise stressi ning läks päris tükk aega enne, kui taipasin, et ma ei pea taotlema teistelt heakskiitu.

Pean tunnistama, et identiteediteema on minu jaoks natuke valus, ja arvan, et mingil määral kulgeb identiteedikriis minuga igavesti kaasas. Ma ei tunne, et oleksin soomlane ega ka eestlane, kuigi samal ajal olen mõlemat. See teema on kindlasti miski, mida ma tahaksin ka oma kunstis käsitleda.

Kas Eestis on midagi sellist, mis võlub sind rohkem kui Soomes, ja vastupidi?

Rabarberilimonaad, kartulisalat, pavlova, seljanka, kiluvõileivad and the list goes on! Eesti toit on kindlasti klass omaette, sellist lihtsalt ei saa mujalt. Soome kiituseks räägib see, et elan hetkel Helsinki kesklinnas, looduslähedases kohas, kuid siiski kõigest 15 minuti kaugusel ning saan talvel suusad oma ukse ees jalga panna ja suusanõlvale libiseda – see on küll imeline!

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Eva-Liisa Orupõld (@orupold)

Filmid praegu uut dokksarja isemoodi stiiliga inimestest, räägi paari sõnaga, kuidas oma „ohvrid” valisid ja mida põnevat on oodata?

Ma armastan omapäraseid inimesi ja hoian igal pool silmad lahti – märgin alati ka üles, kui keegi huvitav silma jääb. Olen alati olnud arvamusel, et see, mida me selga viskame, paljastab ka midagi meie elu vaatevinklist. Paar inimest, kelle stiilifilosoofiat soovisin uurida ja jagada, oli mul juba varem teada, lisaks tegin osalemiseks avatud üleskutse sotsiaalmeedias, tänu millele sain hunnikutes ilusaid kirju. Seega, uue dokumentaali puhul on oodata kuue väga erineva inimese mõtteid stiilist ja elust. Viimased trendid ja mood pole selle sarja teema. Üks peategelastest, Ronja riietub näiteks ainult – ja ainult – roosassse.

Ja nii nagu Ru Paul armastab küsida – kui sa saaksid noorele pisikesele mineviku-endale anda nõu, siis mis nõuanne see oleks?

Oh, see on klassikaline „silmad märjaks” küsimus. Olin lapsena üsna arg ja läks mitu-mitu aastat, et jõuda omadega nii kaugele, nagu olen jõudnud. Seega ütleksin, et kõige suurem võim on sinus endas, ära seda kunagi alahinda!

Manifesteerime! Mis on järgmine väljakutse ja soov Eva-Liisa Orupõllu jaoks?

Igasuguseid imelikke unistusi on kuhjaga, aga kindlasti tahaksin millalgi olla mõne reality-sarja režissöör ja saada postitantsuprofiks ka!

Eva-Liisa tegemisi saab jälgida tema Instagrami-kontol @orupold ning tutvuda loodud töödega veebilehel orupold.com.

* Ballroom’i kultuur on 70ndatel New Yorgis sündinud liikumine, mis tekkis vajadusest luua safer space mustanahalistele ja ladina-ameeriklaastele LGBTQ+ inimestele, kuna ühiskond seda neile toona ei pakkunud.

2005. aastal Budapestist alguse saanud Nanushka on viimastel aastatel tõusnud üheks rahvusvahelise moemaailma silmapaistvamaks tegijaks – seda tänu nii esteetiliselt kaunile disainile kui ka eetilisele ja läbipaistvale tegutsemisele.

Nanushka brändi süda ja hing on Sandra Sándor – disainer, kelle isiklik stiilitunnetus ja arusaam moest on algusest peale kujundanud Nanushka ainulaadset käekirjat. Tema eestvedamisel on Nanushka kujunenud mitte ainult rahvusvaheliselt tunnustatud moemajaks, mis meisterlikult ühendab kaasaegse minimalismi ja funktsionaalse elegantsi, vaid ka populaarseks valikuks neile, kes peavad oluliseks jätkusuutlikkust, kohalikku tootmist ja kestlike valikuid.

Selle valguses, võib tulla üllatusena, et jätkusuutlikkus polnud brändi asutamisel selle esmane põhimõte. Kui algusaastatel oli asutaja jaoks palju olulisem luua ilu ilma kompromissideta, siis tänaseks on just jätkusuutlikkusest saanud Nanushka keskne väärtus. Moemaanide seas vaat et kultuslikuks saanud „võipehme“ vegan-nahk on tõestus brändi soovist pakkuda eetilisemat alternatiivi ehtsale nahale. Lisaks sellele valmivad kollektsioonid üha enam taaskasutatud ja jälgitava päritoluga materjalidest, sealhulgas Nanushka enda laojääkidest. Samal ajal arendab bränd ka omaenda materjale, et vähendada sõltuvust teistest tootjatest. 

Seega, Nanushka jaoks tähendab jätkusuutlikkus pidevat liikumist paremate valikute poole – kompromissitu esteetika kõrval. Sandra Sándor jagab rõõmuga, kuidas see on kujundanud nii tema enda kui ka tema brändi teekonda.

Sandra, mis inspireeris sind looma oma moebrändi?

Ma õppisin moedisaini Londonis ja pärast lõpetamist tundsin tugevat soovi luua oma kollektsioon ja alustada isikliku moemärgiga. Otsustasin mitte liituda mõne suure moemajaga, vaid naasta Budapesti – ja just nii sündis 2005. aastal Nanushka. Mul oli väga vedanud, et sain suure osa oma noorusest veeta ema lastemoe äri keskel – seetõttu ei tundunud moevaldkonnas iseseisvalt alustamine liiga hirmutav. Ema oli mulle tohutuks toeks ateljee käivitamisel – tänu tema sidemetele rätsepate, kohalike käsitööliste ja tarnijatega sai kõik hoo sisse. Olen talle selle hindamatu abi eest ääretult tänulik. Tagantjärele vaadates oli see kindlasti julge otsus, eriti arvestades, et otsustasin moebrändi üles ehitada väljaspool suuri Euroopa moepealinnu.

Kas sa mäletad esimest rõivast, mille Nanushka nime all disainisid?

Ma ei mäleta täpselt, milline oli see rõivaese, kuid mäletan, et minu esimene kollektsioon oli inspireeritud Bauhausi liikumisest ja ühest nende olulisemast põhimõttest – „vorm järgib funktsiooni“. Sellest saigi üks Nanushka põhiväärtustest ja minu jaoks oluline disainiprintsiip. Algusest peale on mulle olnud tähtis luua rõivaid, mis pole mitte ainult ilusad, vaid ka funktsionaalsed ja mugavad. Rõivad peaksid kandjat tõstma, mitte piirama – usun, et inimene näeb kõige kaunim ja enesekindlam välja siis, kui tal on mugav olla.

Kui peaksid kirjeldama Nanushka naist (või meest) kolme sõnaga, siis millised need oleksid?

Nad on uudishimulikud, teadlikud ja kaasaegsed.

Moemaailm on pidevas muutumises – kas tunned vahel survet selle tempoga kaasas käia ?

Minu disainikeel peegeldab eluviisi, mida juhivad intuitsioon ja oskus näha ilu ebatäiuslikkuses. Ma ei tunne vajadust joosta trendide sabas ega luua midagi pelgalt seetõttu, et see on hetkel moes. Nanushka eesmärk on luua elegantne ja kaasaegne garderoob, mis põhineb teadlikult kujundatud esteetikal. Me ühendame puhta disaini ja teadliku loovuse, pakkudes peenetundelist ja läbimõeldud lähenemist, mida inspireerivad rännakud, innovatsioon ja austus traditsioonide vastu.

Kuidas sünnib üks Nanushka kollektsioon – kust algab idee ja kuidas saab sellest kangas ja vorm?

Kollektsiooni loomise juures on imeline see, et inspiratsiooni võib ammutada sõna otseses mõttes kõikjalt. See võib alguse saada hoone arhitektuurist, mõnest raamatu või filmi karakterist või ka millestki nii lihtsast nagu jalutuskäik looduses koos isaga – just nii sündis meie pre-fall 2025 kollektsioon „Stop to Smell the Roses“. Inspiratsioon on kõikjal meie ümber. Tõeline maagia peitub aga selles, kuidas üks tunne muudetakse millekski füüsiliseks – läbi värvide, tekstuuride ja kontuuride. Minu jaoks on suurim tähendus selles, kui ideest saab midagi, mida saab kanda, puudutada ja kogeda. Just see annabki minu tööle nii sügava mõtte.

Nanushka on nüüd jõudnud ka Eestisse. Kas sinu arvates on Kesk-Euroopa ja Balti disainil ühine esteetiline või kultuuriline tunnetus?

Jah, Kesk-Euroopa ja Balti disaini seob sageli minimalistlik ja funktsionaalne esteetika, mis tugineb sügavale looduse, käsitöö ja pärandi väärtustamisele. Meid ühendab vaikne elegants ja mõtestatus.

Mida võivad Eesti moesõbrad oodata Nanushka tänavusest sügiskollektsioonist?

Sügis-talv 2025 kollektsioon on austusavaldus Nanushka naise arenguloole – talle, kes on koos minuga ja meie brändi kogukonnaga aastate jooksul kasvanud ja küpsenud. Inspiratsiooni olen ammutanud nende naiste vaoshoitud, ent kindlast enesekindlusest – nad on eneseteadlikud, tugevad ja valmis astuma oma elu järgmisesse peatükki.

Kas on mõni konkreetne rõivaese sügiskollektsioonist, mis sind isiklikult kõige rohkem kõnetab?

Mind paelub väga see, kuidas paper jersey’d on hakanud kujundama rätsepatööd – luues enesekindlaid ja iseloomuga vorme. Tugevad õlad ja hoolikalt viimistletud ülerõivad toovad tähelepanu klassikalistele vormidele, ja mulle meeldib, kuidas need rõivad tasakaalustavad teineteist – sportlik kohtub elegantsiga, käsitöö kohtub kaasajaga. See kollektsioon tundub olevat ehe kokkuvõte kõigest sellest, mille eest Nanushka seisab.

Nanushka tähistab sel aastal oma 20. sünnipäeva. Tagasi vaadates – milline hetk või otsus muutis sinu arvates brändi jaoks kõike?

Aastate jooksul on olnud palju erakordseid hetki – mõni neist isiklikum, mõni aga oluline verstapost brändi teekonnal. Kõigi nende hetkede nägemine ühes ajajoonel, mille panime kokku 20. aastapäeva tähistamiseks, on olnud väga liigutav. Endiselt on suur väljakutse saavutada edu väljaspool Lääne-Euroopa moekeskusi, kuid Nanushka on tõestanud, et see on võimalik – ja see teeb mind tõeliselt uhkeks. On olnud rõõm näha, kuidas Budapest on meie kaudu rahvusvahelisel moekaardil koha leidnud ja kuidas inimesed seostavad Nanushkat minu kodulinnaga. Selleks on kulunud väga palju aastaid tööd ja pühendumist, aga ma olen alati meisse uskunud!

Nanushka sügiskollektsioon ootab avastamist Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas ja veebipoes kaubamaja.ee. 

Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta sügisnumbris.

Kolm aastat tagasi kutsus festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga ellu Tallinna laste jazzifestivali Kräsh, mis toimub tänavu 1.–2. juunil Eesti Noorsooteatris. Nii Kräshi kui Jazzkaare pikaaegne turundusjuht Eva Saar ütleb, et lastele oli oma muusikafestivali vaja eelkõige selleks, et neid varakult muusika juurde tuua ja Eesti kontserdipublikut noorena hoida.

Eva, olid üks eestvedajatest, kelle käe all Jazzkaare kontoris Kräsh hakkas sündima. Kui keegi küsib sinult, miks on vaja lastele eraldi jazzifestivali, siis kuidas vastad?

Laste jazzifestival oli Jazzkaare pikaaegne unistus. Oleme Jazzkaare perekontserte korraldanud aastast 2012 ja seda tehes nägime, kui tänulik on publik spetsiaalselt lastele loodud programmi eest. Lisaks on need kontserdid toonud alati nii palju rõõmu osalejatele, muusikutele kui ka korraldajatele. Tundsime ka vastutust, et meid nakatanud jazzipisik leviks ka lastele ja noori rütmimuusikast õppureid jaguks, sest nii läheb ka tulevikus jazzivaldkonnal Eestis hästi. Samas tahtsime lisaks kontsertidele pakkuda lastele nii palju enamat ja seda kõike teadlikult lastele loodud keskkonnas, mis toetab ja innustab neid veel rohkem muusikaga tegelema. Seda kõike me aga kevadise Jazzkaare raames pakkuda ei saanud.

Nii oligi Tallinna laste jazzifestival Kräsh ühe pikaaegse unistuse täitumine. Ja mitte ainult meile, vaid noorele publikule suunatud jazziprogrammile mõtlesid ka Eesti Jazzliit, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Philly Joe’s jazziklubi ja mitmed teised. Kui UNESCO muusikalinn Tallinn kutsus muusikalinna programmiks esitama uusi ideid, siis tuligi jazzivaldkonna ühisel istumisel valdkonnaülene äratundmine, et nüüd ongi aeg laste jazzifestivali idee teoks teha. Kogu valdkonna jaoks on oluline, et jazz oleks popp, publik püsiks noor ja uusi muusikuid kasvaks peale. Laste jazzifestival koos muusikalaagrite, spetsiaalse kontsertprogrammiga lastele, noorte endite esinemiste, erinevate töötubade, artistidega kohtumistega, jazziklubi ja stuudiote külastamisega ning palju muuga aitavad selleks kaasa. Ja kõik see areng saab teoks tänu UNESCO muusikalinn Tallinnale.

Kräsh toimub sel aastal juba kolmandat korda. Mis olid põhilised eesmärgid, kui Kräshi planeerima hakkasite ja kas tänaseks tundub, et need on ka täitunud?

Tallinna laste jazzifestival Kräsh eesmärk on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste jazzmuusika juurde toomine. Festivali missiooniks on pakkuda lastele ja noortele kvaliteetset haridusprogrammi ning meelelahutust koos kaasalöömise ning esinemisvõimalustega ning läbi selle harida ja arendada noore publiku muusikalist silmaringi ja huvi jazzi vastu ning kasvatada uusi avatud meelega kultuuri- ja jazzisõpru.

Ja nüüd kolmandal aastal saame öelda, et publik on meid üles leidnud. Seda näitab see, et muusikalaagritesse kandideerimine on väga populaarne ja ka piletimüük festivalile läheb hästi. Sel aastal katsetame esimest korda koolidele suunatud muusikapäeva, ka see päev on juba täitunud osalemissoovidega. Meil on peale kasvamas juba mitusada jazzifänni ja ka noori korraldajaid, kes tahaksid tulevikus ka Jazzkaart või miks mitte ka mõnda teist festivali korraldama hakata. Lisaks rõõmustame väga, et Kräshi muusikalaager on aidanud üles leida neid noori, kes tundsid endas ära tõelise muusikaarmastuse ja on läinudki tänaseks MUBAsse rütmimuusikat õppima. Ja kui üks armastatud muusik ütles eelmisel Kräshil, et see on tema kõige lemmikum festival üldse ning need töötoad ja kontserdid pakuvad lisaks lastele ka täiskasvanutele (ja muusikutele endile) nii suurt ja sooja elamust, siis on see tõesti veel üks märk sellest, et teeme väga õiget asja.

Mil moel on Kräsh sind ennast üllatanud?

Kräsh on aidanud hoida Jazzkaare tiimi korraldajatena heas vomis ja julgustanud mugavustsoonist välja astuma. Kuigi meil on suur kogemus festivalide-kontsertide korraldamisel, siis üllatas, et ainult lastele suunatud programmi ja turunduse-kommunikatsiooni tegemine on palju keerulisem kui oskasime esialgu arvata. Samuti oli väljakutse täiesti uue asja käivitamine ja oma sihtrühma ülesleidmine. Õnneks saime endale appi kõige ägedama projektijuhi Maris Aljaste, kel on väga suur kogemus lastega tegutsemisel ja muusikaarmastuse jagamisel. Üheskoos oleme hakkama saanud südantsoojendava ettevõtmisega ning näeme nii selgelt, kuidas aitame muuta nende laste ja noorte tunnetust muusika suhtes positiivsemaks ning tuua neid muusika juurde.

Oleme seda festivali teinud koos lastega — küsinud lastelt tagasisidet juba korraldamisfaasis ja nende ettepanekute-soovidega arvestanud. Üks suurimaid üllatusi oli mulle laste eelistused artistide osas — vaieldamatu top 1 artist oli ka lastel ja noortel Anne Veski. Veel ei ole meil õnnestunud Annet Kräshile tuua, aga küll see unistus ka täitub. Samuti usaldasime laste ja noorte eelistusi nii festivali nime kui ka disaini osas. Ja jälle tasus noori usaldada, sest festivali Kräsh disain võitis aastal 2024 Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta parima reklaami muustikasündmustele tiitli (disainer Viktor Gurov).

Millised on olnud sinu enda lemmikhetked Kräshi kahelt esimeselt festivalilt? 

Lemmikud on kohtumised laste-noortega, seda nii korraldusfaasis kui ka festivalil. Südames on hetked noorte õhtujuhtidega lava tagant festivali avasõnade harjutamisest ja üheskoos nende õnnestumise üle rõõmustades. Samuti näha nii lähedalt seda noort publikut —  süda avatud muusikale, võttes silmade särades avasüli vastu neile pakutava ja julgelt küsimas artistidelt seda, mis neil päriselt hingel on. Eriline hetk oli näha enda last rõõmustamas Kräshi festivalikülastuse üle, sellistel momentumil tunned, et meil on kõige ägedam töö üldse! 

Oled Jazzkaarega seotud juba üle kümne aasta, ürituste korraldamisega pikemaltki. Kuidas oled nende aastate jooksul tajunud publiku muutumist – kas järelkasv on olemas? 

Aastaid on Jazzkaare väliskülalised imestanud, kuidas Jazzkaare publik on nii noor. See on tõesti noorem kui jazzifestivalide publik mujal Euroopas. Loomulikult on Jazzkaar selleks teadlikult tööd teinud (lisaks perekontsertidele ka muud programmivalikud ja tegevused), aga mitte ainult, see on kogu Eesti jazzivaldkonna ühine panus, et jazzmuusika on Eestis populaarne ning jazzmuusikud hinnatud ja armastatud. Tundub, et aastatega läheb publik järjest avatumaks ning on valmis ka värskeid ja crazy’sid elamusi katsetama. Samas tahab publik kõige rohkem seda positiivset elamust, vaimuturgutust ning võimalust unustada igapäev ja sukelduda korraks emotsionaalselt kõrgemale, võttes selle elamuse endaga ka peale kontserti kaasa.

Tallinna laste jazzmuusikafestivali Kräsh, mille eesmärgiks on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste muusika juurde toomine, on ellu kutsunud festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga. Sel aastal koosneb Kräsh kolmest osast – muusikalaagritest, avalikust festivalipäevast 1. juunil ning muusikapäevast 2. juunil, mis on suunatud koolidele. 1. juuni avalikul festivalipäeval on peaesinejateks Saara Pius kavaga „Pidu loomariigis“, Airi Liiva koos Laulupesa laululastega ning Puuluup koos Liisi Koiksoniga, lisaks toimuvad ka toredad töötoad näiteks Laura Põldvere ja Johan Randverega ning kohtumine Getter Jaaniga. Vaata kogu programmi ja leia piletid Kräshi kodulehelt!