31. mail Põhjala tehases toimunud 36. ERKI Moeshow tõi lavale kümme omanäolist kollektsiooni, pakkudes publikule moekunsti kõige värskemat ja julgemat palet. Selleaastase teema „Tund enne homset” kaudu uurisid Eesti Kunstiakadeemia tudengid põlvkonda, kelle jaoks vabadus ja vastutus on lahutamatult seotud.

ERKI Moeshow’l jagati auhindu kolmes kategoorias – valmisrõivad (Prêt-à-Porter), mood kui kunst (Fashion as Art) ning uuenduslikud töövõtted moekunstis (Innovative Approaches in Fashion) – ning rahval oli võimalus valida ka oma lemmik.

Nüüd on ERKI Moeshow loominguline energia ja julged ideed jõudnud Tallinna Kaubamaja Naistemaailma, kus avatud näitus ja pop-up toob külastajateni valiku tänavuse moesündmuse eredamatest töödest. Näitusel saab näha disainerite Kristina Oja, Linda Teemägi, Mihhail Zaytsevi ja Cristopher Siniväli kollektsioone.

Näitus on tasuta ning avatud kuni 29. septembrini.

Rahvusvahelise kaasaegse kunsti biennaali Tallinna Fotokuu 2025 põhiprogramm avatakse 5. septembril Saarineni majas Tanja Muravskaja näitusega „Aiad: Tanja Muravskaja ja valgus“. 11. oktoobrist on Kai kunstikeskuses avatud Sirje Runge näitus „Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus“.

Tanja Muravskaja fotoseeria „Aiad“ uurib reaalsuse ja kujutise vahelisi piire, kasutades lähtematerjalina vett kui vaatamise viisi. Kunstnik ei käsitle merd pelgalt motiivina – sellisena, nagu see on –, vaid viib selle vormilisse muundumisse, kus nähtavat kujundavad valgus ja aeg. Nii lakkab vesi olemast illustratsioon ja muutub kogemuseks, mis on ühtaegu materiaalne ja visuaalne ning töötab vaataja mälu, aja ja sisemiste seisunditega.

Muravskaja jaoks on vee kasutamine teadlik aeglustumise strateegia ja vastandus digiajastu automatiseeritud visuaalsetele voogudele. „Oma töödega kutsun ka vaatajat aeglustama ja häälestama pilku ümber – astuma kõrvale lõputust uudiste- ja pildivoost, et taastada tundlikkus valguse ja aja suhtes ning märgata, kuidas kujutis sünnib siin ja praegu. See on rännak nähtava ja nähtamatu piirile, mis toob vaataja tagasi teravdatud füüsilisse kohalolusse,“ sõnas kunstnik Tanja Muravskaja. Näitus toimub ajaloolises Saarineni majas ning väljapanekus on aastatel 2024-2025 kunstniku enda valmistatud fototrükid, mille lõplik valik ja vormistus on kujundatud Fotokuu näituse jaoks.

Lisaks Tanja Muravskaja isikunäitusele kuulub Tallinna Fotokuu põhiprogrammi Sirje Runge isikunäitus „Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus“ Kai kunstikeskuses. 

11. oktoobrist avatud näitus jälgib kunstniku loomingulist teekonda valguse, värvi ja taju uurimisel, tuletades meelde, et kunsti jõud peitub sageli selle võimes kanda vastuolusid, aktsepteerida kaduvust ja muuta mööduv millekski kestvaks.

Näitusel on väljas valik Runge teoseid 1970st aastatest tänaseni ning eraldi ruum on pühendatud tema õpetamiskunstile, rekonstrueerides tema katsetused värviliste paberitega valguse uurimiseks.

Rahvusvaheline kaasaegse kunsti biennaal Tallinna Fotokuu toimub tänavu kaheksandat korda, kestes 5. septembrist 31. oktoobrini. 

Veneetsia arhitektuuribiennaal on sündmus, mida tasub käesoleval hooajal Veneetsiasse reisides kindlasti külastada. Valdkonna tippsündmusel tõstatuvad sageli küsimused, mis on parasjagu arhitektuuris ja ühiskonnas laiemalt olulised. Et väljapanekute rägastikus orienteerumine lihtsam oleks, toob arhitekt ja füüsik Kaja Pae välja seitse paviljoni, mis tema hinnangul pakuvad tänavusel biennaalil kõige põnevamat kogemust. 19. Veneetsia arhitektuuribiennaal kestab 23. novembrini.

Taani  

Tänavune Taani väljapanek „Build of Site“, mille kuraator on Søren Philmann, ei keskendu ajutisele näitusele, vaid paviljoni enda renoveerimisele. 1950ndatel ehitatud hoone vajas uuenduskuuri ning sellest praktilisest vajadusest sai kunstiline lähtekoht. Koostöös eri valdkondade ekspertidega on kogu väljapanek loodud restaureerimistööde käigus ning kasutab materjale, mis tavaliselt muutuksid ehitusjäätmeteks – seinad, põrandad, kivid, praht. Keskseks ideeks on kohalike ja olemasolevate ressursside maksimaalne kasutamine.

Paviljoni visuaalid on mõjusad: keset ruumi on põrandasse kaevatud auk, seinte ääres kõrguvad kivihunnikud. Philmann ja tema tiim esitavad küsimuse, kas need näiliselt kasutud materjalid võivad olla uue alguspunktiks – kas paviljoni saab nende toel taas üles ehitada. Renoveerimine ei ole siin pelgalt praktiline parandus, vaid protsess, mis kutsub kaasa mõtlema, kuidas arhitektuur võiks tulevikus vähem raisata ja rohkem väärtustada olemasolevat.

Vatikan 

Vatikani tänavune paviljon “Opera Aperta” keskendub 12. sajandist pärit Santa Maria Ausiliatrice hoone restaureerimisele. Tegemist on kunagise palverändurite varjupaiga ja hilisema nunnakloostriga, mille taastamist saavad külastajad kohapeal jälgida – lausa ise ka tellingutele ronides. Projekt kaasab kohalikke elanikke ja keskkonna probleemidega tegelevaid organisatsioone, et pakkuda vastukaalu Veneetsiat pikalt vaevanud massiturismile. 

Suurbritannia 

Suurbritannia paviljon „Geology of Britannic Repair“ uurib, kuidas arhitektuur on seotud geoloogiliste impeeriumitega – ressursikasutusel põhinevate süsteemidega, mis toidavad ebavõrdsust, ebaõiglust ja keskkonnakahju. Samas rõhutab väljapanek ka arhitektuuri potentsiaali parandada ja uuendada. See on kutse vaadata arhitektuuri mitte ainult vormi, vaid ka selle materjalide ja päritolu kaudu – kriitilise pilguga, aga lootusrikkalt. Nii Suurbritannia kui ka Vatikani paviljon pälvisid žüriilt äramärkimise special mentions kategoorias. 

 

View this post on Instagram

 

A post shared by La Biennale di Venezia (@labiennale)

Eesti 

Eesti väljapanek „Las ma soojendan sind“ äratas üldsuses suurt huvi juba biennaali esimestel nädalatel ja pälvis tähelepanu paljudes mõjukates rahvusvahelistes väljaannetes, sealhulgas The Guardian, Dezeen, Designboom, Bloomberg ja ArtReview. Näitust on kirjeldatud kui vaimukat, teravat ja visuaalselt mõjusat kommentaari Euroopa soojustusbuumile ja renoveerimise vastuoludele.

Nii käsitlebki tänavune Eesti paviljon massilist hoonete renoveerimise teemat läbi kriitilise, ent mängulise lähenemise. Ajaloolise Veneetsia palazzo fassaadile paigutatud suured valged soojustuspaneelid tõmbavad pilku ja kutsuvad esile arutelu, samal ajal kui hoone sees avaneb külastajale näitus, mis kujutab elu korterelamutes elavate inimeste vaatenurgast – nende hääled, dilemmad ja dialoogid. Näitus ei keskendu vaid vormile, vaid toob esile arhitektuuri sotsiaalse mõõtme ja inimese kui linnaruumi keskme. Paviljoni on loonud kuraatorid Elina Liiva, Keiti Lige ja Helena Männa. 

Serbia  

Serbia paviljoni „Unraveling: New Spaces“ sisse astudes avaneb vaatepilt, justkui oleks kogu ruum täis kootud kassikangast, mida kümned päikeseenergial töötavad rattakesed tasapisi harutavad. Biennaali lõpuks saab kogu installatsioonist 125 villarulli, naastes teose algvormi. Kuraator Slobodan Jovići idee toob kokku Serbia käsitööpärandi ja tehnoloogilise innovatsiooni.

Šveits 

Šveitsi paviljonis on fookuses arhitektuur kui protsess ja koostöö. Neli arhitekti — Elena Chiavi, Kathrin Füglister, Amy Perkins ja Myriam Uzor — koos kunstniku Axelle Stiefeliga uurivad Lisbeth Sachsi (1914–2002) pärandit, kes oli üks esimesi naisarhitekte Šveitsis. Nad taaselustavad Sachsi 1958. aasta SAFFA näituse. Mänguline ja avatud ruum kutsub külastajaid osalema ja arhitektuuri mitte ainult vaatlema, vaid selle loomisesse panustama. 

Usbekistan

Usbekistani rahvuspaviljon “A Matter of Radiance” keskendub modernistlikule teadustaristule, mis rajati 1987. aastal Taškenti lähistele ning on tänaseni üks kahest maailmas tegutsevast suurest päikeseenergia uurimiskeskusest. Külma sõja ajastu suurprojektina sündinud kompleks kehastas kunagi lootust helgest, päikeseenergial põhinevast tulevikust, ent nüüd seisab see suursugune kompleks silmitsi hoopis düstoopilise reaalsusega, kus tulevik näib olevat lõputult edasi lükatud.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Uzbekistan National Pavilion (@uzbekistan_national_pavilion)