Foto: Mihhail Zaytsevi näitusetöö. | Riina Varol
Viru Keskuse aatriumis avatud näitus “Vahu vahel” kutsub mõtlema, kuidas inimeste loodud tehismaterjalid mõjutavad meid ümbritsevat maailma. Näitus, mille loojateks on noored tudengid, keskendub vahtplasti ja selle sugulasmaterjalide teekonnale, alates tööstusjäätmete tekkimisest loodusvaenuliku “eluvormi” kujunemiseni, mis tasapisi lämmatab ümbritsevat keskkonda, kogub jõudu ja loob postapokalüptilisi maastikke.
Näitusel esitletavad teosed sündisid üle kuu aja kestnud kursusel, mille käigus kujunesid pakenditööstuse jääkidest unikaalsed skulptuurid. Tudengid manipuleerisid materjalidega kasutades erinevaid vormimise tehnikaid, et luua ulmelisi ja orgaanilisi kujundeid. Kuigi valdavalt pärineb inspiratsioon loodusest – taimedest, seeneniidistikust ja ebatavalisest eluvormidest – peegeldavad tööd ka inimese ja looduse vahelist konflikti.
“See on tohutu toores energia ja lõputu kogus töötunde, mille käigus need kummitavad, mullitavad ja vahutavad teosed sündisid. Nagu omaette sünkjas-must koloonia elukaid, mis pärit nii tudengite alateadvusest kui roosadest unenägudest,” kommenteerib üks töötoa juhendajaid, moedisainer Liisi Eesmaa. Kunstnik Flo Kasearu lisab: “Tudengid tegid kohutavalt mahlaseid ja mahukaid aksessuaare! Algmaterjal oli jube mõnus ja protsess nagu alati, vaevarikas ja väljakutsuv, aga materjali lõplikud ümbertöötlused hirmus nauditavad!”
„Meie soov on piisavalt šokeerida ja katsetada piire – kui suur ja kui värviline peab olema pakendijääk linnapildis, et inimene tajuks selgelt: ainus viis edasi on läbi materjaliringluse. Meil on väga suur rõõm seda teha koostöös peale kasvava põlvkonnaga – EKA andekate tudengitega,“ sõnas Viru Keskuse turunduse ja kommunikatsioonijuht Kristel Martis, kellega koostöös jõuab näitusekonseptsioon keskusesse juba kuuendat aastat.
EKA sisearhitektuuri tudengite loodud spetsiaalne näitusekujundus, mille hulgas olevad interaktiivsed elemendid nagu puuteseinad ja helikogemused, viivad külastajad vahtplasti ja selle muteerunud keskkonna südamesse. Need loovad käegakatsutava sideme töödega, mis aitab paremini mõista materjalide mõju ja kestvust looduses.
Näitus “Vahu vahel” ei paku vastuseid, vaid ärgitab külastajaid küsima: mis saab meie tekitatud prügist? Kas märkame seda ainult siis, kui see meid otseselt häirib, või sulandub see märkamatult loodusse, tekitades pöördumatut kahju?
Näitus avatakse Viru Keskuse aatriumis 4. veebruaril kell 16:00 ja on üleval kuni 19. veebruarini.
Kae galeriist eelvaadet sellest, mida näitusel näha saab!
Näituse meeskond:
Kunstnikud: Allan Suomalainen, Anete Aurelie Aas, Halyna Yaroshenko (UKR), Hedi Leppik, Helen Tambla, Katriin Raudsepp, Kertu Seestrand, Linda Teemägi, Lucille Gonzalez (GER), Maksim Kapustin, Mihhail Zaytsev, Oskar Tammäe, Pihla Alina Teder, Roosi Mändmaa, Sofia Robbe, Tereza Bláhová (CZE)
Sisearhitektid: Airi Anderson, Brigita Praks, Carmen Pikknurm, Helena-Liisa Moks, Janet Kljuzin, Karl Oskar Palo, Kertu Bachmann, Madli Bulgarin, Raigo Tšetšin, Reigo Raal
Vormide juhendajad: Liisi Eesmaa, Flo Kasearu
Ruumiloome juhendaja: Annika Kaldoja
Produktsioon: Piret Puppart, Cristopher Siniväli, Marion Laev
Graafiline disain: Anete Ots, Mariliis Tarja
Fotode kunstiline juht: Liisi Eesmaa
Fotograaf: Riina Varol
Fotograafi assistent: Karmel Kull
Modellide meik ja soeng: Eliise Brigita Mõisamaa
Modellid: Merzeede (Agency Icon), Sam (E.M.A. Model Management)
Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.
Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.
Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.
Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com.
Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.
Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.
Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.
„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.
Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.
