Foto: Käevõru Ritva Kara ehtekollektsioonist "KaranBa Banana".
Olga Tea Krek on Eesti ehtekunstnik, ta lõpetas Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti erialal 2019. aastal. Tema projekt “J.DOE” on ajaliste ja ruumiliste piiride metafoor – nagu olemise sügavikku heidetud juveel, põhjustab see lainete ahela, mis kujundab ümber reaalsuse enese. Eksponeeritud teos sarnaneb matrjoškaga, mida on kiht-kihi haaval kaetud anonüümsusega, kuid mille tuumas asub potensiaalselt maailma muutev idee.
Saksamaalt pärit kunstnik Matthias Kühn otsib näitusega “VORMUMISED” vastuseid kiireloomulistele ökoloogilistele probleemidele seoses tootmisega. Oma teoste loomiseks taaskasutab ta vanarauda, muutes tööstusliku prügi kunstiks. Võrreldes rauamaagi traditsioonilise kasutamisega ja vanaraua sulatamisega, on see protsess palju energia- ja ressursisäästlikum. Nii saavad uue elu baasmaterjalid nagu kõverdunud plekk, tööstuslikud lõikejäägid või kõrvalejäetud ehituses kasutatavad kandekonstruktsiooni elemendid. Vormid valmivad, vältides sirgeid jooni ja täisnurki.
Merike Balod on lõpetanud endise Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (praeguse Eesti Kunstiakadeemia) metallehistöö erialal 1988. aastal. Tema näituse “EEBENIPUU JA ELEVANDILUU” pealkiri on inspireeritud Paul McCartney ja Stevie Wonderi loost “Ebony and Ivory” ning räägib materjalide vastandite harmooniast.
Näitus jätkab Sorge ehk Margus Tiitsmaa seeriat “Vaigutajad.” Vaigutamine on metsatööstuses viis koguda elus puudelt vaiku, selleks lõigatakse puu tüvele iseäralik sulge meenutav muster. Kunstnik valmistab vanadest vaigutustööriistadest keevisskulptuure, tegelaskujusid, kes on värvitud vastavalt teose karakterile. Sorge sõnab: “Algmaterjal jõudis minuni täiesti juhuslikult. Jalutades endise metsakombinaadi territooriumil jäid silma vana paneelihunniku alt turritavad metallitükid. Korjasin mõned kokku ja – ja nagu iseenesest oli esimese vaigutaja kavand valmis. Tundus, et õnnestus ning siis tulid ka ülejäänud tegelased.”
Soome ehtekunstniku Ritva Kara “PUULT” näitusel on väljas värvilised puidust rinnanõelad, hõbedast ja merevaigust ripatsid ning ehted, mis on valmistatud kuivatatud banaanidest ja oksadest. “KaranBa Banana” ehtekollektsioon taaskasutab riknenud banaane. Lisades nende pinnale kuld- ja hõbelehte, tõstab kunstnik materjalide väärtust. See ehtekollektsioon on ökoloogiline, eetiline ja esteetiline avaldus.
Kaneelina ja Hammeri pikaajalisest koostööst kogunenud esteetiline maailm kohtub vaid paariks päevaks Krulli pargi ääres asuva Volta 1 maja pop-up galerii nelja seina vahel. “Walls” kujutab endast mõlema naise loomingulist dialoogi maailmaga ning esitab küsimusi meie piiratuse, vabaduse ja valikute kohta. Millal sein maha lõhkuda ja millal taas üles ehitada? Kas seinad hoiavad või piiravad meid? Kas väsimus võib olla seisund, mille kaudu sünnib selgus ja vastupanu?
Anna Kaneelina tänavune muusikaline looming on käsitlenud väsimust, vastupanu ja eneseleidmist. Tema oktoobris publikuni jõudnud kogumik “Tired” kõneleb teekonnast kurnatusest selguseni, kontrollist vabanemiseni ja inimese moraalsetest valikutest. Ühisnäitus “Walls” annab sellele materjalile justkui installatiivse kuju ja vormi.
“Mul on tükk aega küpsenud peas soov leida oma loomingulisusele ka rohkem visuaalne, kunstiline väljendus. Sisemiselt tundsin, et andmaks oma muusikas leiduvat tunnet ja mõtet paremini edasi, oleks seda põnev visuaalselt ruumi paigutada,” selgitas Anna. “Olen alati töötanud paremini partnerluses ning nii ka seegi kord – tundsin, et vajan sellise eksprompt-tunde ja idee elluviimiseks enda kõrvale just Kärti, kes lõi mulle sellise turvalise pinnase, et julgeda minna ideega lõpuni.”
Anna Kaneelina ja Kärt Hammeri ühisnäitus “Walls” on avatud 20.-22.11 aadressil Volta 1, Tallinn. Uuri lisa Facebookist.
Anna Kaneelina sügiskontserdid toimuvad 27. novembril Tallinnas klubis D3 ja 28. novembril Tartus Genialistide klubis.
„Hõimulõim“ on näitus, mis põimib soome-ugri pärimuse kaasaegsesse moeloomesse. See on austusavaldus rikkalikule kaasavarale, mille püsimine sõltub sellest, kui oskuslikult suudame seda oma tänasesse ellu kanda.
Näitusel on eksponeeritud üheksa soome-ugri rahva disainerite looming. Saami, handi, udmurdi, mari, komi, ungari, karjala, soome (sh ingeri) ja eesti (sh seto ja võro) loojate töödega tuuakse esile, et rõivas võib olla ühtaegu nii praktiline ese kui ka identiteedi ja kollektiivse mälu kandja. Iga autor küsib omal moel, mida tähendab olla soome-ugri disainer 21. sajandil – kuidas põimida oma traditsioon kaasaegsesse vormi ja mida selle mitmekihilisest tähendusväljast maailmale jutustada. Need teosed avavad ka eetilisi valikuid: millist materjali kasutada, kuidas hoida kohalikke oskusi ning kuidas jutustada oma rahva lugu nii, et see looks dialoogi ka nende jaoks, kes pole sellesse kultuuriruumi sündinud.
“Tänases maailmas, kus mõne rahva laul on vaiksem kui kunagi varem ja nii mõnegi mustri kuduja on jäänud üksikuks, on see hõimurahvaste vaheline lõim eriti habras,” sõnab näituse kuraator Piret Puppart.
Põnevust pakuvad ka näituse interaktiivsed, tehnoloogiliselt uuenduslikud elamused. Külastaja saab avastada nii magnetite abil Piret Pupparti loodud kleitidesse peidetud mustreid kui ka kogeda kunstnik Alyona Movko-Mägi kujundatud vadjalaste mustrimaailmale pühendatud hologramm-koske.
Ekspositsiooni saab külastada 11. jaanuarini. Lisainformatsioon nart.ee.
