Inimhinge ja laiemalt kõige elava ajatu müsteerium ongi “Anima Mea” kandev tukse, vaadates egotsentrilise maailmanägemuse piiride taha, kus ei peitu küll vastused kõigele aga võib leiduda võti, kuidas kaootilise ja pööraselt muutuva maailmaga selgust ja rahu leida. Plaanidest ja liigsetest konstruktsioonidest lahti lastes on Pärnoja juhindunud intuitsioonist, jättes kuulajaile vabad käed isiklikeks ja intiimseteks tõlgendusteks. Keset kadu kõlav soov hoida hinges lootust on taas rohkem kui ajakohane, sisendades usku uuestisünniks ja taastärkamiseks.
Algselt 2020. aasta Ülestõusmispühadele planeeritud esiettekanne lükkus olude sunnil sügisesse hingedeaega, mil teos koos Arvo Pärdi loominguga moodustas kontserdiõhtu pealkirjaga “Südaöine: Pärt & Pärnoja”. Tallinnas, Jaani kirikus toimunud kontserte külastas kahel õhtul ligi 1500 inimest; Klassikaraadio live-salvestus kujunes aga möödunud aasta üheks populaarseimaks ülekandeks. Teose algtekstina on kasutatud fraase psalmidest, teadmata autorite-munkade ladinakeelseid ja keldi palveid, samuti Anna Haava luulet. Sõnalise osa seadmise taga seisavad Erki Pärnoja, Anu Lamp, Jaan Tammsalu ja Eero Epner.
Kontserdi esiettekanne sai järelproduktsioonis helilisi täiendusi ning jõudiski kuulajateni 3. aprillil Erki Pärnoja viienda albumina – “Anima Mea”, mis on saadaval vinüül- ja CD-plaadina, samuti kuulatav voogedastusplatvormidel.
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.