Sõna “kirevane”tähistab nii kirjut ja mitmekesist kui ka kerge vandesõnana pahaendelist või vanakurja ning on seega ka lõppevat aastat kokkuvõttev ja iseloomustav. Aasta algul käis veel elu koroona siniste maskide rütmis, millele lisandus juba varakult kollane Ukraina lipult. Suvi sai paksult sini-must-valget, Narva tanki ümbritsenud poleemika juures. Sügisele andsid punast tooni hinnatõusud. Mis värve see aasta veel pakub… Just sellist ärevat erutus pakub hilissuve õhtul järve ääres pääsukeste parve sattumine. Kõik su ümber liigub ja keeb.
Näituse kujundaja, maalikunstnik Kristi Kongi loob galerii pinnale värvirohke ja põneva installatiivse terviku, mis annab igale näitusetööle spetsiaalselt oma värvitooniga koha ning toob ühtlasi ka ajutist uudsust ka galeriisse.
Olgu lisatud, et aastanäituse korraldamine on kaasaegse ehte- ja sepakunsti tähtsaima kohaliku näitusteruumina A-Galerii jaoks oluline traditsioon. Näitus koondab 40 eesti ehtekunstniku viimase aasta põnevamat loomingut ja võtab lõppeva aasta väärikalt kokku. “KIREVANE” näitusel müügis olevaid ainulaadseid autoritöid on võimalik soetada terve näituse vältel.
Näitusel osalevad: Ene Valter, Ive-Maria Köögard, Kertu Vellerind, Krista Laos, Merike Balod, Ülle Kõuts, Ülle Voosalu, Ulvi Haagensen, Urve Küttner, Viktorija Lillemets, Kätrin Beljaev, Ülle Mesikäpp, Krista Lehari, Keiu Koppel, Tõnis Malkov, Ivar Kaasik, Raili Vinn, Mari Pärtelpoeg, Harry Tensing, Mari Relo-Šaulys, Adolfas Šaulys, Kadi Kübarsepp, Marita Lumi, Tamara Sergijenko, Margit Paulin, Tea Vellerind, Katrin Veegen, Ane Raunam, Keesi Kapsta, Aino Kapsta, Henry Mardisalu, Ester Faiman, Kadi Veesaar, Elize Hiiop, Liina Lelov, Valdek Laur, Kristiina Laurits, Sven Tali, Tiina Käesel, Kati Erme.
Uuri lisa A-galerii koduleheküljelt.
Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.
Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.
Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.
„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“
Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.
„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.
Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.