Foto: Marleen Muhuste
Kokku jõudis seekord ERKI Moeshow lavale 21 kollektsiooni viiest riigist ning märkimist väärivad neist mitmedki. Ja kes oleks õigem kõige paremaid kollektsioone välja tooma kui mitte Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna juhataja ja professor Piret Puppart. Piret, sõna on sinul!
Katrin Aasmaa, kollektsioon „VELTAˮ
Mitte keegi teine ei saaks ERKI Moeshow’l panna taustale mängima estraadi peale Katrin Aasmaa! Tema humoorikad karakterid ja stilistika on alati ühed narratiivsemad. Iga tema tänavuse kollektsiooni karakter pärineb tema vanatädi Velta endiselt sovetiilus õitsvast kodust. Kollektsioonis olid esindatud vitriinkapid, rahvariides nukukesed, kuldservaga nõud (mis kajastusid kollektsiooni esemete kuldsetes kantides ja jalanõude taldades väga meisterlikult), lisaks kristallkausid, „kole-ilusaˮ vakstuga kaetud lauad, samuti etüüdid surnuaias käikudest, saunas käigust ning õhtusest viimasest sigaretist. Palju detaile ja reljeefe oli lahendatud ka silikoonitud struktuuride abil, sealhulgas pitsidetailid olid näiteks võetud vanadelt kristallkaussidelt.
Laima Jurca, kollektsioon „Jarmoˮ (Läti)
Ainuke kahe kollektsiooni autor, ent tema esimene kollektsioon „Jarmoˮ oli minu jaoks isegi veel huvitavam kui teine. Oma tuusade peakatetega moodustas see puhta kunstiprojekti, mille rõivad võiksid samas eraldiseisvalt olla vägagi kantavad. Kõik detailid olid hoolega paigas ja seeria mõjus terviklikult. Lisaks oli tema kollektsiooni ajal laval üks minu lemmik-make-up’e – „minimalistlikultˮ must.
Triin Tint, kollektsioon „Face valueˮ
Sotsiaalne teemakäsitlus ja materjaliotsingud on olnud need, mida mul oli selle kollektsiooni puhul väga huvitav kõrvalt jälgida. Pakend! Pakend! Pakend! Kollektsioon pakkus nauditavaid „kantavaidˮ imitatsioone siidipaberisse, paberkottidesse ja teibitud karpidesse pakitud rõivakaubast. „Face valueˮ kollektsiooni puhul tuleks kindlasti tähele panna metalldetaile, sest disainer on autorieheteks muutnud rõivasildid ja meile rõivakauplustest tuttavad turvaelemendid. Ka mõnede kingade kontsad olid oma kuju turvaelemendilt saanud.
Marleen Afanasjev, kollektsioon „REPETITIFˮ
Meeldiva 70ndate vibe’ga kollektsioon, milles õrnu vihjeid belle epoque’ilikele detailidele varrukates ja plisseeris. Pea kõik selle kollektsiooni materjalid on muide saadud kangajääkidest või teise ringi kauplustest. Selle põnevama osa moodustasid aga mustrilised kangad, mis kollektsiooni tarvis ribastatud kangastest käsitsi kokku punuti. See võimaldas ära kasutada ka väga keeruliste defektidega kangad, mis muidu olekski oma lõpu leidnud seal, kuhu me ei tahaks, et ükski kangas jõuaks – prügimäel või põletis. Kollektsiooni saatis ka imeline aksessuaaride seeria, mis samuti ümbertöödeldud materjalidest tehtud!
Annika Kiidron, kollektsioon „It’s A Trap?”
Tema kollektsiooni materjalid olid viimseni läbi töötatud! Kui lavalt paistsid silma ehk pigem printide 3D-efektid, siis tegelikult olid seal nii imemasinatel kui ka ise kootud mustritega kangad, mille tarbeks Annika sel kevadel isegi kuu aega Norras resideerus, et see ulmeline kiudude põimimise tehnika selgeks saada. Lisaks välisele olid mitmete pintsakute ja jopede sisud sama külluslikud. Näiteks ühe puhvis mantli sisekraes embavad kandjat luised käed!
Kollektsiooni keskmes on viis suunda, mis tõlgendavad klassikalisi elemente uues võtmes. Tagasi on täpid, kuid mitte nostalgilisel kujul. Polka dot on rafineeritum ja minimalistlikum, ilmudes tagasihoidlikuna kleitidel ja pluusidel. Kollektsioonis leidub ka abstraktsem tõlgendus loomamustrist. Seega, suvine mängulisus on olemas, ent seda tasakaalustab COSile iseloomulik puhas siluett.
Olulisel kohal on ka materjalid. Drapeeritud pinnad, kortsutatud kangad, reljeefsed tekstuurid ja narmad rõhutavad rõivaste arhitektuurset iseloomu. Siluettides tõusevad esile trendikad balloonlõikelised püksid, mille mahukas vorm lisab klassikalisele suverõivastusele skulpturaalsust. Laiad proportsioonid ja täpselt läbimõeldud lõiked mõjuvad korraga nii elegantselt kui ka pingevabalt – suund, mis on viimastel hooaegadel üha enam kinnistanud oma kohta kaasaegses moepildis.
Nagu brändile omane, on ka värvipalett vaoshoitud – neutraalsed toonid, must, elevandiluu ja pehmed maalähedased varjundid lasevad lõigetel ning materjalidel esile tõusta. Just selline läbimõeldud tagasihoidlikkus on COSi tugevus olnud juba aastaid: rõivad ei püüdle hetketrendi poole, vaid pakuvad kaasaegset garderoobi, mis kestab kauem kui üks hooaeg.
Tutvu COSi uue suvise valikuga galeriis!
Kollektsioon liigub teadlikult muinasjutu ja igapäevaelu piiril. Pealkirja “Gaby and the Beanstalk” kandev kollektsioon ammutab inspiratsiooni muinasjuttudest, sealhulgas “Jack ja oavars” ning “Kuldkihar ja kolm karu”, sidudes need Gabrielle Chaneli eluloo ja moemaja pärandiga. Viited muinaslugudele avalduvad siin eelkõige detailides, mitte kostüümilikkuses. Moeetenduse avanud klassikalise CHANELi komplekti tekstuur meenutab maagilisi oateri. Mujal ronivad taimemotiivid mööda kingakontsi ülespoole, magavat karu meenutav minaudière mõjub kui muinasjutuline leid ning nööbid muutuvad otsekui võluväel pardipoegadest luikedeks.
Sama oluline kui nähtav on Blazy jaoks ka rõivaste sisemus. Taskutesse, voodritesse ja CHANELile iseloomuliku keti külge on peidetud amuletid ja argised pisiesemed, mis annavad igale komplektile isikliku mõõtme. Blazy jätkab oma mõtteviisi, et luksus ei sünni üksnes haruldastest materjalidest, vaid ka tähendustest, mida rõivad endas kannavad.
Blazy pöörab kollektsioonis erilist tähelepanu ka rõivaste konstruktsioonile, lähtudes Gabrielle Chaneli veendumusest, et couture peab teenima kandjat, mitte vastupidi. Lopsakate viinapuude ja mürgiste õitega kujundatud Grand Palais’ ruumides esitletud kollektsioonis lõi Blazy teadliku dialoogi kergelt ebatäiusliku esteetika ja ateljeede erakordse käsitööoskuse vahel. Nii ei mõjunud kõrgmood pelgalt muinasjutuna, vaid osana naiste päriselust – rõivastena, milles elada, liikuda ja luua uusi lugusid.
