Foto: Marleen Muhuste
Kokku jõudis seekord ERKI Moeshow lavale 21 kollektsiooni viiest riigist ning märkimist väärivad neist mitmedki. Ja kes oleks õigem kõige paremaid kollektsioone välja tooma kui mitte Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna juhataja ja professor Piret Puppart. Piret, sõna on sinul!
Katrin Aasmaa, kollektsioon „VELTAˮ
Mitte keegi teine ei saaks ERKI Moeshow’l panna taustale mängima estraadi peale Katrin Aasmaa! Tema humoorikad karakterid ja stilistika on alati ühed narratiivsemad. Iga tema tänavuse kollektsiooni karakter pärineb tema vanatädi Velta endiselt sovetiilus õitsvast kodust. Kollektsioonis olid esindatud vitriinkapid, rahvariides nukukesed, kuldservaga nõud (mis kajastusid kollektsiooni esemete kuldsetes kantides ja jalanõude taldades väga meisterlikult), lisaks kristallkausid, „kole-ilusaˮ vakstuga kaetud lauad, samuti etüüdid surnuaias käikudest, saunas käigust ning õhtusest viimasest sigaretist. Palju detaile ja reljeefe oli lahendatud ka silikoonitud struktuuride abil, sealhulgas pitsidetailid olid näiteks võetud vanadelt kristallkaussidelt.
Laima Jurca, kollektsioon „Jarmoˮ (Läti)
Ainuke kahe kollektsiooni autor, ent tema esimene kollektsioon „Jarmoˮ oli minu jaoks isegi veel huvitavam kui teine. Oma tuusade peakatetega moodustas see puhta kunstiprojekti, mille rõivad võiksid samas eraldiseisvalt olla vägagi kantavad. Kõik detailid olid hoolega paigas ja seeria mõjus terviklikult. Lisaks oli tema kollektsiooni ajal laval üks minu lemmik-make-up’e – „minimalistlikultˮ must.
Triin Tint, kollektsioon „Face valueˮ
Sotsiaalne teemakäsitlus ja materjaliotsingud on olnud need, mida mul oli selle kollektsiooni puhul väga huvitav kõrvalt jälgida. Pakend! Pakend! Pakend! Kollektsioon pakkus nauditavaid „kantavaidˮ imitatsioone siidipaberisse, paberkottidesse ja teibitud karpidesse pakitud rõivakaubast. „Face valueˮ kollektsiooni puhul tuleks kindlasti tähele panna metalldetaile, sest disainer on autorieheteks muutnud rõivasildid ja meile rõivakauplustest tuttavad turvaelemendid. Ka mõnede kingade kontsad olid oma kuju turvaelemendilt saanud.
Marleen Afanasjev, kollektsioon „REPETITIFˮ
Meeldiva 70ndate vibe’ga kollektsioon, milles õrnu vihjeid belle epoque’ilikele detailidele varrukates ja plisseeris. Pea kõik selle kollektsiooni materjalid on muide saadud kangajääkidest või teise ringi kauplustest. Selle põnevama osa moodustasid aga mustrilised kangad, mis kollektsiooni tarvis ribastatud kangastest käsitsi kokku punuti. See võimaldas ära kasutada ka väga keeruliste defektidega kangad, mis muidu olekski oma lõpu leidnud seal, kuhu me ei tahaks, et ükski kangas jõuaks – prügimäel või põletis. Kollektsiooni saatis ka imeline aksessuaaride seeria, mis samuti ümbertöödeldud materjalidest tehtud!
Annika Kiidron, kollektsioon „It’s A Trap?”
Tema kollektsiooni materjalid olid viimseni läbi töötatud! Kui lavalt paistsid silma ehk pigem printide 3D-efektid, siis tegelikult olid seal nii imemasinatel kui ka ise kootud mustritega kangad, mille tarbeks Annika sel kevadel isegi kuu aega Norras resideerus, et see ulmeline kiudude põimimise tehnika selgeks saada. Lisaks välisele olid mitmete pintsakute ja jopede sisud sama külluslikud. Näiteks ühe puhvis mantli sisekraes embavad kandjat luised käed!
Hispaania kiirmoebränd teatas kaheaastasest loomingulisest koostööst Gallianoga, kelle ülesandeks saab brändi arhiivi “ümberkirjutamine” hooajaliste kollektsioonide kaudu. Esimene tulemus peaks poodidesse jõudma juba 2026. aasta septembris.
Galliano nimi ei vaja moemaailmas pikemat sissejuhatust. Diori-aastatel, 1997. kuni 2011. aastani, kujunes temast üks oma põlvkonna mõjukamaid loojaid. Hiljem jätkas ta Maison Margielas, kuni lahkus sealt 2024. aastal.
Just seetõttu mõjub koostöö Zaraga korraga nii ootamatu kui ka veidi vastuoluline. Ühelt poolt on huvitav näha, mida teeb autor, kelle tugevus on alati olnud kontseptsioon, dekonstruktsioon ja karakter, formaadis, mis eeldab mastaapi, kiirust ja taskukohast kättesaadavust. Teisalt tekitab küsimusi see, kuidas Galliano maailm üleüldse kiirmoe loogikasse mahub — isegi siis, kui pressitekst räägib “arhiivide ümbermõtestamisest” ja loomingulisest jätkusuutlikkusest.
Galliano ise on koostöö suhtes ootusrikas. “Olen väga elevil, sest see ei ole midagi, mida ma oleksin varem teinud. Selles on uudsust, põnevust ja protsessi ennast. Isegi oma tiimile pean ma iga päev meelde tuletama: ei, see ei ole see ega too. Me kirjutame seda lugu uuesti. See on olnud väga lõbus ning mulle tundub, et just praegu on see väga positiivne asi, mida teha — ja loomingulisest vaatenurgast ka tõeliselt jätkusuutlik.”
Zara on viimastel aastatel teinud ridamisi nimekaid koostöid, kuid Galliano lisab sellesse ritta kaalu, mida naljalt ei dubleeri. Portaili ettevaatliku optimismiga võib öelda: pöialt hoiame. Mitte tingimata Zara pärast, vaid selleks, et Galliano suudaks ka siin teha midagi enamat kui järjekordse suure nimega kapselkollektsiooni.
Kontserdil kõlavad valitud palad Hauseri värskeimalt albumilt „Cinema“, mis on suurejooneline austusavaldus filmiajaloo kõige meeldejäävamatele meloodiatele. Album sisaldab 25 pala erinevatest filmidest ja need kõik on saanud Hauseri käe all uue töötluse. Plaat ise salvestati koos Londoni Sümfooniaorkestriga, mida dirigeeris Robert Ziegler.
Hauser ütleb: „Projekt „Cinema“ on olnud mu peas juba pikalt. Olen alati tahtnud filmimuusikamaailma panustada. Tahtsin anda oma nägemuse sellest, milline filmimuusika võib olla – nii filmis kui ka sellest väljaspool. Soovin, et inimesed kuulaksid ja meenutaksid neid tundeid ja mälestusi, mida filmid on tekitanud. Ja ma usun siirelt, et kõik, mida mängib tšello, kõlab veelgi paremini, nii et loodetavasti saab see olema kaunis ainulaadne kogemus kõikidele filmimuusika nautijatele. Mõned lood on maailmakuulsad, teised aga varjatud pärlid. Usun, et kui inimesed kuulevad neid tšellol, saavad neist uued lemmikud.“
Tuntud oma lavakarisma poolest, on Hauser esinenud rohkem kui 40s riigis, sh mainekates kontserdipaikades nagu Radio City Music Hall ning Royal Albert Hall ja koos artistidega nagu Andrea Bocelli, Red Hot Chili Peppers ja Elton John. Ta on esinenud ka paavstile, üles astunud Veneetsia rahvusvahelisel filmifestivalil ning rõõmustanud fänne maailma suurimates meediakanalites.
Muide, juba mõnda aega tagasi käivitas Hauser oma sotsiaalmeedias ka projekti „Music Unites the World“, mille raames salvestab ta ühe ikoonilise laulu igast maailma riigist, et levitada muusika kaudu ühtsuse sõnumit. Ootame huviga, millise laulu valib ta Eestit esindama!
