Foto: Anna Kaneelina ja Kärt Hammer | Sadu-Triste Juurikas.
Ester: Usun, et sellesse ruumi astudes tabab nii mõndagi inimest, ennekõike naisi, suur äratundmine. Justkui avatud päeviku kaante vahele astumine nügib ka enda tunde- ja mõttemaailma. Rääkige veidi projekti sünniloost!
Anna: Kärdiga oleme tuttavad juba pikalt. Ühised projektid said alguse 2019. aastal ja sealt edasi on kuidagi nii läinud, et kõik visuaalse maailma loomise asjad, mida ma teen, tunduvad kuuluvat koostöösse Kärdiga, sest energia on õige. Me mõistame teineteise olemust ja seeläbi resoneeruvad ka meie peades olevad mõtteid.
Kärt: Ma vahepeal tegin ka Erkiga asju – ehk tegutsen kogu Pärnojade perega. Tegin Erkile ühe video, tema tegi ühele mu näitusele muusika. See on kogu aeg selline ping-pong. Esteetika poolt ei pea me väga arutamagi. Keegi ütleb: „Kuule, ma mõtlesin nii.“ – „Ma mõtlesin ka umbes nii.“ – „Okei, teeme nii.“ Ja siis hakkame panema ning kõik kukub õigesti paika.
Ester: Tundub, et naiskunstnike koostööprojektid on viimasel ajal vägagi levinud, kuidas see konkreetne projekt alguse sai? Kes oli algataja?
Anna: Mingis mõttes oli algatajaks minu mänedžer Toomas Olljum, kes pakkus välja mõtte, et ma võiksin näituse teha – ta nägi, kuidas ma üha rohkem pildistasin ja fotosid jagasin. Mulle tundus see tol hetkel täiesti pöörane, sest mul polnud üldse ambitsiooni ennast kunstimaailma positsioneerida. Siis tulid aga uued lood välja ja ühtäkki polnud mõte oma loomingu laiendamisest, uue hääle ja teiste väljundite leidmisest nii võõras. Mulle tundus iseenesestmõistetav, et kaasan protsessi Kärdi, sest oleme visuaali poole pealt igati läbi põimunud. Tegime paar aastat tagasi loo „Better Man“ video ja sel aastal täiesti eksprompt „Tired’i“ video. Näituse maailm ongi jätk nende videote füüsilisusele.
Ester: On selge, et teie loominguline teekond on kulgenud erineva kaarega – kas teil kujunes näituse puhul ka kindel rollijaotus välja?
Kärt: Kõik sündis väga orgaaniliselt, sünergiana. Umbes kaks nädalat tagasi saime teada, et meile võimaldatakse see ruum. Anna helistas mulle ja ütles: „Kuule, mul on üks imelik mõte, ma ei tea, äkki see on täielik lollus – Toomas pakkus, et saaks näitust teha. Äkki paneks kokku need videod ja selle maailma?“ Mina olin: „Muidugi, väga hea mõte.“
Anna: Kui Kärt ütles, et tal on just praegu aega, kukkus mul kivi südamelt. Sain aru, et nüüd ma olen turvalises olukorras. Üksi tundus see kõik liiga suur.
Kärt: Annal oligi vaja, et keegi ütleks lihtsalt „jah“.
Anna: Jah. Et keegi ütleks, et suudame seda teha. Meie mõlema esimene mõte oli, et siin ruumis peab olema voodi. Et me tahame „Tired’i“ siia tuppa tuua.
Kärt: Lõime justkui sama toa, aga see laienes. Ütlesid, et näitus mõjub kui „päeviku sissevaade“ – see on hea taipamine. Voodile lisandusid veel maalid, fotod, tekstid jne. Installisime näitust kaks päeva. Polnud nii, et: „Kuhu me nüüd selle paneme?“, vaid pigem: „See käib siia. Okei, hakkame järjest minema.“ Kõik lihtsalt jooksis paika.
Anna: See oli väga intuitiivne tegemine. Minu jaoks oli eriti huvitav üks nüanss. Kärt on visuaalne kunstnik, tal on kogemus maailmade loomisega, minul aga selles kunstivormis taust puudub. Aga ma ei tundnud end kordagi kuidagi hierarhias „allpool“ asuvama. Me olime selles ruumis võrdsed. Igaüks suunas oma tegevuse täpselt sinna, mis talle parasjagu loogiline oli. Kõik esemed lihtsalt leidsin oma koha. Maal „Under Love’s Command“ sündis koha peal. See tõdemus “Better mani” laulusõnadest on miski, mis minu jaoks kogu näituse kokku võtab – miks ma seda teen, miks ma muusikat teen, miks ma elan, mis on minu moto. Ma pean kõike tegema läbi armastuse ja armastusega.
Ester: Peale näituse avamist trammis koju tiksudes, lasin kõigel korraks settida ja esimesena tuli pähe mõte, et ega te ju päris „õigesti“ seda kunsti ei tee, onju? Nii selle projekti kui teie endaga käivad kaasas mitmed vastuolud, seda just klassikalise kunstimaailma toimimist silmas pidades. Alustame näiteks tõdemusest, et see installatsioon sündis kahe nädalaga. Kas me peaksime resultaati kuidagi teistmoodi suhtuma kui projektidesse, mis on sündinud pika protsessi tulemusena?
Kärt: Kindlasti mitte. Minu arust mõistetakse kunsti puhul ajamõõdet tihtipeale valesti. Pole vahet, kaua ma maali maalin või joonistust teen või kaua Anna stuudios laulab – see ei määra kvaliteeti. On erinevad kunstiliigid: keegi teeb fotorealismi – muidugi maalib ta kauem –, aga see ei tähenda, et abstraktsioon või joonistus oleks kuidagi „vähem kunst“. Need on lihtsalt erinevad keeled. Kunst on kunst. Kui plaanin pikalt oma autorinäitust, siis ma loomulikult analüüsin ja mõtlen üle, lähen protsessi teistmoodi: ühel päeval tundub, et „oh jumal, kui hea“, teisel päeval, et „mis kurat see on“. Siis viskan valikust võib-olla midagi välja, mis tegelikult oleks võinud jääda. Siin seda polnud. Kõik, mis mõtetesse tuli, läks kohe ka seina – davai, töötab. Pooleldi puusalt, aga täie rauaga.
Anna: Täie rauaga, jah. Samas, kui ma räägin muusikast, siis olen seda maailma väga kaua ehitanud. Need kolm hiljuti ilmunud lugu on minuga olnud praktiliselt kolm ja pool aastat ja ma olen seda kõike endas väga kaua hoidnud. See, et näitus kahe nädalaga justkui „plahvatas“, ei tähenda, et seda maailma poleks varem olnud. Vastupidi – see oli juba ammu olemas, lihtsalt materjal leidis lõpuks füüsilise vormi. Kui seda võimalust poleks niimoodi ilmunud, siis võib-olla ma polekski selle peale tulnud, et võin oma ampluaad laiendada, mitte jääda ainult muusikasse kinni.
Kärt: Just. See ei olnud selline: „Oh, mis me nüüd teeme?“ Meil mõlemal on oma alal pikk kogemus. Oled võimeline nobedalt tegema kui sinusse on kogu aeg midagi ladestunud – kogemus, elu. See ongi meie pühendumise tulemus, mille oleme siia „kiiresti“ laotanud.
Ester: Intervjuu ilmudes jookseb kindlasti suur hulk inimesi näitust uudistama. Andke mõned vihjed, milliseid teemasid ja kujundeid siia ruumi saabudes ennekõike tähele panna. Võti neile, kes kiirel ajal ise süveneda ei jaksa.
Anna: Napp aeg andis võimaluse mõelda näiteks peeglite peale. Minu jaoks on selle ruumi üks läbiv mõte see, et inimene, kes siia tuleb, oleks teadlik iseendast – kasvõi läbi nende peeglite. Ja samamoodi läbi muusika. Mu laulude sõnum on paljuski ühiskonnakriitiline, aga kõigepealt on peegel pööratud minu enda poole. See element on olnud kohal ka mu muusikavideotes. Siin ruumis tahtsin seda veelgi selgemalt sisse tuua – et inimene mõistaks, et ta saab ise enda jaoks olla „sein“, seda nii positiivses kui negatiivses tähenduses.
Ester: Näituse pealkirjaks on tõesti ju “Walls”. Kuidas te seda sõna avanud olete? Millisel kujul need seinad me ette ilmuvad?
Anna: Siin ruumis on neli seina, millest üks on tegelikult läbipaistev. Olenevalt sellest, kuhu sa ennast asetad, sa kas näed väljapääsu või mitte. Kui sa vaatad ühte pidi, siis ei näe, aga kui vahetad perspektiivi, siis saad aru, et kuskil on väljapääs alati olemas. Ma tõstatan ka oma muusikas küsimusi ja toon probleeme esile, aga tunnen, et püüan alati ka lahendust otsida. Ja need lahendused on alati minu enda sees. Keegi teine ei saa minu eest probleeme lahendada. Ka seda, et maailm on kohati raske taluda ja kõike on liiga palju, saan muuta ainult läbi iseenda tegevuse. Seda tunnetust on eriti hea Kärdiga jagada, sest tean, et ta mõtleb samamoodi. Ja siin ruumis on tunda ka teisi inimesi, kellel on sarnane vaade. Selline peegeldus on minu jaoks ülimalt oluline ja inimlik ning annab jõudu edasi toimetada.
Ester: Provotseerin. Anna ütles, et julges esmakordselt selle projekti raames oma ampluaad laiendada. Niimoodi nurga tagant kunstiskeenele siseneda on ju tegelikult julgustükk. Teil kummalgi pole ju niiöelda EKA-templit peal. Olete mõlemad justkui autsaiderid.
Kärt: Nii ja naa. Paratamatult jääd sa kunstiringkonnas natuke autsaideriks kui sul EKA tausta pole. Mul oli aastaid tunne, et pean rohkem rapsima, rohkem tööd tegema, et ringi „sisse“ saada. Aastatega on see tunne natuke lahtunud – et kas mind üldse tõsiselt võetakse. Aga siis vaatad peeglisse ja mõtled: fuck it, minge siis perse. Äkki mul polegi seda siseringi “heakskiitu“ vaja. Ma teen nii nagu mina teen ja ei hooli sellest institutsionaalsest poolest.
Anna: Toon paralleeli muusikamaailmaga. Jah, ma olen Otsa koolist pärit, aga mitte EMTAst. Ühel hetkel sain aru, et akadeemilises muusikamaailmas on kõik fantastiliselt haritud ja võimelised igas olukorras kõike tegema. Nooremana pidasin puudujäägiks fakti, et mina nii ei suuda. Täna näen ma seda tugevusena, et olen leidnud enda raja, enda keele, enda hääle ja jagan seda kompromissitult. Ma ei ole see, kes läheb projektist projekti ja kohaneb pinnapealselt kõigega, sageli ilma hinge mängu toomata. Ja olgem aus, ma olen üha osavam ja julgem selles, et oma visioonist mitte taganeda ja valdkonna korüfeedele mitte alla vanduda kui mulle midagi õige ei tundu. Eriti siis kui tunnetan, et partneritel puudub austus minu kui artisti ja naise vastu – ma olen sellest väsinud. Kui mu sees karjub, siis toon selle nüüd julgelt välja – kümme aastat tagasi poleks ma seda kindlasti teinud.
Ester: Mainisid naiseks olemist ja sellega seotud kohatist respektidefitsiiti, lähme veel ühe olulise tähelepaneku juurde. Loomulikult ei tule ma seda vestlust vedama tühja koha pealt, olen mõlema karjääri pikalt jälginud. Ühendava joonena näen, et lisaks kõigele muule panete sageli mängu ka oma (naise)keha, oma füüsise. Ka siin ruumis on naise keha väga olulisel kohal. Laiendage veidi seda suunda.
Kärt: Üks asi on olla kellelegi modell, teine asi on panna keha mängu omaenda loomingus. Võib ju väita, et ma „kasutan oma keha ära“ samamoodi, nagu keegi teine seda objektistab, aga samas – why the fuck not, kui see keha töötab minu kasuks ja see on minu enda looming? Mingis mõttes distantseerin ennast sellest – see ei ole enam konkreetselt Kärt Hammeri keha, mida näeme. Sama kehtib Anna kohta. Temast on saanud siin naine pildil, naine kunstis. Minu enda keha on lihtsalt kõige lähem keha, mida ma tunnen ja mida mul on kõige mugavam kasutada. Ja mida ma oskan kõige paremini liigutada. Sellest kehast saab minu tööriist. Ma elan ju oma kehas, see on mu vorm. See pole enesekultus, vaid loomingu osa.
Anna: Olen nõus. Minu muusika suur osa on lisaks häälele kehaline väljendus. See tekib, muutub, deformeerub – isegi kui ma esitan sama lugu, teeb keha iga kord natuke midagi muud. „Tired’i“ ja teiste uute lugude puhul tundsin kohe, et pean saama ennast füüsiliselt väljendada rajumalt kui varem. Esimestes videotes oli liikumine juba olemas, aga pigem voolavalt. Nüüd tundsin, et vaja on rohkem nurki ja intensiivsust – hääles ja kehas. Kui me „Tired’i“ videot filmisime, siis avastasin end ühel hetkel muusika saatel ennastunustavalt rullimas. Mul kadus täielikult kõrvalpilk – teadmine, et keegi on veel ruumis. See oli usaldus loojate vahel, sõprade ja naiste vahel. Tundsin end nii hästi, et julgesin „laamendada”. See oli täielik teraapia. Tagantjärele vaadates leidsin kontakti isegi lapsepõlve kehamäluga: tajumise, et olen kõrvuni tundeid täis, aga mul pole nende jaoks sõnu. Mu keha otsis videot tehes sama väljendust. Olen selle kogemuse eest tohutult tänulik.
Ester: Kogu näituseprotsessist kumab väga tugevalt enda usaldamise idee. Rääkisime sellest, et installatsioon sündis kiiresti, ammu ladestunud mõtetest – see eeldab sisemist kindlust. Näen siin ruumis veel tööriistu ja kihte, mis justkui viitavad sellele, et julgete teha seda, mida tavaliselt ei tehta. Näiteks fakt kuivõrd suurt rolli mängib moeline tunnetus. Olgem aus, läbi ja lõhki moeinimesena olen saanud korduvalt tunda, kui tühiseks seda valdkonda peetakse. Teis näen ma siiski liitlasi. Rääkige veidi rõivaste rollist oma koostöös.
Kärt: „Tired’i“ video puhul oli nii, et hakkasime hoopiski fotosid tegema. Mõtlesime, et teeme lihtsalt ühe hea päeva: pildistame, sööme pirukat, paitame kassi. Ma ütlesin Annale: „Võta midagi enda kapist, vaata minu kapist ka.“ Ja sealt me need rõivad leidsimegi – loogilised asjad, mis tundusid „õiged“.
Anna: Tunnen, et üritan ennast pidevalt läbi rõivaste taasluua. Kui mõelda Anna Kaneelina kuvandile, siis paljude jaoks on see siiani haldjalik. Praegu tunnen, et olen ise juba kuskil mujal. Kuvand on muutunud konkreetsemaks ja teravamaks.
Kärt: Need uued stilistilised elemendid on sind vabaks lasknud.
Anna: Jah, ma olen ise selle protsessi käivitanud – trampinud jalgu. Kui panen midagi selga, olen ma juba rollis. Rõivas ütleb mulle, kuidas ma pean liikuma. Kehastumiste moment läbi moe on minu jaoks väga põnev. Võimsamad kostüümid tiivustavad mind. Samas on olnud ka hetki, kus publiku ootused selle osas, kuidas üks naislaula välja peab nägema, ei kattu sellega, mida neile pakun. Aga mida tugevam on mu jalgealune, seda selgem on tunne, et võin olla täpselt selline nagu olen. See on võtnud väga kaua aega.
Kärt: Riiete põhjal diskrimineerimine on Eestis üldse omaette teema. Nüüd on see võib-olla veidi leebem, aga kogemusi on olnud igasuguseid. Arvad, et oled täiesti tavalistes riietes, aga näed pilke, mis mõõdavad sind korraga uudishimu ja halvakspanuga. Ja siis veel kommentaarid… see Delfi-kommentaatori õigus, mida inimesed endale lubavad, on nii kummaline. Näiteks Pariisis tõmban kõik „ässad“ kapist välja – kas või saia järele minnes. Inimesed vaatavad, aga positiivselt: kiidavad, küsivad. Eestis on nii, et isegi kunstinäituse avamisel mõtled: kas ma tegin nüüd teistele liiga oma valikutega? Ka „omasugused“ vaatavad vahel altkulmu.
Anna: Meil on siin kõik nagu teiste asi. Aga tegelikult ei ole. Minu jaoks ei ole absoluutselt oluline, mida teised teevad. Välja arvatud siis kui midagi ägedat luuakse – siis see sütitab mind ja ma tahan kiita, jagada. Mul ei ole energiat selleks, et otsida, mida kritiseerida.
Ester: Arvan, et jõuame siit veel ühe olulise nüansini – teie julgus asju välja öelda. Minu meelest lausub ka see ruum otse ja ausalt, räägib tõdesid. Ja seda üsnagi haavatavalt. Eestis ollakse pigem vait kui riskitakse arvamuse või konfliktiga. Ja kui midagi tehakse, siis hästi „õigesti“. Kuidas te endas selle julguse leiate?
Kärt: Minu jaoks on viimased aastad olnud nii- ja naapidi keerulised. Aga mingil hetkel lähevad perspektiivid paika: sul on kopp ees, sul on „sitaauguni“. Ja siis tekibki see tunne, et mul on ainult üks elu ja ma teen nii, nagu tahan. Mitte kellelegi halvasti, aga ausalt. Olen otsustanud, et mul on õigus ennast väljendada. Olen piisavalt vana, piisavalt kogenud ja mul on piisavalt pohhui. Take it or leave it. Vaatan peeglisse ja mõtlen: I’ve got this shit. Mingil hetkel jõuad oma elus sellesse kohta.
Anna: Minu jaoks on ausus nii iseenesestmõistetav, et ma vahel ei saa aru, miks seda julguseks peetakse. Mulle öeldakse tihti: „Sa oled nii julge, nii haavatav.“ Ühtpidi ma mõistan seda, teisalt mitte. Kas see tähendab, et suur osa inimestest kogu aeg peidab ennast – isegi enda eest? See on nii kurb mõte. Minu jaoks on aus olemine normaalne olek.
Kärt: Mu ema ütles mulle juba siis kui väike olin, et ausus pole häbiasi. Mõtlen selle peale kogu aeg.
Anna: See, et ma jagan raskusi, rõõmu ehk kõike, on normaalne, sest see on elu. Me kõik kogeme seda. Suurim, mida sellest saan, on ühendus – inimestevaheline side. See on kõige olulisem asi üldse. See taju, et sa ei ole üksi. Jooned, mis ühilduvad ja tõmbuvad kokku – see on põhjus, miks me inimestena üldse eksisteerime. Ainult läbi aususe ja jagamise saab sündida päris ühendus. Ja see tähendab midagi.
Ester: Ma tahaksin tõdeda isegi veidi rajumalt: aususe esile toomine pole mitte ainult ilus mõte, vaid lausa radikaalne otsus, mis päästab päriselt elusid. Rääkimine, asjade välja ütlemine säästab inimesi.
Anna: Täiesti nõus. Ja seda peab normaliseerima. Häbitunne peab kaduma, sest häbitunne lõhub. Kapseldumine, „ma ei räägi“ hoiak. Aususe kaudu käe ulatamine on minu arvates üks olulisemaid samme üldse. Ja kui me nüüd südant puistame, siis tahan lihtsalt öelda, et olen nii õnnelik, et olen Kärdiga kohtunud. Et mul on võimalus jagada temaga seda ruumi ja hetke elus. Meil oli nende nelja seina vahel väga hea olla. Ma loodan, et inimesed tunnetavad seda ja teavad, et sellist ühendust tasub otsida.
Kärt: Olen nõus – selles hetkes koos olla on hea.
Anna Kaneelina järgmisel kontserdid toimuvad 27.11 Tallinnas D3s ja 28.11 Tartus Genialistide klubis, tema tegemiste kohta leiab rohkem infot Instagramist. Kärdi karjääril saab silma peal hoida Instagrami, veebilehe ja Tütar galerii lehe kaudu.
Näitus “Walls” on avatud 29. novembrini aadressil Volta 1, Tallinn.
Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.
Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.
Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.
Marianna on romantik, kes usaldab intuitsiooni rohkem kui reegleid ning leiab ilu nii naerukortsudes kui ka ootamatutes tehnilistes vigades. Saame tuttavaks loojaga, kes ei karda “flow-seisundis” stuudio inventari otsa komistada ega otsida tähendust ka kõige argisematest hetkedest. Autentsuse huvides avaldame intervjuu inglise keeles.
Name: Marianna Gunja or Mara
Age: 39, but 25 in heart
Location: Tallinn
Preferred camera: Canon 6d and Fujifilm XT3, but anything that shoots really
Instagram: @noxdies
Marianna, what first pulled you into photography?
You know, it was not always so easy for me to start a conversation and approach people. I was getting anxious and overthinking about what I was going to say and it was pretty scary, so at one point I realised that photography could be a way for me to come closer to a person and give us a topic to engage in. Actually, Susan Sontag wrote about this in one of her essays. When I first read it, I had this “omg, that’s me” moment. And secondly, I wanted to tell stories and build my small worlds.
You mentioned Susan Sontag’s essays helped you see photography as a way to bridge the gap between you and other people. Now that you’re experienced, do you still feel like the camera is a “shield” that helps you connect, or has it become something else entirely?
Not anymore. I realized a while ago that I needed to find a new meaning for it. The original reasoning – that the camera is a tool that gives me permission to get closer to people – is no longer the main thing. Instead, the desire to create a world is something I’ve always had. I want to dive deeper now and take on more of a creative director role.
What is it about fashion and beauty photography that excites you the most?
The collaborative moment is definitely my favourite one. Everyone is giving a part of their craft and their soul and then everything is coming together as a visual story. It’s the best feeling in the world!
How do you usually get into the right mindset before a big shoot?
I wish I could say that I do morning yoga and cold showers because it would be healthier, but actually I just walk to one of my favourite cafes to grab a cappuccino if I have time and then I put on my headphones and put some music on while I’m on my way to the shoot location. What exactly can depend a little on the mood on the shoot and on my energy levels this day, but my choices can vary from Imagine Dragons to Massive Attack or Moderat or even Noëp. Sometimes when I have a lot of random thoughts I actually start my morning by going through the mood boards for the shoot, which helps me get organised and think of some new ideas on how I can approach certain moments during the shoot.
What’s something people would be surprised to learn about what happens behind the scenes?
I guess, people don’t realise that some things might not work out as planned even though there was so much planning and prep involved. Sometimes, models feel unsure about their outfits and feel reserved while posing in them, or the outfit just doesn’t work because of their body type. Sometimes the photo equipment starts misbehaving suddenly, while everything was perfectly working a moment ago… And the only (best) thing you can do is not to be frustrated about it, keep positive for yourself and for your team and adapt. The original plan goes out the window and intuition and trust in team work take over and the most memorable moments are born.
View this post on Instagram
Also, during the shoot I can go in such a deep “flow state” that I do not see anything else beyond my subject and beauty I aim to capture. So I can be completely oblivious about my surroundings, stumble a lot physically and bump into studio equipment, walls and other objects near me. It happens a lot, so I just joke about it with my team.
Studio or shooting on location?
That’s a good question. I think it might be a seasonal thing. As we are living in a colder climate, weather is a bit unpredictable at times and some locations are hard to get, photo studios are more reliable, for sure. Yet, in the spring time I yearn for a change. So, maybe a mix?
What has been your most memorable or favourite project so far?
My favourite project is always the next one. But there have been a couple of really cool and memorable shoots all over the years. Like the first time I shot for Karmen Pedaru’s brand, it was a whole day shoot and we had a big team and a lot of things to shoot, but the energy was just so good! Secondly, last autumn’s shoot with Hannes Rüütel was something I enjoyed a lot and the story he had in mind for it was quite unexpected. And if I would pick an oldie but goodie, I would pick my first jewellery shoot ever for Hyrv, where we had two models portraying a mom and a daughter. There was just something so sincere and simply beautiful about it.
View this post on Instagram
Which do you lean towards more – fashion or beauty?
I like the playfulness in fashion, but if we are talking about meanings behind every image, fashion can be more complex and the language of beauty is more universal. I am also a dreamer and a romantic at heart, so I am always looking for beauty everywhere, even in mundane situations.
Is there a person, face, or type of character you’ve been dreaming of capturing?
I have been involved a lot in shooting model tests for some of Estonian modelling agencies for the last couple of years. I am pretty grateful for that time, because I learned a lot about the industry outside our country, but at the same time I think it left me yearning for something different. I think more mature characters, with smile wrinkles in the corner of their eyes and a bit of devilish mischief can be my type of therapy at the moment.
And to finish – what’s a phrase you often use to sign off your emails?
There are two versions. To the people I want to connect with and make something beautiful together, it’s “Hope to hear from you soon”. Because I truly do! And to the people who know me, it would be “Best wishes” or “Love, M”.
