Flo Kasearu mastaapne isikunäitus “BANANA – Build Absolutely Nothing Anywhere Near Anyone“ eestikeelse pealkirjaga „Ainult mitte minu tagahoovis“, avatakse Kai kunstikeskuses 22. märtsil. Näitus kutsub mõtlema kaasamise, tõrjutuse ja maakasutuse läbipõimunud teemade üle. Näituse kuraatoriks on Kari Conte.

„Ainult mitte minu tagahoovis“ julgustab külastajaid süvenema linna- ja maapiirkondade arengusse, avaliku osaluse tähendusse, kohalike väärtuste kujunemisse ning kinnisvara õigustega seotud küsimustesse. Näitusega annab Flo Kasearumõtteainet ja esitab küsimuse meile kõigile – milline on kohalike elanike roll ja vastutus, kui arendusprojektid hakkavad kujundama ümbritsevat elukeskkonda ja jõuavad n-ö meie enda tagahoovi. Mida, kuhu ja kellel on õigus ehitada, olgu selleks elamud, taastuvenergia rajatised, transpordilahendused või muud infrastruktuuri objektid.

„Minu kui kunstniku jaoks on see mitmekihiline, vastuoluline ja väga huvitav teema,“ kommenteeris Flo Kasearu. „Pidevalt on surve arengute järele ja oleme tihti harjunud, et kõik sellega kaasnev ja vajalik peaks toimuma kusagil mujal – meist kaugemal. Samal ajal tahame aga kõiki igapäevaseid hüvesid nautida. Ja kohati on protsessid nii kiired, et ei jõuta piisavalt uuringuid teha või inimesi kurssi viia ning tekibki vastuseis.”

„Inimesed jagunevad tihti nendele teemadele reageerides kahte leeri: NIMBY (Not In My Backyard ehk ainult mitte minu tagahoovis) ja YIMBY (Yes In My Backyard ehk jah, minu tagahoovi). Esimesed tajuvad arengut sageli ohuna või negatiivse muutusena, teised võimalust ühiskonna hüvanguks, kuigi see ei pruugi reaalsuses alati kõigile kasulik olla,” lisas näituse kuraator Kari Conte.

„Ainult mitte minu tagahoovis“ näitusel sisenevad külastajad kujuteldavasse – ent võib-olla ka reaalsesse – kogukonda, kus avalikud teated ripuvad seintel, energia voolab, jälgimissüsteemid töötavad täisvõimsusel, elektriliinid on katkenud, vaated on blokeeritud, taevasse kerkivad hiiglaslikud ehitised ning naabrid on vastastikku üksteise ja oma kiirelt muutuva elukeskkonnaga. Näitusel on esindatud enam kui 50 teost, mille seas on nii spetsiaalselt selle näituse jaoks valminud teosed kui ka mõned varasemad tööd, mida pole Eestis varem eksponeeritud. Installatsioonid, maalid, videod, fotod ja skulptuurid pakuvad visuaalseid, helilisi ja käega katsutavaid elamusi.

Flo Kasearu isikunäitus „BANANA – Build Absolutely Nothing Anywhere Near Anyone“ eestikeelse peakirjaga „Ainult mitte minu tagahoovis“ on Kai kunstikeskuses avatud 22. märtsist 3. augustini. 

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.