Foto: Karl Madis Pennar | Pressifoto.
Karl, kuidas on sind ja su loomingut mõjutanud õpingud Saksamaal?
Kahe aasta jooksul Hamburgis elades ning õppides sai enda 10m2 toakeses, mida ma naljatledes „koopaks“ kutsusin, väga palju pilli harjutatud. Seisin silmitsi uute ja huvitavate erialaste-tehniliste väljakutsetega ning otseloomulikult tegelesin igapäevaselt heliloome ja komponeerimisega. Selgitan ka „koopa“ termin kasutuselevõtu tagamaid. Mu toal oli küll kaks suurt akent, kuid päike sinna kunagi ei paistnud, sest need olid suunaga minu viiekordse kortermaja pisikesele ligipääsmatule sisealale, kus oli valguse asemel üks suur ja lärmakas tuvide pesa, mis ainult vahetpidamata häälitses ning kust tuvide igapäevatoimetusi kostus. Tuleb tõdeda, et ükskõik kui hull eelnev ka ei tundu, taipasin, et see ongi ideaalne loomingukoobas, sest kella vaatamata ei võinud ma kunagi teada, kas väljas on päev või öö. Eks igaühele oma, aga usun, et olles harjunud kokku elama tuvidega ning elades nö pidevas öös, olin ma kindlasti väga palju produktiivsem kui siis, kui oleksin elanud ilusa päikselise loodusvaatega toas.
Pean tõdema, et kodu oligi mu peamine töökeskkond ja koolimajas käisin kohal täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, sest kõik erialatunnid minu vingete mentoritega nagu Kalle Kalima, Teemu Viinikainen ning kompositsiooni tunnid professorite Vadim Neselovskyi (Berklee College of Music Boston kompositsiooniõppejõud) ja Wolf Kerschekiga toimusid Zoomi vahendusel. Õppetöö selliste muusikaliste gigantide tiiva all oli tohutult inspireeriv ning informatiivne – tõenäoliselt kogu saadud teadmiste läbi töötamiseks kulub mul vähemalt 25-30 aastat. Eraldi tahan välja tuua koostöö Vadim Neselovskyiga, mis oli mulle väga silmiavav kogemus ning tunnen, et nende kahe aasta jooksul tegin tema juhendamisel väga olulised sammud lähemale enda „muusikalise mina“ leidmisele. Kuna tegu on minu teise magistrikraadiga ning koolipinki on elus üksjagu juba nühitud, siis võtsin kogu elu Hamburgis justkui loomelaagrina ning seadsin endale eesmärgiks kuulata nii palju erinevat live-muusikat kui võimalik, käia kõikvõimalikel jämmidel, suhelda muusikute ja kunstnikega. Aga mis kõige tähtsam, võtsin eesmärgiks kirjutada valmis oma Project Pennar „Journeys Abroad“ albumi kogu muusikaline materjal. Nii imeline kui see mulle ka ei tunduks, siis kõik minu planeeritu on paika pidanud ja kogu see artistiks olemine on selle kevadega õide puhkenud, seda nii Jazzkaare, Tallinn Music Weeki ning paljude teiste ägedate kodu- ja välismaiste koostööde näol.
Kellele sa alt üles vaatad?
Alt üles vaatan eranditult kõikidele oma mineviku, oleviku ning tuleviku õpetajatele, olgu nad seda siis mis iganes eluvaldkonnas… Minu üüratu austus kuulub ka artistidele ja loojatele, kes julgevad võtta riske, erineda ning oma asja ajada.
Mida tähendab sinu jaoks teha koostööd James Copusega?
Otsides Project Pennarile feature-artisti, kes mängiks trompetit, käis mul peast läbi mitmeid nimesid, kellega proovisin kontakti saada, kuid tulutult. Olles juba peaaegu lootust kaotamas, sattusin ma Hamburgis kuulama ühte lahedat hip-hop/jazz kollektiivi nimega Alfa Mist, kellega tegi sel kontserdil kaasa just James Copus. Olin koheselt lummatud nii tema helikeelest kui ka tema efektipedaalide kasutusest. Sain temaga Instagramis ühendust ning kõige tipuks oli ta ka nõus minu bändiga liituma. Olgu see saatus või misiganes maagia, et ma temaga kokku sattusin, aga mul on tunne tunne, et James’i taolist mängijat ma olingi otsinud. Ta mängustiil on just selline, mida ma enda peas ette kujutasin, kui muusikat kirjutasin. Lisaks sellele, et ta on virtuoosne ja professionaalne muusik, on ta ka äärmiselt sümpaatne ja soe isiksus, kellega on ka tore lava väliselt aega veeta. Seda kinnitas meie kontsertdebüüdieelne ning -järgne koosviibimine Hamburgi linnas. Usun, et koostöö Jamesiga Copusega võib avada uusi ja huvitavaid uksi ning luua võimalusi mängida kontserte Inglismaal, kust James pärit on.
Milline oli sinu viimane parim kontserdielamus ja miks?
Huuhh… Kontserte, mis on väga-väga head, on olnud üksjagu. Viimane võimas kogemus on kindlasti Tallinn Music Weekil üles astunud Kanadast pärit funk-kollektiiv The Brooks. Miks? Kui laval mängib üheksaliikmeline bänd perkussioonimängija ja kolme puhkpilliga, kõik liikmed laulavad, iga mängitud soolo on laetud meeletu energiaga ning bändi frontman on lihtsalt üle mõistuse hea publiku kaasahaaraja, siis mina, suur funkmuusika austaja olen sajaprotsendiliselt müüdud.
Enne The Brooksi kontserti on mulle üheks väga oluliseks ja suurimaks elamuseks Tedeschi Trucks Band. Seda eelkõige ühe mu lemmikuima kitarristi Derek Trucks’i ning tema meeletu musikaalsuse ja slaidkitarrimängu tõttu… See oli tohutu elamus täis külmavärinaid ja õnnepisaraid. Virtuoos, kes minu andmeil pole kordagi Eestisse esinema sattunud, oli minust ainult kümne meetri kaugusel ja täies hiilguses… Lihtsalt vau! Mul ei jagugi sõnu selle elamuse kirjeldamiseks. Jazzkaar võiks ta Eestisse tuua, palun!
Millistest mõtetest ja emotsioonidest kantuna inimesed teie Jazzkaare kontserdi lõppedes võiksid lahkuda?
Kõik minu lood on sündinud kogemustest ja seikadest elust enesest, millest ma kontserdil kindlasti ka räägin ning loodetavasti on publikul võimalus leida sarnaseid juhtumeid ja kogemusi ka endi eludest. Kontsert võiks anda inspiratsiooni ja julgust võtta elus uusi huvitavaid väljakutseid ning märgata elus erilisi inimesi, loodust ja asju enda ümber. Kogu Project Pennari kontsertkava „Journeys Abroad“ on suur ja dünaamiline rännak, milles iga kuulaja leiab oma maitsele midagi meelepärast.
Project Pennar esineb Jazzkaarel 28. aprillil kell 18.00 Fotografiskas. Uuri lisa jazzkaar.ee.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.
Kunstnik paljude annetega
Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.
2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist.
Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini
Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.
Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.
Igavese tasakaalu otsingul
Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.
Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.
Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?
Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.
Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?
Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.
Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.
Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?
Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.
Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?
Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.
Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.
Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?
Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.
Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?
Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.
Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?
Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.
Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?
Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.
Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.
On sul seoseid ka Eestiga?
Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.
Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!
Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.
