Eesti Tervisemuuseumis on end sisse seadnud intrigeeriv mininäitus “Keha ja kudumi kahekõne”, mis on moekunstniku Liisa Kanemägi käsitlus higistamisega tekkiva mateeria osalusest meie rõivastusega. 

Liisa Kanemägi on kudumikunstnik, -disainer, kelle loomingus on kesksel kohal mäng materjali isetekkelisusega. Ideed realiseeruvad vormiks nii objekti tegemise kui oma isikliku elu käigus, näiteks sümbioosis kehaga. Tema loomingut sütitavad ideed meiega koos edasi elavatest asjadest.

Oma mininäitusega küsib autor, millist rolli mängivad materiaalsed esemed meie väärtusruumis, ja kuidas neid koos meiega eluteel hoida nii, et nende kasutusiga tegelikult pikendada. Selleks kasutab kunstnik veeslahustuvaid materjale, keha loomulikku niiskust ehk higi – higiga lahustuv materjal toob esile keha olulisuse ning samas tekitab võimalusi moeloomingus uudsete mustrite kujundamiseks. Higistamine saab osaks loomulikust protsessist, mis paneb rõivad elama ja omasoodu edasi arenema. See mõneti spekulatiivne ja rõivast ümbermõtestav moelooming ärgitab mõtlema mõistete “valmis”, “katki”, “räpane” ja “ideaalne” üle.

“Higi on inimese keha materjali ilming. Tihti iseloomustab meie arusaamu iseendast keha ja vaimu dualism, mis tõstab puhta vaimu mustast kehast kõrgemale. Inimese kehalised tegevused peaksid jääma justkui saladuseks,” sõnab Kanemägi, lisades uudishimu tekitavaid küsimusi: “Kuid kas keha olen “mina”, või on keha “minu oma”? Kui mustus on aine, mis justkui on vales kohas, siis millal muutub higi mustaks? Sest higi iseenesest on ju normaalne keha osa ja seeläbi justkui ei saaks olla vales kohas. Mis siis, kui higi hoopiski saaks osaleda disainiprotsessis?”

“Keha ja kudumi kahekõne” on Liisa Kanemägi esimene isikunäitus Tallinnas. Eksperimentaalse rõivaloomingu väljapanekuga saab tutvuda kuni 31. augustini.

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.