Foto: Karl Korsar lõi kevadel IKEA “Märka vägivalda” algatuse lansseerimiseks kandekoti.
Karl, tegeled nii paljude asjadega, et alustuseks on paslik uurida, kuidas end ise defineerid.
Mida kõike tekstiilist teha saab, seda mulle teha meeldib. Ka siis kui tegelen tootedisainiga, olen ikkagi tekstiilisuunitlusega. Moes on tihtipeale vormiliselt kõik juba ära tehtud. Suures arenemises on just tekstiilide kasutamine ja nende manipuleerimine, printimine jmt. Seega jah, suures plaanis saab mind ikkagi tekstiilidisaineriks nimetada, kuigi ma ei arva, et praegusel ajahetkel on üldse vaja end lahterdada.
Mina vaatan intervjuud tehes aknast välja ja näen väga tormist Tallinna, sina aga istud sügise kohta lausa troopilises Berliinis. Räägi, kuidas juhtus, et sa nüüd juba pikemat aega seda linna oma koduks nimetad.
Kolisin Eestist ära kui olin 21. Olin neli aastat Londonis, siis aasta Sidney’s, siis jälle mõned kuud Eestis. Sain kodus olles aru, et suurlinna isu on ikkagi sees. Naasesin Londonisse, et seal omakorda mõista, et põhjused, miks ära kolisin, olid püsivad. Otsustasin Berliini kasuks, sest vajasin suuremat seltsielu kui see, mida Eestil pakkuda oli. Mida teha argiõhtutel kui sul pole oma pere? Berliinis on suhete ja elamisviiside normid hoopis teistsugused ja pole kindlaks määratud, kuidas elu elatakse. Eesti on väiksem, kõik on küll tolereeritud, aga eeldatakse ikkagi kindlat viisi asju teha.
Veel üks põhjus, miks siin elan, on võimalus kokku puutuda paljude erinevate inimestega. Tõesti, ka Eestis on põnevaid inimesi, on ambitsioonikaid inimesi, aga teatud maailmsusest jääb puudu. Ja kuigi Berliin on ka tegelikult omamoodi küla, on siin kontakte luua palju lihtsam. Sellest, kui olulised on minu valdkonnas sotsiaalsed oskused ja võrgustiku punumine, sain aru üsna varakult. Näiteks minu 2012. aasta breakthrough-lugu sai alguse just ühest baariõhtust – story päädis sellega, et disainid jõudsid välja suisa Londoni olümpiamängude avatseremooniale. Ka praegu on arendusfaasis üks projekt, mille alge oli juhuslikus kohtumises.
Ka töiseid asju on sul Berliinist ilmselt lihtsam organiseerida?
Suur osa tootmisest on mul just kangaste osas mööda Euroopat laiali. Väga palju asju käib läbi Eesti, õmblemine on Eestis ja ka showroom. Nii lendangi palju Berliini ja Tallinna vahet. Alguses oli logistikat keeruline üles ehitada, aga nüüd tuleb kõik juba päris hästi välja. Enamuse asju saab ju arvutis ära teha niikuinii.
View this post on Instagram
Mis veel Eestisse toob?
Õpetan juba kolmandat aastat järjest Eesti Kunstiakadeemias ja annan ka töötubasid – see meeldib mulle väga. See on hoopis teistsugune dimensioon. Disaineri töö võib olla üsna üksildane, muudkui nuputad. Minu jaoks peab see aga vahelduma sotsiaalsemate tegevustega. Energia, mida ülikoolist ja töötubadest saan, on mõnusat ego-boost’i pakkuv. Taipad, et sul on mingist spetsiifilisest alast suured teadmised ja oled võimeline neid ka edasi andma. Mulle väga meeldivad mu õpilased.
Põnev on ka näha, kuidas protsessis paljastuvad mingid ühiskondlikud tabud. Kuidas töötubadesse tulevad beeži, musta ja halli kandvad inimesed, aga ükski neist ei tee mustvalget mustrit. Isu ennast läbi värvi väljendada on tegelikult väga suur, aga selleks, et sulanduda, peab paratamatult selles ürgses vajaduses mööndusi tegema.
Töö käigus tulevad välja antropoloogilised nüansid, mis mind nii moe kui disaini puhul väga paeluvad. Ühest küljest on huvitav toodete tegemine ja teisest küljest see, kuidas inimesed neile reageerivad, mis tunded neis tekivad. Minu asjadele on kindlasti tulnud kasuks see, et nad on silmapaistvad ja kergesti äratuntavad. Inimesed on tulnud lausa tänaval vihmamantlite eest kiitma.
Kas noored on nii hukas kui räägitakse? Õppejõuna oled sa kindlasti märkmeid teinud.
Ei ole see noorus hukas midagi. Neil on vähem hirmutunnet asjade esitlemisel. Eks neid nüansse tuleb juurde veelgi, kasvõi see kui suurt rolli mängib nende elus sotsiaalmeedia. Tänapäeva noortel on kindlasti keerulisem, aga neil on ka palju rohkem võimalusi. Disainiga tegelemine on muutunud väga palju demokraatlikumaks. Nüüd on kõigil võimalus end näidata, varasemalt sõltusid sa süsteemist, edasimüüjatest, praegu pigem mitte.
View this post on Instagram
Oma brändi kõrvalt disainid sa ju ka teiste kaubamärkide heaks. Kuidas sind kui creative’it üles leitakse?
Tõesti, see on suur osa mu tegemistest. Olen algusest saati loonud ka teistele. Mul on agent Stockholmis, kes müüb mu disaine teistele kaubamärkidele, nii et need on jõudnud ka H&Mi, Calvin Kleini, &Other Stories jne kollektsioonidesse. Ostetakse valmis mustreid ja tellitakse spetsiaalselt vajalikke.
Jah, loominguliselt pole see võib-olla nii intrigeeriv, ent tasu osa ei saa alahinnata. Olen naernud, et kui teed teistele, siis pead disainerina ära õppima, kuidas teha lillemustreid – kutsume neid samas valdkonnas töötavate tuttavate keskel grandma florals. Nendest lihtsalt pole pääsu ja arvan, et selle peale pole ka mõtet nägu krimpsutada. Paratamatult tahame ju kuidagi olla osa ümbritsevast. Taimekujund on suurepärane abstraktne kujund, mida panna millegi peale, see on piisavalt voolav.
Oma õpilastele olen ka öelnud, et neil peaks olema kaks väljundit – kommertsväljund, mille puhul disainer teebki seda, mida turg otsib ja teiseks enda loominguline väljund. Mulle pakub viimane karjääri puhul olulist balanssi, sest saan teha täpselt seda, mida tahan. On tore vaadata maailma läbi lapse silmade ja olla avatud loomingulisusele, aga ei saa olla lapsik ja kommertsist täitsa keelduda, sest makse peab ka maksma ja elada tahaks hästi.
Kas sul on tunne, et Eestis on meil väikest viisi taak selle osas, et loominguline inimene ei tohiks liiga head leiba teenida?
Mul on tunne, et eestlaste jaoks on ääretult oluline, et maailm näeks meid kui tõsiseltvõetavaid inimesi. Lihtsamatest asjadest rõõmu tundmine tundub olevat patt. See väljendub näiteks riigipoolsetes toetustes – hirmus tõsisele klassikalisele muusikale antakse palju, aga disain ja popkultuur saagu hakkama väga vähesega, vahe on meeletu. Samas on palju näiteid, kuidas just viimane on majandusele ülioluline olnud, vaatame kasvõi Rootsi suunas või viimastel aastatel Koread, mis on täielik pop-destination. Selle teema puhul on mul alati tunne, et tahaks öelda Eestile “Lase lõdvaks!”. Popkultuuri võib ju ka nautida, see on OK. Eemalt vaadatuna paistavad sellised asjad eriti silma. Uue generatsiooniga see suhtumine hääbub veidi, pole enam nii, et praalime suure suuga, et loeme Kafkat ja ööbime PÖFFil ning tegelikkuses sirvime hoopis kodus Kroonikat.
Jutud popkultuurist toovad paratamatult mõtted tagasi su enda brändi juurde. Kuidas sellel läheb, kas maailmavallutus on lähedal?
Läheb ikka välismaale asju. Eestlaste jaoks on hästi tähtis on see, et asi jõuaks välismaale, see jääb paljudest intervjuudest silma.
Eks see vist nii ole tõesti, quilty as charged!
Ma ise mõtlen pigem nii, et enne, kui igale eestlasele ei kuulu ühte Karl Korsari toodet, pole nii oluline mujale pürgima hakata. Kas ettevõtte paisumine on nii oluline? Mul on sõpru, kes veavad suuri brände, aga mina vist nii kasvada ei taha. Ma ei taha stressi, mis sellega kaasneb. Tahan teha täpselt nii, et endale on mõnus, mingeid maailmavallutusplaane mul pole. Alustades oli tõesti oluline kuhugi kaugele jõuda, aga nüüd näen, et see võrdub lihtsalt unetute öödega ja pole kõige mõistlikum viis asju ajada. Kui inimesed väljaspool Berliini ja Eestit mu loomingu üles leiavad, on see tore, aga ma ei tee selle nimel aktiivselt tööd.
On oluline, et sinusugused inimesed julgevad selliseid tõdemusi teha. Ausalt välja öelda, et “veri ninast väljas” töörügamine pole ideaal, mille poole pürgida.
See lihtsalt teeb õnnetuks ja pärast pole lihtne end kokku lappida. Mul on hea meel, et saan paljusid inimesi oma loominguga rõõmsaks teha. Päris kõigile ei saagi meeldida. Võtan igal aastal vastu uusi väljakutseid, et endal oleks põnev. Brändi tegemine on pigem minu loomingulise väljenduse projekt. Olen praegu positsioonis, kus saan asju nii teha, mul on teatud tuntus ja võimalused. Samas pole ma millegi külge elu lõpuni kinni naelutatud. Brändi kasvades peaksin hakkama vastutama liiga paljude asjade ja teiste inimeste eest, kogu rõõm kaoks ära ja ülejäänud elu jääks ka elamata. Praegu saan täita ka enesearengu-unistusi, mitte ainult karjääri edendada. Ma arvan, et väga paljud inimesed Eestis saavad juba aru, et kui sa iseendaga ei tegele, siis kannatavad inimsuhted. Meie elukvaliteet omakorda sõltub sellest, millised need inimsuhted me ümber on.
View this post on Instagram
Ütlesid, et sead endale aina uusi väljakutseid, kõigepealt tulid rõivad, siis kattus üks diivan su loodud kangaga ja nüüd vaatavad veebipoest vastu hoopiski vaibad. Kuidas see viimane projekt alguse sai?
Minu ameti puhul ongi põnev see, et saan oma tekstiilikavandeid väga erinevalt kasutada. Otsin üha uusi tooteid, mille peale oma disaini kanda. Aksessuaare oleks kindlasti ka päris põnevat teha, aga selleks väljakutseks pole ma praegu veel valmis. Oluline on see, et loon vaikselt oma maailma.
Nautisin üllatust, mille lõi skaalnanihe kui kandsid oma mustrid rõivaste asemel hoopiski kangastele. Kas protsessis oli ka sinu jaoks midagi uut?
Vaipu luuakse hoopis teistsuguse tehnikaga. Rõivakangaste printimisel on sul tohutud võimalused värvide ja kõige muu osas. Vaipade puhul on need palju piiratumad, seda nii värvide kui graafika osas. Töötan koos ühe toreda Eesti firmaga. Meie koostöö on põnev, sest ma ise ei tunne ala läbi ja lõhki, õpin kogu aeg ise juurde ja see on lahe. Sisustusega on suurim väljakutse see, kuidas disaini pehmemaks teha – see ei saa olla nii karjuv kui rõivaste puhul. Teen tagasihoidlikumalt, aga ei kaota ära Karl Korsari tunnetust.
Karl Korsari vaipade ja muu loominguga saab tutvuda lehel karlkorsar.com.
Eva, olid üks eestvedajatest, kelle käe all Jazzkaare kontoris Kräsh hakkas sündima. Kui keegi küsib sinult, miks on vaja lastele eraldi jazzifestivali, siis kuidas vastad?
Laste jazzifestival oli Jazzkaare pikaaegne unistus. Oleme Jazzkaare perekontserte korraldanud aastast 2012 ja seda tehes nägime, kui tänulik on publik spetsiaalselt lastele loodud programmi eest. Lisaks on need kontserdid toonud alati nii palju rõõmu osalejatele, muusikutele kui ka korraldajatele. Tundsime ka vastutust, et meid nakatanud jazzipisik leviks ka lastele ja noori rütmimuusikast õppureid jaguks, sest nii läheb ka tulevikus jazzivaldkonnal Eestis hästi. Samas tahtsime lisaks kontsertidele pakkuda lastele nii palju enamat ja seda kõike teadlikult lastele loodud keskkonnas, mis toetab ja innustab neid veel rohkem muusikaga tegelema. Seda kõike me aga kevadise Jazzkaare raames pakkuda ei saanud.
Nii oligi Tallinna laste jazzifestival Kräsh ühe pikaaegse unistuse täitumine. Ja mitte ainult meile, vaid noorele publikule suunatud jazziprogrammile mõtlesid ka Eesti Jazzliit, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Philly Joe’s jazziklubi ja mitmed teised. Kui UNESCO muusikalinn Tallinn kutsus muusikalinna programmiks esitama uusi ideid, siis tuligi jazzivaldkonna ühisel istumisel valdkonnaülene äratundmine, et nüüd ongi aeg laste jazzifestivali idee teoks teha. Kogu valdkonna jaoks on oluline, et jazz oleks popp, publik püsiks noor ja uusi muusikuid kasvaks peale. Laste jazzifestival koos muusikalaagrite, spetsiaalse kontsertprogrammiga lastele, noorte endite esinemiste, erinevate töötubade, artistidega kohtumistega, jazziklubi ja stuudiote külastamisega ning palju muuga aitavad selleks kaasa. Ja kõik see areng saab teoks tänu UNESCO muusikalinn Tallinnale.
Kräsh toimub sel aastal juba kolmandat korda. Mis olid põhilised eesmärgid, kui Kräshi planeerima hakkasite ja kas tänaseks tundub, et need on ka täitunud?
Tallinna laste jazzifestival Kräsh eesmärk on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste jazzmuusika juurde toomine. Festivali missiooniks on pakkuda lastele ja noortele kvaliteetset haridusprogrammi ning meelelahutust koos kaasalöömise ning esinemisvõimalustega ning läbi selle harida ja arendada noore publiku muusikalist silmaringi ja huvi jazzi vastu ning kasvatada uusi avatud meelega kultuuri- ja jazzisõpru.
Ja nüüd kolmandal aastal saame öelda, et publik on meid üles leidnud. Seda näitab see, et muusikalaagritesse kandideerimine on väga populaarne ja ka piletimüük festivalile läheb hästi. Sel aastal katsetame esimest korda koolidele suunatud muusikapäeva, ka see päev on juba täitunud osalemissoovidega. Meil on peale kasvamas juba mitusada jazzifänni ja ka noori korraldajaid, kes tahaksid tulevikus ka Jazzkaart või miks mitte ka mõnda teist festivali korraldama hakata. Lisaks rõõmustame väga, et Kräshi muusikalaager on aidanud üles leida neid noori, kes tundsid endas ära tõelise muusikaarmastuse ja on läinudki tänaseks MUBAsse rütmimuusikat õppima. Ja kui üks armastatud muusik ütles eelmisel Kräshil, et see on tema kõige lemmikum festival üldse ning need töötoad ja kontserdid pakuvad lisaks lastele ka täiskasvanutele (ja muusikutele endile) nii suurt ja sooja elamust, siis on see tõesti veel üks märk sellest, et teeme väga õiget asja.
Mil moel on Kräsh sind ennast üllatanud?
Kräsh on aidanud hoida Jazzkaare tiimi korraldajatena heas vomis ja julgustanud mugavustsoonist välja astuma. Kuigi meil on suur kogemus festivalide-kontsertide korraldamisel, siis üllatas, et ainult lastele suunatud programmi ja turunduse-kommunikatsiooni tegemine on palju keerulisem kui oskasime esialgu arvata. Samuti oli väljakutse täiesti uue asja käivitamine ja oma sihtrühma ülesleidmine. Õnneks saime endale appi kõige ägedama projektijuhi Maris Aljaste, kel on väga suur kogemus lastega tegutsemisel ja muusikaarmastuse jagamisel. Üheskoos oleme hakkama saanud südantsoojendava ettevõtmisega ning näeme nii selgelt, kuidas aitame muuta nende laste ja noorte tunnetust muusika suhtes positiivsemaks ning tuua neid muusika juurde.
Oleme seda festivali teinud koos lastega — küsinud lastelt tagasisidet juba korraldamisfaasis ja nende ettepanekute-soovidega arvestanud. Üks suurimaid üllatusi oli mulle laste eelistused artistide osas — vaieldamatu top 1 artist oli ka lastel ja noortel Anne Veski. Veel ei ole meil õnnestunud Annet Kräshile tuua, aga küll see unistus ka täitub. Samuti usaldasime laste ja noorte eelistusi nii festivali nime kui ka disaini osas. Ja jälle tasus noori usaldada, sest festivali Kräsh disain võitis aastal 2024 Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta parima reklaami muustikasündmustele tiitli (disainer Viktor Gurov).
Millised on olnud sinu enda lemmikhetked Kräshi kahelt esimeselt festivalilt?
Lemmikud on kohtumised laste-noortega, seda nii korraldusfaasis kui ka festivalil. Südames on hetked noorte õhtujuhtidega lava tagant festivali avasõnade harjutamisest ja üheskoos nende õnnestumise üle rõõmustades. Samuti näha nii lähedalt seda noort publikut — süda avatud muusikale, võttes silmade särades avasüli vastu neile pakutava ja julgelt küsimas artistidelt seda, mis neil päriselt hingel on. Eriline hetk oli näha enda last rõõmustamas Kräshi festivalikülastuse üle, sellistel momentumil tunned, et meil on kõige ägedam töö üldse!
Oled Jazzkaarega seotud juba üle kümne aasta, ürituste korraldamisega pikemaltki. Kuidas oled nende aastate jooksul tajunud publiku muutumist – kas järelkasv on olemas?
Aastaid on Jazzkaare väliskülalised imestanud, kuidas Jazzkaare publik on nii noor. See on tõesti noorem kui jazzifestivalide publik mujal Euroopas. Loomulikult on Jazzkaar selleks teadlikult tööd teinud (lisaks perekontsertidele ka muud programmivalikud ja tegevused), aga mitte ainult, see on kogu Eesti jazzivaldkonna ühine panus, et jazzmuusika on Eestis populaarne ning jazzmuusikud hinnatud ja armastatud. Tundub, et aastatega läheb publik järjest avatumaks ning on valmis ka värskeid ja crazy’sid elamusi katsetama. Samas tahab publik kõige rohkem seda positiivset elamust, vaimuturgutust ning võimalust unustada igapäev ja sukelduda korraks emotsionaalselt kõrgemale, võttes selle elamuse endaga ka peale kontserti kaasa.
Tallinna laste jazzmuusikafestivali Kräsh, mille eesmärgiks on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste muusika juurde toomine, on ellu kutsunud festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga. Sel aastal koosneb Kräsh kolmest osast – muusikalaagritest, avalikust festivalipäevast 1. juunil ning muusikapäevast 2. juunil, mis on suunatud koolidele. 1. juuni avalikul festivalipäeval on peaesinejateks Saara Pius kavaga „Pidu loomariigis“, Airi Liiva koos Laulupesa laululastega ning Puuluup koos Liisi Koiksoniga, lisaks toimuvad ka toredad töötoad näiteks Laura Põldvere ja Johan Randverega ning kohtumine Getter Jaaniga. Vaata kogu programmi ja leia piletid Kräshi kodulehelt!
Anna, loodan, et nõustud, kui ütlen, et Jazzkaar esindab alati midagi erilist – mida tähendab see festival sinu jaoks isiklikult ja artistina?
Jazzkaar on minu elus alati olulist rolli mänginud. Esiteks kuulajana ning muusikafännina – eriti, kui mõelda tagasi ajale, mil ma alles lauljakarjäärist ja muusikaõpingutest unistasin. Jazzkaar on mulle aja jooksul pakkunud tohutult inspiratsiooni, julgust unistada ning liikuda oma eesmärkide suunas. Artistina on festival andnud mulle hindamatuid esinemiskogemusi väga erinevate koosseisudega. Minu esimene ülesastumine Jazzkaarel oli koos Tõnu Naissoo kvartetiga. Ka Anna Kaneelina looming kõlas esimest korda just Jazzkaare festivalil.
Sind on kirjeldatud kui jõulisemat ja rokilikumat kui kunagi varem – millest see uus energia või suund tuleneb?
Selliseks kirjelduseks on andnud põhjust minu viimati ilmunud singel “Better Man”, mis tõepoolest nende märksõnadega haakub. Kui uus muusika ennast ilmutama hakkas, kuulasin väga palju 90ndate grunge’i. See on kindlasti mu suunamuutust mõjutanud. Samuti oli mul tunne, et viimased aastad on jätnud mu sisse palju lõpuni lahendamata teemasid, mida soovisin füüsilisemalt ja jõulisemalt endast välja elada. Selline muusika annab mulle selleks parema võimaluse.
Su muusika puudutab sageli armastuse, muutumise ja sisemiste varjude teemasid – millised mõtted või tunded on su värske loomingu keskmes?
Uue muusika keskmes on suuresti enda positsioneerimine praegusel keerulisel ja äreval ajal. Kõikjal on palju ebakindlust ning ka hirmu. Ka mina ei ole nendest teemadest puutumata – nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil. Tunnen muret ja olen kriitiline, kuid kindlasti ei positsioneeri ma ennast tekstides kuidagi teiste suunas näpuganäitajana – “be a better woman” kõlab esmajoones ikka mulle endale. Muutuste temaatika on samuti esindatud, sest see on midagi, milles ma inimesena ennast alati leian.
Sinu vokaalid ulatuvad sosinatest karjeteni – kuidas sa oma häält ja selle dünaamikat laval usaldad või juhtida püüad?
Tee iseenda hääle leidmiseks ja usaldamiseks on olnud käänuline ja pikk. Alles enda kirjutatud laule lauldes hakkas see pilt selginema ning sain aimu, milleks mu hääl üldse suuteline on. Kõige suuremaks õpetajaks on olnud enda muusika esitamine, laval enda emotsioonidega toimetulemine ja seejärel usaldamine, et need emotsioonid juhatavad häält ning viivad seda õigesse suunda. Õpingute ajal olin väga lukus – mõistus kontrollis kõike liialt, nii et hääl oli pidevalt justkui sordiini all ja kurgus kinni. Nüüd, kui hirm eksida on väiksem, juhtub ka rohkem ootamatusi, millest kasvavad välja uued teadmised iseenda kohta.
Kui mõelda tagasi su debüütalbumile ja sellele, kus sa nüüd oled – milline sisemine või loominguline muutus on olnud sinu jaoks kõige tähendusrikkam?
Esimese albumi puhul oli palju katsetamist ja avastamist – seal oli palju juhuslikku, mis sel hetkel mind väga võlus. Praegu olen jõudnud suurema selguseni selles osas, mida ja kuidas ma enda muusikas väljendada soovin, ning kogu protsess on teadlikum. Tähendusrikkaim on vast see, et olen jõudnud suurema eneseusalduseni.
Mida sa loodad, et kuulaja Jazzkaarel sinu kontserdilt kaasa võtab?
Ma loodan, et minu kontsert mõjub kuulajale, kui ammu oodatud kohtumine iseendaga. Loodan, et see valgustab südant ning annab lootust. Me kõik oleme nii erinevaid, kuid samas ühendavad meid inimeseks olemise tuumtunded nagu armastus, lootus, igatsus, lein… Minu jaoks on oluline luua ühendus ja olla nendes tunnetes kollektiivselt koos.
Millest sa hetkel ise kõige rohkem unistad – muusikas või elus üldiselt?
Minu unistused on hetkel väga maised ja lähtuvad sellest, mis minu “päris” elus kõige suurema kaaluga on – minu lapsed ja nende heaolu. Unistan koolisüsteemist, mis suudaks paremini arvestada laste eripäradega – nii tugevuste kui ka nõrkustega – ja neid paremini toetada. Unistan, et see sama süsteem toetaks ka õpetajaid ning hoiaks nende vaimset tervist ja motivatsiooni. Soovin, et Eesti lapsed oleksid just vaimse heaolu ja koolirõõmu poolest esirinnas – seda pean olulisemaks kui kohti rahvusvaheliste testide pingereas. Unistan tervishoiusüsteemist, kus ühiskonna nõrgemad ja vähemkindlustatud – eelkõige lapsed – ei jääks õigest abist õigel ajal ilma. Unistan vabakutseliste loomeinimeste tervisekindlustusest. Mu mure nende teemade pärast on mastaapne. Ja kõigest enam unistan ma, et sõjad lõppeks ning me saaksime kõik lõpuks rahus hingata.
Anna Kaneelina astub Jazzkaare raames üles 26. aprillil kell 21.30 Von Krahlis.
