Foto: Karl Korsar lõi kevadel IKEA “Märka vägivalda” algatuse lansseerimiseks kandekoti.
Karl, tegeled nii paljude asjadega, et alustuseks on paslik uurida, kuidas end ise defineerid.
Mida kõike tekstiilist teha saab, seda mulle teha meeldib. Ka siis kui tegelen tootedisainiga, olen ikkagi tekstiilisuunitlusega. Moes on tihtipeale vormiliselt kõik juba ära tehtud. Suures arenemises on just tekstiilide kasutamine ja nende manipuleerimine, printimine jmt. Seega jah, suures plaanis saab mind ikkagi tekstiilidisaineriks nimetada, kuigi ma ei arva, et praegusel ajahetkel on üldse vaja end lahterdada.
Mina vaatan intervjuud tehes aknast välja ja näen väga tormist Tallinna, sina aga istud sügise kohta lausa troopilises Berliinis. Räägi, kuidas juhtus, et sa nüüd juba pikemat aega seda linna oma koduks nimetad.
Kolisin Eestist ära kui olin 21. Olin neli aastat Londonis, siis aasta Sidney’s, siis jälle mõned kuud Eestis. Sain kodus olles aru, et suurlinna isu on ikkagi sees. Naasesin Londonisse, et seal omakorda mõista, et põhjused, miks ära kolisin, olid püsivad. Otsustasin Berliini kasuks, sest vajasin suuremat seltsielu kui see, mida Eestil pakkuda oli. Mida teha argiõhtutel kui sul pole oma pere? Berliinis on suhete ja elamisviiside normid hoopis teistsugused ja pole kindlaks määratud, kuidas elu elatakse. Eesti on väiksem, kõik on küll tolereeritud, aga eeldatakse ikkagi kindlat viisi asju teha.
Veel üks põhjus, miks siin elan, on võimalus kokku puutuda paljude erinevate inimestega. Tõesti, ka Eestis on põnevaid inimesi, on ambitsioonikaid inimesi, aga teatud maailmsusest jääb puudu. Ja kuigi Berliin on ka tegelikult omamoodi küla, on siin kontakte luua palju lihtsam. Sellest, kui olulised on minu valdkonnas sotsiaalsed oskused ja võrgustiku punumine, sain aru üsna varakult. Näiteks minu 2012. aasta breakthrough-lugu sai alguse just ühest baariõhtust – story päädis sellega, et disainid jõudsid välja suisa Londoni olümpiamängude avatseremooniale. Ka praegu on arendusfaasis üks projekt, mille alge oli juhuslikus kohtumises.
Ka töiseid asju on sul Berliinist ilmselt lihtsam organiseerida?
Suur osa tootmisest on mul just kangaste osas mööda Euroopat laiali. Väga palju asju käib läbi Eesti, õmblemine on Eestis ja ka showroom. Nii lendangi palju Berliini ja Tallinna vahet. Alguses oli logistikat keeruline üles ehitada, aga nüüd tuleb kõik juba päris hästi välja. Enamuse asju saab ju arvutis ära teha niikuinii.
View this post on Instagram
Mis veel Eestisse toob?
Õpetan juba kolmandat aastat järjest Eesti Kunstiakadeemias ja annan ka töötubasid – see meeldib mulle väga. See on hoopis teistsugune dimensioon. Disaineri töö võib olla üsna üksildane, muudkui nuputad. Minu jaoks peab see aga vahelduma sotsiaalsemate tegevustega. Energia, mida ülikoolist ja töötubadest saan, on mõnusat ego-boost’i pakkuv. Taipad, et sul on mingist spetsiifilisest alast suured teadmised ja oled võimeline neid ka edasi andma. Mulle väga meeldivad mu õpilased.
Põnev on ka näha, kuidas protsessis paljastuvad mingid ühiskondlikud tabud. Kuidas töötubadesse tulevad beeži, musta ja halli kandvad inimesed, aga ükski neist ei tee mustvalget mustrit. Isu ennast läbi värvi väljendada on tegelikult väga suur, aga selleks, et sulanduda, peab paratamatult selles ürgses vajaduses mööndusi tegema.
Töö käigus tulevad välja antropoloogilised nüansid, mis mind nii moe kui disaini puhul väga paeluvad. Ühest küljest on huvitav toodete tegemine ja teisest küljest see, kuidas inimesed neile reageerivad, mis tunded neis tekivad. Minu asjadele on kindlasti tulnud kasuks see, et nad on silmapaistvad ja kergesti äratuntavad. Inimesed on tulnud lausa tänaval vihmamantlite eest kiitma.
Kas noored on nii hukas kui räägitakse? Õppejõuna oled sa kindlasti märkmeid teinud.
Ei ole see noorus hukas midagi. Neil on vähem hirmutunnet asjade esitlemisel. Eks neid nüansse tuleb juurde veelgi, kasvõi see kui suurt rolli mängib nende elus sotsiaalmeedia. Tänapäeva noortel on kindlasti keerulisem, aga neil on ka palju rohkem võimalusi. Disainiga tegelemine on muutunud väga palju demokraatlikumaks. Nüüd on kõigil võimalus end näidata, varasemalt sõltusid sa süsteemist, edasimüüjatest, praegu pigem mitte.
View this post on Instagram
Oma brändi kõrvalt disainid sa ju ka teiste kaubamärkide heaks. Kuidas sind kui creative’it üles leitakse?
Tõesti, see on suur osa mu tegemistest. Olen algusest saati loonud ka teistele. Mul on agent Stockholmis, kes müüb mu disaine teistele kaubamärkidele, nii et need on jõudnud ka H&Mi, Calvin Kleini, &Other Stories jne kollektsioonidesse. Ostetakse valmis mustreid ja tellitakse spetsiaalselt vajalikke.
Jah, loominguliselt pole see võib-olla nii intrigeeriv, ent tasu osa ei saa alahinnata. Olen naernud, et kui teed teistele, siis pead disainerina ära õppima, kuidas teha lillemustreid – kutsume neid samas valdkonnas töötavate tuttavate keskel grandma florals. Nendest lihtsalt pole pääsu ja arvan, et selle peale pole ka mõtet nägu krimpsutada. Paratamatult tahame ju kuidagi olla osa ümbritsevast. Taimekujund on suurepärane abstraktne kujund, mida panna millegi peale, see on piisavalt voolav.
Oma õpilastele olen ka öelnud, et neil peaks olema kaks väljundit – kommertsväljund, mille puhul disainer teebki seda, mida turg otsib ja teiseks enda loominguline väljund. Mulle pakub viimane karjääri puhul olulist balanssi, sest saan teha täpselt seda, mida tahan. On tore vaadata maailma läbi lapse silmade ja olla avatud loomingulisusele, aga ei saa olla lapsik ja kommertsist täitsa keelduda, sest makse peab ka maksma ja elada tahaks hästi.
Kas sul on tunne, et Eestis on meil väikest viisi taak selle osas, et loominguline inimene ei tohiks liiga head leiba teenida?
Mul on tunne, et eestlaste jaoks on ääretult oluline, et maailm näeks meid kui tõsiseltvõetavaid inimesi. Lihtsamatest asjadest rõõmu tundmine tundub olevat patt. See väljendub näiteks riigipoolsetes toetustes – hirmus tõsisele klassikalisele muusikale antakse palju, aga disain ja popkultuur saagu hakkama väga vähesega, vahe on meeletu. Samas on palju näiteid, kuidas just viimane on majandusele ülioluline olnud, vaatame kasvõi Rootsi suunas või viimastel aastatel Koread, mis on täielik pop-destination. Selle teema puhul on mul alati tunne, et tahaks öelda Eestile “Lase lõdvaks!”. Popkultuuri võib ju ka nautida, see on OK. Eemalt vaadatuna paistavad sellised asjad eriti silma. Uue generatsiooniga see suhtumine hääbub veidi, pole enam nii, et praalime suure suuga, et loeme Kafkat ja ööbime PÖFFil ning tegelikkuses sirvime hoopis kodus Kroonikat.
Jutud popkultuurist toovad paratamatult mõtted tagasi su enda brändi juurde. Kuidas sellel läheb, kas maailmavallutus on lähedal?
Läheb ikka välismaale asju. Eestlaste jaoks on hästi tähtis on see, et asi jõuaks välismaale, see jääb paljudest intervjuudest silma.
Eks see vist nii ole tõesti, quilty as charged!
Ma ise mõtlen pigem nii, et enne, kui igale eestlasele ei kuulu ühte Karl Korsari toodet, pole nii oluline mujale pürgima hakata. Kas ettevõtte paisumine on nii oluline? Mul on sõpru, kes veavad suuri brände, aga mina vist nii kasvada ei taha. Ma ei taha stressi, mis sellega kaasneb. Tahan teha täpselt nii, et endale on mõnus, mingeid maailmavallutusplaane mul pole. Alustades oli tõesti oluline kuhugi kaugele jõuda, aga nüüd näen, et see võrdub lihtsalt unetute öödega ja pole kõige mõistlikum viis asju ajada. Kui inimesed väljaspool Berliini ja Eestit mu loomingu üles leiavad, on see tore, aga ma ei tee selle nimel aktiivselt tööd.
On oluline, et sinusugused inimesed julgevad selliseid tõdemusi teha. Ausalt välja öelda, et “veri ninast väljas” töörügamine pole ideaal, mille poole pürgida.
See lihtsalt teeb õnnetuks ja pärast pole lihtne end kokku lappida. Mul on hea meel, et saan paljusid inimesi oma loominguga rõõmsaks teha. Päris kõigile ei saagi meeldida. Võtan igal aastal vastu uusi väljakutseid, et endal oleks põnev. Brändi tegemine on pigem minu loomingulise väljenduse projekt. Olen praegu positsioonis, kus saan asju nii teha, mul on teatud tuntus ja võimalused. Samas pole ma millegi külge elu lõpuni kinni naelutatud. Brändi kasvades peaksin hakkama vastutama liiga paljude asjade ja teiste inimeste eest, kogu rõõm kaoks ära ja ülejäänud elu jääks ka elamata. Praegu saan täita ka enesearengu-unistusi, mitte ainult karjääri edendada. Ma arvan, et väga paljud inimesed Eestis saavad juba aru, et kui sa iseendaga ei tegele, siis kannatavad inimsuhted. Meie elukvaliteet omakorda sõltub sellest, millised need inimsuhted me ümber on.
View this post on Instagram
Ütlesid, et sead endale aina uusi väljakutseid, kõigepealt tulid rõivad, siis kattus üks diivan su loodud kangaga ja nüüd vaatavad veebipoest vastu hoopiski vaibad. Kuidas see viimane projekt alguse sai?
Minu ameti puhul ongi põnev see, et saan oma tekstiilikavandeid väga erinevalt kasutada. Otsin üha uusi tooteid, mille peale oma disaini kanda. Aksessuaare oleks kindlasti ka päris põnevat teha, aga selleks väljakutseks pole ma praegu veel valmis. Oluline on see, et loon vaikselt oma maailma.
Nautisin üllatust, mille lõi skaalnanihe kui kandsid oma mustrid rõivaste asemel hoopiski kangastele. Kas protsessis oli ka sinu jaoks midagi uut?
Vaipu luuakse hoopis teistsuguse tehnikaga. Rõivakangaste printimisel on sul tohutud võimalused värvide ja kõige muu osas. Vaipade puhul on need palju piiratumad, seda nii värvide kui graafika osas. Töötan koos ühe toreda Eesti firmaga. Meie koostöö on põnev, sest ma ise ei tunne ala läbi ja lõhki, õpin kogu aeg ise juurde ja see on lahe. Sisustusega on suurim väljakutse see, kuidas disaini pehmemaks teha – see ei saa olla nii karjuv kui rõivaste puhul. Teen tagasihoidlikumalt, aga ei kaota ära Karl Korsari tunnetust.
Karl Korsari vaipade ja muu loominguga saab tutvuda lehel karlkorsar.com.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.
Kunstnik paljude annetega
Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.
2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist.
Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini
Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.
Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.
Igavese tasakaalu otsingul
Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.
Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.
Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?
Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.
Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?
Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.
Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.
Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?
Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.
Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?
Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.
Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.
Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?
Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.
Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?
Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.
Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?
Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.
Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?
Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.
Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.
On sul seoseid ka Eestiga?
Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.
Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!
Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.
