Foto: Toomas Volkmann
90ndatel püüdis Volkmanni kaamerasilm kinni kümnendi vaimu, ta tõi Eestisse enneolematu fotokeele ja tutvustas siin seni tundmata kvääriesteetikat. Tema absoluutset stiilitunnetust ja sümbolistlikult tihedat fotokeelt hindavad paljud fotograafiasõbrad. Volkmann on ühtaegu teatraalne ja diskreetne, morbiidne ja elujanune, laiahaardeliselt dramaatiline ja ääretult isiklik. Ta liigub sujuvalt 90ndate rabedusest selle sajandi teise kümnendi ülbe klantsesteetikani, täpsest ja veatust minimalismist naha alla pugeva esteetikani.
“Toomasega võiks alustada Eesti performance`i ajalugu, sooteema oli iseloomulik tema portreede sarjas. Seda ei saa käsitleda veenvalt ilma isikliku suhteta. 1990ndad on üks kõige isiklikumaid perioode kaasaegses Eesti kunstis üldse,” sõnas kunstiteadlane Eha Komissarov.
Volkmanni loomingulist teekonda on mõjutanud mitmekülgne kultuuriskeenel osalemine. Alates arstiõpingutest Tartu Ülikoolis, näitlejadiplomi omandamisest Lembit Petersoni juhendamisel, tuuritamisest kammerkoori Hortus Musicus lauljana kuni fotograafiaõpinguteni Londonis, on tema teekond olnud rikkalik ja mitmekesine. Näituse kuraator Tanel Veenre, ühtlasi Volkmanni lähedane sõber, rõhutab fotograafi ainulaadset paiknemist ühtaegu igavikulises ja ajalises, olles mõjutatud igatsusest ulatuda üle oma aja piiride ja võimest olla kohal hetke trendivirvendustes.
„Toomas Volkmanni näitust oleme igatsenud alates päevast, kui avasime Fotografiska,” sõnas Fotografiska Tallinna juht Margit Aasmäe. “Teha maailmatasemel kohaliku fotograafi näitust on meie jaoks väga oluline ja eriline. Ootame põnevusega, kuidas kohalik publik Toomase vastu võtab, sest teeme esimest korda sellist monumentaalselt suurt näitust maja kolmel korrusel, avades tema talenti väga mitme erineva nurga alt. Sellelt näituselt peaks kindlasti leidma äratundmisrõõmu inimesed, kelle kujunemisajaks olid murrangulised 90ndad, samas mitte ainult – Volkmanni fotode esteetika on ajatu ja jätab hinge helisema igaühel, kes hindab minimalistlikku ja kaunist fotograafiat.”
Näituse keskmes, Fotografiska suures saalis, on esinduslik valik Volkmanni portree- ja moefotodest, black box saalis ja kohvikus saab aga näha tema jäädvustusi VIBE’i pidudest. Näituse avaürituseks on 27. septembril kell 18.00 aset leidev vestlusõhtu, kus Volkmanni teekonda fotokunstnikuna harutavad koos kunstniku endaga lahti asjatundjad ja sõbrad. Jutuks tulevad 90ndad, foto, seks ja vibe. Kunstnik Marta Vaarik seob 90ndad tänapäevaga; kunstiteadlane Krista Kodres keskendub fotograafia sisenemisele kunstimaastikule, kus seda aktsepteerida ei soovitud; näituse kuraator Tanel Veenre avab Volkmanni hinge ning Anu Saagim räägib 90ndate pidudest, keskendudes muidugi Vibe’le. Kõik kuulajad on oodatud esimestena koos Volkmanniga näitusetuurile.
Aga avamine ei piirdu vaid hillitsetud keskusteluga. 90ndate lõpus pööraste kostüümide ja lavashowde, drag queen’ide ja publikusse lennanud seaverega massireivi Eestisse toonud pidudesarja VIBE avaüritusest täitub loetud päevade pärast veerand sajandit. 29. septembri hilisõhtul rullib end üle kogu Fotografiska maja üheks õhtuks lahti VIBE’i vaimust kantud pidu, mis toimub kultuspeole sarnaselt mitmes saalis. Kõik peolised saavad peo ajal ka Volkmanni näitust uudistada.
Reedel, 13. märtsil kell 17.00 on publik oodatud näituse avamisele HOP, Hobusepea ja Draakoni galeriidesse. Kell 18.00 avatakse näitus Vabaduse galeriis ja kell 19.00 Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis.
Näitusele esitas oma teosed 437 kunstnikku, kellest žürii valis välja 153 kunstniku ja kollektiivi tööd. Näituse teostest valmivad postkaardi-komplektid, millest külastajad saavad koostada isikliku Kevadnäitus 2026 kataloogi.
Näitusel eksponeerivad oma töid: Aarne Mesikäpp, Aet Ollisaar, Ahti Sepsivart, Aksel Haagensen, Alexei Gordin, Alyona Movko-Mägi, Andres Koort, Andrus Raag, Anna Kõuhkna, Anna Škodenko, Anna-Liisa Kree, Anna-Liisa Sääsk, Anne Parmasto, Anne Türn, Anu Samarüütel-Long, Arne Maasik, Arthur Arula, Asko Künnap, B105 kooseisus Kertu-Liisa Sarap, Oliver Kanniste ja Daria Morozova, Bob Bicknell-Knight, Brenda Purtsak ja Marleen Suvi, Brigit Arop ja Piibe Kolka, Britta Benno, Caroliina Ladva, Danel Ülper, Edgar Tedresaar, Eero Ijavoinen, Elisabet Kiverik, Elo Liiv, Enno Ootsing, Erik Teemägi, Erki Kasemets, Eve Kiiler, Fred Kotkas, Hannah Harkes, Hedi Jaansoo, Heikki Leis, Heli Tuksam, Helle Videvik, Herkki-Erich Merila, Hermes Sarapuu, Hille Palm, Ilme Rätsep, Indrek Köster, Inessa Saarits, Inga Heamägi, Ivar Kaasik, Ivar Veermäe, Jaan Luik, Jane Remm, Jenny Grönholm, Jila Svicevic, Johanna Mudist, Johannes Luik, Jüri Kass, Kadi Kübarsepp, Kai Kiudsoo-Värv, Kairi Orgusaar, Karin Kalman, Kärt Hammer, Katariin Mudist, Kati Kerstna, Katrin Enni, Katrin Pere, Katrin Piile, Kaupo Kikkas, Kertu Tuberg, Kertu-Liisa Sarap, Killu Sukmit, Krista Leesi, Kristel Saan-Soom, Kristi Kangilaski, Kristina Norman, Laivi Suurväli, Leena Kuutma, Lemme Haldre, Liina Kalvik, Liina Leo, Liis Karu, Liisa Jugapuu, Liisa Mudist, Liisi Eelmaa, Liivia Leškin, Lilian Mosolainen, Lilli-Krõõt Repnau, Lisette Sivard, Loora Kaubi, Maarit Murka, Maarja Mäemets, Maiu Mooses, Mall Nukke, Malle Karik-Hallimäe, Manfred Dubov, Mare Saare, Maret Sarapu, Margot Õunapuu, Mari Prekup, Maria Kapajeva, Maria-Kristiina Ulas, Mariann Kallas, Maris Siimer, Markus Kasemaa, Mauri Gross, Meiu Münt, Mihkel Maripuu, Miina Vilo, Naima Neidre, Nils Hint, Orest Kormašov, Ott-Kaspar Sults, Peeter Laurits, Peeter Pere, Piret Rohusaar, Priit Pangsepp, Rait Prääts, Regina-Mareta Soonsein, Reti Saks, Riin Maide, Riina Varol, Rosita Raud, Sasha Tishkov, Sigrid Viir, Siim-Tanel Annus, Sirja-Liisa Eelma, Sofi Aršas, Taavi Suisalu, Tarmo Roosimölder, Tarrvi Laamann, Tea Lemberpuu, Terje Ojaver, Tiina Kaljuste, Tiina Sarapu, Tiina Tammetalu, Tiiu Kirsipuu, Tiiu Pallo-Vaik, Tõnis Jürgens, Toomas Kuusing, Triin Kerge, Uku Sepsivart, Ülle Raadik, Ulvi Haagensen, Uno Roosvalt, Urmas Puhkan, Urve Küttner, Valeri Vinogradov, Valev Sein, Vano Allsalu, Veiko Klemmer, Vello Vinn, Viive Noor, Vilen Künnapu, Virge Jõekalda, Zody Burke.
Kevadnäituse žüriisse kuulusid Cloe Jancis ja Maria Valdma-Härm (Eesti Kunstnike Liidu esindajad), Jüri Mildeberg (Kevadnäitus 2025 publikupreemia laureaat), Madli Ljutjuk (Tallinna Kunstihoone esindaja) ning Riivo Anton (toetajate esindaja).
Traditsiooniliselt panevad Eesti kunstikollektsionäärid ja -toetajad Riivo Anton, Aivar Berzin, Jaan Manitski, Tiit Pruuli ja Rain Tamm publiku lemmikkunstnikule välja 6000-eurose auhinna. Kõigi hääletanute vahel loositakse välja NOBA.ac kunstikeskkonna 500-eurone kinkekaart.
Kevadnäitus 2026 on avatud Eesti Kunstnike Liidu vanalinna galeriides 5. aprillini ning Kunstihoone Lasnamäe paviljonis 17. maini.
Inta Ruka sündis 1958. aastal Riias, kus ta elab ja töötab ka täna. Fotograafiaga hakkas ta tegelema noorelt, ajendatuna sügavast uudishimust ümbritsevate inimeste vastu. Kaamerast sai talle viis maailmaga kohtuda. Ruka töötab aeglaselt ja keskendunult, kasutades klassikalist Rolleiflexi statiivil ning toetudes üksnes olemasolevale valgusele. Tema lähenemine on rahulik ja vahetu – fotograafia, mis on ühtaegu otsekohene, intiimne ja lugupidav.
Tänapäeval on Inta Ruka rahvusvaheliselt tunnustatud fotograaf, kes on korraldanud hulga isikunäitusi üle Euroopa ja kelle töid leidub mitmes rahvusvahelises muuseumi- ja erakogus. Näitus „Paigad nimega kodu“ on Fotografiska Tallinnas avatud 14. märtsist ning toob üle 80 fotol kokku kaks seeriat, mis loovad vaikse, kuid võimsa narratiivi üleminekuaja Lätist ja inimestest, kes nimetavad neid paiku oma koduks.
Seeria „Minu maa inimesed“ sai alguse 1983. aastal, mil Ruka hakkas külastama Põhja-Läti Balvi piirkonna külasid. Ligi kahekümne aasta jooksul pildistas ta inimesi, kes olid üle elanud sõja, okupatsiooni ja ulatuslikud ühiskondlikud muutused. Selle seeria piltidele on püütud kodud ja elukeskkonnad, kus puudus elekter, ning eluviis, mis oli juba kadumas – fotodel avaneb lugu maaelust, tööst, mälestustest ja sügavast kuuluvustundest. Seeria „Minu maa inimesed“ esindas Lätit 1999. aasta Veneetsia biennaalil ja sellest sai Ruka rahvusvaheline läbimurre.
Näituse teine seeria „Amālijas iela 5a (Amālija tänav 5a)“ on pikaajaline portreteering 20. sajandi alguses ehitatud elamust Riia kesklinnas. Keset 2000. aastate linnaelu oli Amālija tänaval säilinud ootamatu maailm: kruusateed, tagasihoidlikud toad ja rahulik õhkkond. Nelja aasta jooksul jälgis Ruka hoone elanikke ja sai osaks nende elust – pigem sõbra kui vaatlejana –, jäädvustades aastatel 2004–2008 ligi sadat inimest eri põlvkondadest, kelle igapäevaelud kulgesid samal aadressil. Seeria koosneb peamiselt portreedest, aga ka sündmustest ja hetkedest, mis loovad pildi kodust, milles elati.
Näituse „Paigad nimega kodu“ on kureerinud Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Jessica Jarl ja Fotografiska Tallinna näituste juht Maarja Loorents ning selle esmaesitlus toimub Fotografiska Tallinnas. Lisaks fotodele on näitusel eksponeeritud ka Rootsi filmitegija Maud Nycanderi dokumentaalfilm „Fotograaf Riiast“ (2009), mis avab Ruka elu, isiksust ja loomingut lähedalt.
„Inta Ruka püüab portreteerimise kaudu mõista ja edasi anda iga inimese ainulaadset identiteeti ja elulugu koos selle aja ja keskkonnaga, milles nad elavad. Just see teeb tema fotod eriliseks – neis kohtuvad dokumentaalsus, ehedad keskkonnad ja tugev kunstiline käekiri,“ ütleb Loorents. Ta lisab, et tänu usalduslikule suhtele pildistatavatega mõjuvad Ruka fotod vahel justkui perekonna fotoalbumist.
Reedel, 13. märtsil kell 18.30 toimub näituse avamine koos filmilinastuse ja näitusetuuriga, mida viivad läbi kunstnik Inta Ruka ja kuraator Jessica Jarl. Kunstniku- ja kuraatorituur leiab aset ka laupäeval, 14. märtsil kell 13.00 koos Inta Ruka ning kuraatorite Jessica Jarli ja Maarja Loorentsiga.
Näitus „Paigad nimega kodu“ on Fotografiska Tallinnas avatud 4. oktoobrini.
