Fotografiska Tallinna tegevjuhi ja kaasasutaja Margit Aasmäe sõnul oli Berliini Fotografiska hoone ehk Kunsthaus Tacheles inspiratsiooniks Tallinna Telliskivi Loomelinnaku loomisel, kus praegu asub ka Tallinna Fotografiska. “Ootame põnevusega, milline sünergia tekib nime ja väärtusi jagavate, kuid väga erinevate kultuurikeskuste vahel,” rääkis Aasmäe.
Mitte linnaosas asuv Kunsthaus Tacheles peegeldab 115 aastat Berliini värvikast ajaloost – ühest esimesest Berliini kaubamajast sai Teise Maailmasõja ajal natside poliitilise propaganda kontor, mille pööningul hoiti prantslastest sõjavange. Pärast Berliini müüri langemist hõivas hoone kunstnike kogukond ja 2012. aastani oligi maja üheks silmapaistvamaks kunsti, aktivismi ja kultuurisündmuste keskuseks Berliinis. Viimased 10 aastat tühjana saanud majas avanebki nüüd Fotografiska. “Fotografiska astub sellesse rikkaliku pärandiga ajaloolisse majja austusega ning loodab sellest teha uue maamärgi Berliini kultuurielus. Nagu Fotografiskale omane, ei ole see vaid näitusemaja, vaid uus pulbitsev kultuuriline kokkukäimiskoht,” sõnas Aasmäe. 5500-tuhande ruutmeetrise maja kolmel korrusel paikneb neli näitusesaali, kus aasta jooksul saab näha 10-15 näitust, samuti on majas restoran, pagarikoda, kohvik koos baariga, katusebaar ning ruumid ürituste tarbeks.

„Meie nägemuses saab Fotografiska Berliinist üks ilusamaid lavasid nii väljakujunenud kunstnikele, tärkavatele talentidele kui ka rahvusvahelisele loomekogukonnale. Meil on maailmatasemel meeskond, et pakkuda kultuurielamusi hoones, mis räägib linnast omapärase ja võimsa loo. Tunneme suurt rõõmu, et Fotografiska Berliin lisab uue peatüki selle hoone rikkalikule ajaloole,” ütles Fotografiska Berlin tegevjuht Yousef Hammoudah.
Fotografiska Berliin avatakse külastajatele kolme erinäolise näitusega: Juliana Huxtable “Ussyphilia” on multimeediakunstniku, kirjaniku, artisti ja Berliini ööklubi Berghaini DJ seni suurim soolonäitus Euroopas. Teine näitus, Candice Breitz’i “Whiteface” jutustab rassiküsimustest valgete inimeste vaatenurgast, alates neonatside ideoloogiast ja paremäärmusikust propagandast kuni argipäevaste rassismiilmingute ja enese positsioneerimiseni “heade valgete inimestena”. Kolmandaks grupinäitus “Nude”, mille keskmes on alasti keha kaasaegses fotograafias. Just viimane on Aasmäe sõnul plaanis tuua Berliini avanäitustest ka Tallinna.
Fotografiska Berliini avamist tähistatakse Tallinna Fotografiska katusebaaris täna, 14. septembril erimenüüga – pakutakse saksa õlut, kokteile ja muid jooke.
Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.
Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.
Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.
„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“
Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.
„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.
Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.