Näitus EX POST sai alguse, kui Taneli muusikust ja käsitöölisest isa restaureerimistöödega pooleli jäänud oreli vilesid pojale pakkus. Puidust oreli, mis pärineb tõenäoliselt Keila pastoraadist, soetas isa, kui Tanel veel väike oli. Esialgu leidsid mõned viled 2021. aasta varasuvel tee Veenre soolonäitusele “Organ” Temnikova & Kasela galeriis, kus kunstnik eksponeeris neil oma tumemeelset ehteseeriat. Kuid viled jäid hinge ja nõnda hakkas Tanel puiduga mängima – viilutama, lihvima, liimima. Tanel kaasas protsessi ka oma isa, kes puidule viimase lihvi andis ning nõnda sündisid näitusetööd kahasse.
Kahel galeriipinnal — teineteisest paari sammu kaugusel asuvad Eesti ehtekunsti kodugalerii A-Galerii ja nüüdiskunsti esitlemise ja müügiga tegelev Draakoni galerii — laiali laotatud ja nähtavaks tehtud näitusel avab end muidu orelikapis peidus olev vilede armee. Lisaks ehetele on Veenre esmakordselt loonud ehteid ka ruumile. Näitusel on väljas heliobjektid ja ruumi-installatsioon lendavast orelist. A-Galeriis väljas olevad miniatuursed vääristööd mõjuvad justkui Draakoni galeriis esitatavate suurte tööde kristalse kajana.
Veenre jaoks on seeria loomisel olnud oluline mürast vabanemine ja mõtteselguse saavutamine. Kõigi näitusetööde puhul on peamiseks materjaliks puidust orelivile, mille kõrval on kasutatud veidi graveeritud kivi ning hõbedat.
“Ma ei ole kunagi varem olnud nii minimalistlik, kuid samas andis orelivile sümbolina minu kätte võimsa tähenduste arsenali. Näituse nähtamatuks paratamatuseks sai heli – orelivile puidune kuma. Kui ehteid peetakse “kantavaks kunstniks”, siis selle seeria ehete puhul oleks täpsem kasutada väljendit “kantavad helid”. Igal vilel on ainuomane tämber ja kõla, mida püüdsin säilitada. Heli loojaks inimese hingeõhk. Keila pastoraadi enam kui 100-aastane pill on jõudnud lõppjaama, saanud uue elu. Üks organism (organ=orel) on pihustunud kildudeks, millest igaühel oma olemine,” selgitab ehtekunstnik.
Tanel Veenre näituse EX POST avamine toimub neljapäeval, 6. aprillil, algusega kell 18 paralleelselt nii A-Galeriis kui ka Draakoni galeriis. Lisaks leiab laupäeval, 22. aprillil A-Galeriis aset avalik kunstnikuvestlus Tanel Veenrega, mille järel toimub koos kunstnikuga ka näitusetuur nii A-Galeriis kui Draakoni galeriis. Näituse külastus ja kunstnikuvestlusel osalemine on tasuta.
Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.
Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.
Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.
„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“
Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.
„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.
Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.