Edith Karlson on skulptor, kelle loomingu peategelased on enamasti inimesed ja loomad. Koeri, karusid, lõvisid, linde ja teisi loomi peaks tema töödes vaatlema sümbolite, allegooriana. Figuurid Karlsoni loomingus viitavad hirmudele, mis kaasnevad nii kunstnikuna töötamise kui ka ühiskonnas toimimisega. Oma teoseid esitab ta üldjuhul installatiivselt, hõlmates kogu ruumi.
Avalikule konkursile sooviavalduse esitanud 16 kunstniku seast valis Edith Karlsoni välja rahvusvaheline žürii. Komisjon kogunes Tallinnas, et arutada esitatud sooviavaldusi ning kohtuda kunstnikega nende ateljeedes. Valikukomisjoni kuulusid Berliinis asuva Spore Initiative juhataja Antonia Alampi, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja Maria Arusoo, Iiri Moodsa Kunsti Muuseumi juht Annie Fletcher, Norra rahvusmuuseumi kaasaegse kunsti kuraator Geir Haraldseth, kunstnik ja KKEKi nõukogu liige Jaanus Samma ja Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre.
“Edith Karlsoni loominguline areng on olnud tohutult põnev ja murranguline teekond,” ütleb Geir Haraldseth, “Tema installatsioonid viivad publiku võimsale reisile läbi ajaloo, inimloomuse ja müütide. Karlsoni usk kunsti ja eriti skulptuuri jõusse meid kõiki mõjutada on tänapäeval väga vajalik.” Antonia Alampi lisab: “Edith Karlsoni loomingul on võime jätta vaataja hingetuks.” “Me ootame väga tema projekti arengut, millest tuleb kahtlemata ambitsioonikas ja mõjuv paviljon 2024. aasta Veneetsia biennaalil,” ütleb Annie Fletcher.
Edith Karlsoni idee Eesti paviljoniks lähtub tema viimasest isikunäitusest “Süütuse tagasitulek” (EKKMis, 2021, kuraator Eero Epner). Sarnaselt EKKMiga loodab ta paviljoni muuta kõikehõlmavaks keskkonnaks, kus teoseid ja ruumi pole võimalik üksteisest lahutada ning mis puudutab inimese tunnetuslikku poolt. “Ma ei taha teha paviljonist galeriiruumi kaasaegse kunsti teostega,” kommenteerib kunstnik, “Ma lähtun ideest, et meie, inimesed, oleme maailma ummikusse viinud. Sellest ei ole pääsu, pole illusioone, on ainult draamad. Miski ei muutu kunagi ja see on korraga kurb ja naljakas, tõsine ja naeruväärne, hirmutav nagu põrgu ja lõbus nagu tsirkus. Ma arvan, et minu töö kunstnikuna on luua ruume, kus vaataja fantaasiat toidetakse, sest kõige võimsamad draamad toimuvad meie peas.”
Edith Karlson (1983) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri eriala (BA, 2006; MA, 2008). Teda on autasustatud EKA noore kunstniku preemiaga (2006) ja Köler Prize’i publikupreemiaga (2015) ning Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiaga (2019). Edith Karlson on kunstnikupalga saaja aastatel 2018-2020 ja 2022-2024. 2021. aastal autasustati teda Eesti Kultuurkapitali peapreemiaga.
1895. aastast toimuv Veneetsia kunstibiennaal on vanim ning suurim rahvusvaheline kunstifoorum. Eesti osaleb oma paviljoniga Veneetsias alates 1997. aastast. 60. rahvusvaheline Veneetsia kunstibiennaal toimub 2024. aastal. Eesti osalemist Veneetsia rahvusvahelisel kunstibiennaalil korraldab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja rahastab Kultuuriministeerium.
Kaneelina ja Hammeri pikaajalisest koostööst kogunenud esteetiline maailm kohtub vaid paariks päevaks Krulli pargi ääres asuva Volta 1 maja pop-up galerii nelja seina vahel. “Walls” kujutab endast mõlema naise loomingulist dialoogi maailmaga ning esitab küsimusi meie piiratuse, vabaduse ja valikute kohta. Millal sein maha lõhkuda ja millal taas üles ehitada? Kas seinad hoiavad või piiravad meid? Kas väsimus võib olla seisund, mille kaudu sünnib selgus ja vastupanu?
Anna Kaneelina tänavune muusikaline looming on käsitlenud väsimust, vastupanu ja eneseleidmist. Tema oktoobris publikuni jõudnud kogumik “Tired” kõneleb teekonnast kurnatusest selguseni, kontrollist vabanemiseni ja inimese moraalsetest valikutest. Ühisnäitus “Walls” annab sellele materjalile justkui installatiivse kuju ja vormi.
“Mul on tükk aega küpsenud peas soov leida oma loomingulisusele ka rohkem visuaalne, kunstiline väljendus. Sisemiselt tundsin, et andmaks oma muusikas leiduvat tunnet ja mõtet paremini edasi, oleks seda põnev visuaalselt ruumi paigutada,” selgitas Anna. “Olen alati töötanud paremini partnerluses ning nii ka seegi kord – tundsin, et vajan sellise eksprompt-tunde ja idee elluviimiseks enda kõrvale just Kärti, kes lõi mulle sellise turvalise pinnase, et julgeda minna ideega lõpuni.”
Anna Kaneelina ja Kärt Hammeri ühisnäitus “Walls” on avatud 20.-22.11 aadressil Volta 1, Tallinn. Uuri lisa Facebookist.
Anna Kaneelina sügiskontserdid toimuvad 27. novembril Tallinnas klubis D3 ja 28. novembril Tartus Genialistide klubis.
„Hõimulõim“ on näitus, mis põimib soome-ugri pärimuse kaasaegsesse moeloomesse. See on austusavaldus rikkalikule kaasavarale, mille püsimine sõltub sellest, kui oskuslikult suudame seda oma tänasesse ellu kanda.
Näitusel on eksponeeritud üheksa soome-ugri rahva disainerite looming. Saami, handi, udmurdi, mari, komi, ungari, karjala, soome (sh ingeri) ja eesti (sh seto ja võro) loojate töödega tuuakse esile, et rõivas võib olla ühtaegu nii praktiline ese kui ka identiteedi ja kollektiivse mälu kandja. Iga autor küsib omal moel, mida tähendab olla soome-ugri disainer 21. sajandil – kuidas põimida oma traditsioon kaasaegsesse vormi ja mida selle mitmekihilisest tähendusväljast maailmale jutustada. Need teosed avavad ka eetilisi valikuid: millist materjali kasutada, kuidas hoida kohalikke oskusi ning kuidas jutustada oma rahva lugu nii, et see looks dialoogi ka nende jaoks, kes pole sellesse kultuuriruumi sündinud.
“Tänases maailmas, kus mõne rahva laul on vaiksem kui kunagi varem ja nii mõnegi mustri kuduja on jäänud üksikuks, on see hõimurahvaste vaheline lõim eriti habras,” sõnab näituse kuraator Piret Puppart.
Põnevust pakuvad ka näituse interaktiivsed, tehnoloogiliselt uuenduslikud elamused. Külastaja saab avastada nii magnetite abil Piret Pupparti loodud kleitidesse peidetud mustreid kui ka kogeda kunstnik Alyona Movko-Mägi kujundatud vadjalaste mustrimaailmale pühendatud hologramm-koske.
Ekspositsiooni saab külastada 11. jaanuarini. Lisainformatsioon nart.ee.